«Haldjad olid elegantsed, asjalikud ja laitmatult viisakad, aga kord midagi otsustanud, ei olnud nad nõus või suutelised meelt muutma»

Foto: Mariusz Prusaczyk / PantherMedia / Scanpix

Loe katkendit Christopher Paolini Pärandi sarja raamatust «Kahvel nõid ja lohemadu». Raamatus on koos kolm lugu, mis leiavad aset Alagaësias ning millesse on pikitud momente Eragoni enda seiklustest. Raamatus saab muu hulgas näha Christopher Paolini värskeid illustratsioone. 

Päev polnud kuigi hästi sujunud.

Eragon nõjatus toolikorjule ja rüüpas käe juures seisvast kruusist pika sõõmu põldmarjamõdu. Magus soojus levis ta kurgus ja sellega käisid kaasas mälestused suvistest õhtupoolikutest, kui ta Palancari orus marju korjas.

Teda tabas koduigatsussööst.

Mõdu oli parim asi, mis päkapikkude esindaja Hruthmundiga kohtumisest tuli. Kingitus, et tugevdada sõprussidemeid päkapikkude ja Ratsanike vahel – vähemalt nõnda oli Hruthmund väitnud.

Eragon turtsatas. Kah mul sõprus. Ta oli terve kohtumise vältel Hruthmundiga vaielnud selle üle, millal päkapikud toimetavad kohale varud, mida olid lubanud. Hruthmund näis uskuvat, nagu oleks kord kolme või nelja kuu tagant enamgi kui küllaldane, mis oli muidugi absurdne, arvestades, et päkapikud elavad Akadeemiale lähemal kui ükski teine rass. Isegi Nasuadal oli õnnestunud teiselt poolt Hadaraci kõrbe, kaugelt läänest kord kuus saadetisi läkitada.

Ma pean Orikiga kohtumise kokku leppima ja temaga isiklikult asjad joonde ajama. Veel üks asi, mis näiliselt lõputus kohustustemeres tegemist ootas.

Eragon silmitses oma lauda katvat hunnikut kirjarulle, raamatuid, maakaarte ja üksikuid pärgamenditükke, mis kõik nõudsid tema tähelepanu. Ta ohkas, sest vaatepilt mõjus muserdavalt.

Ta suunas pilgu lohepesa eesküljel asuvatest rohmakalt tahutud akendest välja. Õhtuvalguse kiired joonistusid üle all laiuvate tuules lainetavate väljade, mis Arngori mäge ümbritsesid. Põhja- ja läänekaares läikles Edda jõgi nagu maastikule laotatud sepishõbedast lint. Lähimas jõekäänus seisis ankrus paar laeva ning kailt viis rada lõunasse, Arngori ümber koondunud mägede jalamile.

Selle mäe oligi Eragon pärast Saphira ja nende reisikaaslastega nõu pidamist Loheratsanike uueks koduks valinud. Samas oli see ka enamat: turvaline koht Eldunarí’de jaoks ning loodetavasti pesitsuspaik uue põlvkonna lohedele.

Kõrge järskude külgedega mäetipp meenutas ähmaselt Beori mägesid, olles noist kõrguvatest hiiglastest madalam, aga siiski kordades suurem kui mäed Harjangus, kus Eragon oli üles kasvanud. Siinne mägi seisis üksinda keset idapoolsete väljade laiuvat rohelust, Alagaësia piirist kahenädalase aeglase laevasõidu kaugusel.

Arngorist lõuna pool oli maa kortsus nagu tekk ja seal kahisesid puud, mille lehed läikisid tuules hõbedaselt, eredalt nagu kalasoomused. Veel kaugemal idas kõrgusid kaljuseinad ja rahnud ning lamedatipulistel kivisammastel lokkasid taimekuhilad. Nende kivide keskel elasid rändhõimud: veidrad poolmetsikud inimesed, kellesarnastega Eragon polnud iial varem kokku puutunud. Senimaani polnud nad tüli tekitanud, aga Eragon jäi ettevaatlikuks.

See oli praegu tema kohus.

Mägi kandis mitut nime. Arngor tähendas päkapikukeeles Valget Mäge ja tõepoolest, mäe ülemist kolmandikku katsid lumi ja jää ning eemalt vaadates kumas mäetipp rohetavate väljade keskel jahmatavalt heledalt. Ent sel oli ka vanem ja salajane päkapikukeelne nimi. End mägede jalamil sisse seadma hakates oli Eragoni juhitud ekspeditsioon avastanud mäe alla uuristatud tunnelid ja seal seisis ruunikirjas Gor Narrveln, mis tähendas Kalliskivide Mäge. Mõni iidne päkapikuklann või -hõim oli süvendanud kaevanduskäigud sügavale mäe juurte alla.

Eragoni rühmaga liitunud päkapikud olid avastusest õhinas ja arutlesid pikalt-laialt, kes kaevanduskäigud rajas ja milliseid kalliskive võis siin endiselt leiduda.

