:format(webp)/nginx/o/2019/06/11/12251557t1haacd.jpg)
«Eesti novell 2019» on teine osa uuest sarjast, mis koondab erinevad möödunud aasta novellid. Esimest osa ma lugenud ei ole ning samuti pole ma eesti novellimaastikuga absoluutselt kursis. Seega ei osanud ma teosest väga midagi oodata, kirjutab oma raamatublogis Mariann Vendelin, kes toob välja kolm lemmikut ja kolm mitte niiväga lemmikut.
«Siin,» viipas Oliver pöidlaga üle õla, «on Nõuvere.»
«Ah Nõuveer? Seal ongi Nõuveer?»
Kokku on raamatus 19 novelli - neist 18 on uut ning üks on pärit Siuru aegadest. Lisaks on kaante vahel veel essee Märt Väljatagalt, mis on samuti eesti novellide teemaline. Mitmed autorid olid mulle tundmatud ja seega on suur boonus, et neid raamatu lõpus ka tutvustatakse. Novellid rääkisid küll erinevatest teemadest, kuid tekitasid minus sarnaseid tundeid, põhiliselt nukrust. Korduvalt esines näiteks üksikuid inimesi või surma. Ka kirjeldused olid pigem sünged - krõbe külm ja tihe udu. Värvikirevaid pilte ei loonud silme ette ükski lugu.
Mõne novelli puhul oli algus segane, aga puänt nauditav. Teiste juures meeldis jälle rohkem algus, aga lõpp vajus ära. Osadest ei saanud ma üldse aru, sõnum läks kaotsi ning emotsioon oli vaid üks suur küsimärk. Lemmikute väljatoomisel arvestangi sellega, et nende lugude puhul nautisin kogu tervikut.
Esimene novell, mis mind köitis oli kohe esimene ehk Tauno Vahter «Surm uusaastal». Selle pealkiri on küll morbiidne, aga lugu ise sünget muljet ei jätnud. Vanemale generatsioonile on kindlasti kirjeldatud paneelmaja elukorraldus tuttav, aga minu jaoks mitte ning juba see lihtne elu kirjeldamine haaras kuidagi endasse. Novelli lõpp oli täiesti ootamatu ja kohati suvaline, tekitas palju küsimusi ja pani juurdlema.
Üks paremaid tervikuid oli minu arvates Tõnis Tootsen «Roopas». Aimasin päris kähku ära, kuhu see novell tüürib, aga lugeda oli ikka huvitav. Selles loos oli nukraid detaile eriti palju, aga need ei häirinud ning olid kõik täpselt paigas.
Madis Aesma «Pastor ja kurat» jäi meelde kui kogumiku lõbusaim novell. Mulle meeldis, kuidas selles toodi vanapagan tänapäeva. Selliseid lugusid, kus eesti mütoloogiast lähtuv kurat 21. sajandil tegutseks, võiks rohkemgi olla. Nüüdisajal tuleb, muide, oma kolm soovi e-maili teel esitada. Täpsustus - kuke suhu saata! Lugu oli lihtne, konkreetne ja meeldejääv.
Vähem meeldinud novelle on veidi raskem välja tuua, sest mitme loo puhul mulle pooled detailid meeldisid ja pooled olid täiesti vastukarva. Kaarel B. Väljamäe «Laps to go» ei suutnud mind aga üldse kõnetada. Jooksmisest oli igav lugeda ning lisaks ei meeldinud mulle novelli puänt. Lugu ise oli juba piisavalt hall ja argine ning pöördus veel tumedamatesse toonidesse.
Kai Kask «Igapäevane elu» oli üks neist novellidest, mille jäetud emotsiooni kirjeldaksin kui suurt küsimärki, sest ma ei saanud selle sõnumile pihta. Selle pealkirigi on parajalt mittemidagiütlev.
Andrus Kasemaa «Lumehelbeke» oli veel üks novell, mis mind kõnetada ei suutnud. Sellest tuli end suisa läbi närida. Põhiliselt annab see novell edasi kõike, mida on vaja teada vanapoistest, mis ongi minu jaoks kauge teema.
«Eesti novell 2019» sisaldab 18 uut novelli, boonuseks on lisatud üks siuruaegne novell Johannes Semperilt ja essee Märt Väljatagalt. Mind üllatas, et enamik novelle olid nukra alatooniga ning positiivsed lood praktiliselt puudusid. Oleksin tahtnud, et surma ja üksikute hingede vahele oleks mahtunud ka piinlike vahejuhtumeid või süngeid lugusid helge puändiga. Soovitan raamatut lugeda, kui on soov end eesti novellimaailmas toimuvaga kurssi viia.