:format(webp)/nginx/o/2019/06/07/12238546t1h1334.jpg)
Laura-Kristiina Valdson luges EV100 sarjast Lauri Vahtre ja Anu Kannike teost «Eesti eluolu 100 aastat» ning soovitab seda oma blogis teistelegi.
Lugemissoovitus: aeg, mil tutvused määrasid kõik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/06/07/12238547t1h9c57.jpg)
«Eesti eluolu 100 aastat» on raamat Eesti argielust viimase saja aasta jooksul. EV100 raamatusarjast on see parim raamat millest alustada, sest ladusas keeles on kirjutatud, kuidas keskmine inimene elas, millega tegeles vabal ajal, mida sõi ja kuidas riietus.
Viimased 100 aastat on jagatud viite peatükki, millest iga peatükk keskendub omaette alateemadele. Elukeskkonna all kirjeldatakse, kui palju inimesi elas maal, kui mitu inimest keskmiselt ühe katuse all ning ajastuvaimu peegeldav mööblivalik. Riietuse all räägitakse, kuidas eri kümnenditel inimesed riietusid. Näiteks sain teada, et Eesti oli selles võrdlemisi läänelik – näiteks pükse ja pükskostüüme hakkasid naisterahvad siin varem kandma kui mujal Nõukogude Liidus. Väga palju inspiratsiooni saadi tolleaegsetest läänelikest moeajakirjadest.
Samuti tuleb välja, et Eesti köök on püsinud suhteliselt muutumatuna, kuid iseenesest mõista söödi defitsiidi ajal seda, mida saada oli. Lühidalt on juttu tehnika arengust ja kuidas televisioon lõi võimaluse läbi Soome televisiooni tutvuda sellega, mis mujal maailmas toimus. Ka raadio mängis suurt rolli inimeste eludes, seda eriti stagnatsiooni ajal aastatel 1970.- 1980. Lahe oli lugeda Žiguli tulekust ja kuidas Nõukogude Liidus, kus seni piirkiirust ei olnud, kehtestati selleks 90 km/h. Mäletan isegi lapsepõlvest isa valget Žigulid (sündisin 1993. aastal).
Seega tekitas teos isegi minus teatavat nostalgiat ja äratundmishetki (mäletan ka kaheksaköitelist ENE entsüklopeediat vanavanemate kodust). 90ndad oli huvitav aeg, mil üles kasvada. Tehnika areng oli sisuliselt käegakatsutav, kuid samas mängisid lapsed endiselt õues. Kõige kummastavam on lugeda defitsiidist – sellest, kuidagi midagi polnud, aga «leti all» justkui oli. Kuidas tutvused määrasid kõik. Tänapäeva külluslikus maailmas on veider mõelda, et massiliselt osteti kokku kuivaineid, kohvi, käterätte, seepi jne. Ühesõnaga, nõukogude aja absurd ei väsi mind üllatamast, nii heas kui ka halvas mõttes. Peale raamatu lugemist mõistan ka seda, miks suusasport Eestis nii olulisel kohal on (sest see oli peamine spordiala, millega tegeleti). Silmaringi laiendamiseks ja nostalgitsemiseks möödunud aegade üle soovitan raamatut soojalt!