«Muidugi ma mõtlen, et kas tänavused saavad olema minu viimased jõulud»

Jane Paberit.

FOTO: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Loe katkendit Eesti esimese eutanaasiaturisti Jane Paberiti raamatust «#ükskilihaseiliigu». 2017. aastal ALSi diagnoosi saanud Jane Paberit otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Jane pidas oma missiooniks ALSi-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.

27. oktoober 2017

Nii vaikseks kõik on jäänud ...

Tegelikult ei ole. Aga midagi on muutunud küll. See suur roosa turvamull, mille Universum (?) mulle diagnoosiga kaasa andis, on nüüd sügistuultega minema lennanud. Argipäev on taas kätte jõudnud. Selles on nii halba kui ka head, nagu igas argipäevas. Hea on nagu hea ikka, halvad asjad on esma-, loodetavasti ainukordsed. Kuniks see mull mind kaitses, ei kraapinud suurt miski mu hinge. Ja eks ka teised inimesed mahtusid koos minuga selle mulli sisse. Nüüd oleme ... rohkem eraldi. Kes on eemaldunud, kes läheb lihtsalt eluga edasi, kes ei oska/jaksa ikka/enam oma tunnetega toime tulla. Nüüd jõuab see kõik rohkem minuni. Mõni asi riivab hinge rohkem, mõni vähem, mõni kriim paraneb kiirelt. Mõni paneb õlgu kehitama, mõni ajab naerma. Nagu ikka.

Kas ma vaprusest olen rääkinud? Ju ikka. Kindlasti. Vapper ei ole ma kunagi olnud. Julge, avantüristlik, teatraalne, jah, seda küll. Mida ma ei teadnud, on see, kui tugev ma olin. Olen omal moel ikka veel. Seda kadunud tugevust näen ma asjades, mis nüüd tegemata on. Ega midagi ei juhtu, kui need tegemata jäävadki, aga kurat, kui palju ma ikka jõudsin ja tegin!

Tore on, nüüd saavad inimesed mu ümber vahel natuke hinge ka tõmmata. Aga mitte väga pikalt. Sel nädalavahetusel näiteks kogunevad mehed mulle terrassi ja kaldteed ehitama. Vennad ja poeg ja tütrepoeg ja Janek ja teise tütre peika. Ma ei saa seda neile näkku öelda, hakkan kohe pillima, juba pillingi, aga ma armastan neid kõiki väga! Ok, tütre peikat mitte eriti, sest ta on meil alles uus, aga ta on väga tore ja tubli noormees! Loodan, et kõik naised ja lapsed tulevad ka, nii et tuleb üks kena suguvõsa kokkutulek. Materjali peale on kulutatud juba hunnik raha, täitsa ILMAasjata, sest maha on sadanud hunnik värsket valget sitta ehk lund, võiks ju terve kuradi linna sellest ehitada mulle, kui teaks, et see kevadeni püsib :P. Kaugemale ma praegu ei mõtle.

Muidugi olin ma enne sellest terrassiprojektist rääkides ülearu ülemeelik ja põhjendamatult optimistlik. Miks, oh miks, toodi mulle punased!!! katuseplaadid tumepruunide või tumehallide asemel??? Aaaarghhhhhh! Ma olen muidugi mõelnud, et ehk võiks pika piinarikka iga päev natukesehaaval suremise asemel olla üks väike infarktike, aga kuidagi väga mage oleks see saada katuseplaatide, või noh, tegelikult ikka selle pärast, et mind ei kuulata :P. Samas oli see esimene kord üle väga pika aja, mil ma niimoodi vihastasin, et sõnad otsa said. Omal kombel on see ju hea märk. Punased plaadid!!! Nagu mingi tsirkusetelk, klounide kodu, ma ütlen!

Mulle väga meeldib, kui pere minu juurde kokku tuleb ja ma saan kõigile süüa vaaritada. See on nii kodune ja turvaline olemine. Seda juhtub ikka mitu korda aastas. Nüüd, kui esimene lumi maha tuli, on kuidagi veel helgem ja jõulusem tunne ... Muidugi ma mõtlen, et kas tänavused saavad olema minu viimased jõulud.

Tagasi üles