Iidses keeles tunti mäge Fell Thindarë nime all, mis tähendas Öömäge. Haldjad ei osanud Eragonile öelda nime päritolu – ega ka selle põhjust – ja nõnda kasutas noormees seda harva. Ent ta oli kuulnud neid mäetipu kohta ka Vaeta ehk Lootus ütlevat. Tema meelest kõlas see igati kohaselt, sest olid ju Loheratsanikud kõigi Alagaësia rasside lootus.

Urgalitel oli mäetipu tarvis oma nimi: Ungvek. Kui Eragon neilt uuris, mida see tähendab, väitsid nad, et Kangekaelset. Aga Eragon polnud selles nii kindel.

Lisaks olid veel inimesed. Eragon oli kuulnud, et nad tarvitavad vaheldumisi kõiki nimesid ja lisaks nimetasid nad mäge ka Härmapiigiks, nimetus, mida Eragon kahtlustas kaupmehi naljatamisi kasutavat.

Eragon ise eelistas kõla poolest Arngori, aga austas, nagu kohane oli, mäe kõiki nimesid. Neid ümbritsev segadus peegeldas Akadeemias valitsevat olukorda: see koht kätkes endas eri rasse ja kultuure ning vastuolulisi tegevusplaane ja keegi neist polnud siin veel korralikult sisse elanud …

Ta rüüpas uue sõõmu Mûnnvlorssi mõdu – nii oli Hruthmund pudelit nimetanud. Mûnnvlorss. Eragon kaalus seda nime oma keelel, tunnetas selle kuju, püüdes tähendust ära tabada.

Päev otsa oli ette tulnud muidki probleeme peale Hruthmundiga kohtumise. Urgalid olid sõjakad nagu alati. Inimesed tõrksad. Lohed oma Eldunarí’de sees mõistatuslikud. Ja haldjad … haldjad olid elegantsed, asjalikud ja laitmatult viisakad, aga kord midagi otsustanud, ei olnud nad nõus või suutelised meelt muutma. Nendega tegelemine oli osutunud palju muserdavamaks, kui Eragon oodata oskas, ja mida rohkem aega ta nende seltsis veetis, seda rohkem nõustus ta Oriki arvamusega haldjate kohta. Neid oli kõige targem imetleda eemalt.

Peale suhtlusprobleemide tuli pidevalt ette muresid, mis puudutasid kindluse ehitamist, talveks toidu ja muude varude hankimist ning lisaks veel rodu muid pisiasju, mis suure asula valitsemisega kaasas käisid.

Ja põhimõtteliselt just selleks oligi nende ekspeditsioon muutunud. Asustuseks, mis pidi peagi püsivaks saama.

Eragon kummutas suhu viimase mõdupiisa. Ta tundis, kuidas põrand ta all pisut viltu kaldus, kui jook hakkas mõjuma. Poole hommikust oli ta pühendunud kindluse ehitustöödele ja see oli nõudnud temalt ja Saphiralt arvatust palju rohkem jõudu. Ükskõik kui palju ta sõi, ei paistnud sellest iialgi piisavat, et kaotatud energiat tasa teha. Viimase kahe nädala jooksul oli ta vööpannalt kahe augu võrra koomale tõmmanud – ja seda peale ühe, mille oli kokku võtnud möödunud nädalal.

Laual lebavat pärgamenti silmitsedes kortsutas ta kulmu.

Loherassi taastamine, Ratsanike juhtimine ja Eldunarí’de kaitsmine olid ülesanded, mida ta tahtis, tervitas ja tõsiselt võttis. Aga ometi … Eragon polnud eales aimanud, et kulutab sellele nii suure osa oma elust. Istub laua taga ja maadleb numbritega, kuni silmanägemine pingutusest uduseks tõmbub. Ükskõik kui naeruväärselt pingeline oli Impeeriumi vastu võidelda ning Galbatorixiga silmitsi seista – Eragon ei tahtnud enam eales midagi sarnast kogeda –, oli see samas ka põnevust pakkunud.

Vahel unistas ta, et paneb oma mõõga, Brisingri vööle, istub Saphira selga ja asub teele, et näha, milliseid seiklusi nad leiavad. Aga muud see polnudki: pelk unistus. Nad ei saanud lohesid ega Ratsanikke omapäi jätta, vähemalt veel pikka aega mitte.

«Barzûl,» pomises Eragon. Kurd ta kulmude vahel süvenes, kui ta kaalus tervet rida needusi, mida võiks pärgamenditükkidele rakendada: tuli, jää, välk, tuul, lagunemisloits ja veel paljud teised.

Ta hingas välja, ajas end sirgu ja sirutas uuesti käe sule järele.

Jäta, ütles Saphira. Ta sirutas end kambri teises otsas põrandasse süvendatud polsterdatud lohus: lohe jaoks piisavalt suures pesas. Samas pesas, kus Eragon igal ööl kerratõmbunult lohe tiiva all magas.