«Omal tahtel läheb surma rohkem inimesi, kui sureb sõduri, terroristi või kurjategijate käe läbi kokku»

Sri Lanka.

FOTO: THOMAS PETER / REUTERS / Scanpix

Loe katkendit Postimehe kirjastuselt ilmunud Yuval Noah Harari teosest «Homo Deus. Homse lühiajalugu». Dr Yuval Noah Harari on Oxfordi ülikooli doktorikraadiga ajaloolane, kelle erakordselt menukad raamatud on tõlgitud üle 40 keelde. 

Inimkond ärkab kolmanda aastatuhande koidikul üles, sirutab ihuliikmeid ja hõõrub silmi. Kusagil meeltes triivivad ähmased mälestused kohutavast painajast. «Seal oli mingi okastraat ja hiiglaslikud seenekujulised pilved. Vahet pole, see oli lihtsalt halb uni.» Inimkond läheb vannituppa, peseb nägu, uurib peeglist kortse, teeb seejärel tassi kohvi ja lööb lahti kalendermärkmiku. «Vaatame, mis meil täna päeva­korras on.»

Vastus sellele küsimusele oli tuhandete aastate vältel ikka üks ja sama. Kolm muutumatut probleemi hoidsid rakkes nii 20. sajandi Hiinas, keskaegses Indias kui ka vanas Egiptuses elanud inimesi. Nälg, surmavad nakkushaigused ja sõda on alati olnud nimekirja eesotsas. Inimesed on põlvest põlve palvetanud kõikvõimalike jumalate, inglite ja pühakute poole ning leiutanud tohutult tööriistu, institutsioone ja ühiskondlikke süsteeme, kuid ometi on neid näljahädade, epideemiate ning vägivalla tõttu miljonite kaupa surnud. Paljud mõtlejad ja prohvetid järeldasid, et näljahäda, katk ja sõda peavad olema lahutamatu osa Jumala kosmilisest plaanist või meie ebatäiuslikust loomusest ning mitte miski peale maailma lõpu ei vabasta meid nende hädade küüsist.

Kuid kolmanda aastatuhande koidikul ärkab inimkond üles hämmastava teadmisega. Suur osa inimesi sellele küll ei mõtle, ent mõne viimase aasta­kümne jooksul on meil õnnestunud nälg, taudid ja sõda kontrolli alla saada. Loomulikult ei ole need probleemid täielikult lahendatud, kuid mõistetamatud ja kontrollimatud loodusjõud on muudetud kontrollitavateks probleemideks. Nendest pääsemiseks pole meil vaja palvetada ühegi jumala või pühaku poole. Me teame päris hästi, mida on vaja näljahäda, taudi ja sõja ärahoidmiseks teha ning tavaliselt see meil ka õnnestub.

Tõsi, me peame endiselt kokku puutuma ka märkimisväärsete eba­õnnes­tumistega, kuid me ei kehita sellistes olukordades lihtsalt õlgu ega ütle: «Nojah, nii need asjad meie ebatäiuslikus maa­ilmas kord juba on» või «Jumala tahtmine sündigu.» Kui näljahäda, haiguspuhangud või sõda meie kontrolli alt väljuvad, tunneme pigem, et keegi on midagi tuksi keeranud, ning me kutsume kokku uurimiskomisjoni ja lubame, et järgmisel korral saame paremini hakkama. Ja see toimib. Selliseid õnnetusi juhtub tõepoolest üha vähem. Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi liigsöömise ja vanaduse kui alatoitumuse ja nakkushaiguste tõttu. Omal tahtel läheb surma rohkem inimesi, kui sureb sõduri, terroristi või kurjategijate käe läbi kokku. 21. sajandil on rohkem inimesi surnud McDonald’sis õgimise kui põua, Ebola või al-Qaeda rünnaku tagajärjel.

Seega kuigi presidentide, tegevjuhtide ja kindralite päevakava on endiselt täis majanduskriise ning sõjalisi konflikte, võib inimkond ajaloo kosmilisel skaalal siiski pilgu üles tõsta ja uusi horisonte otsima hakata. Kui meil õnnestub näljahäda, taudid ja sõda tõepoolest kontrolli alla saada, mis asetub siis nende asemel inimkonna päevakava etteotsa? Nii nagu tuletõrjujad maailmas, kus pole tuld, peab inimkond 21. sajandil endale esitama senikuulmatu küsimuse, mida endaga peale hakata. Mis nõuab terves, majanduslikult heal järjel ja harmoonilises maailmas meie tähelepanu ning leidlikkust? Kui arvestada uute üüratute võimetega, mille annavad meile bio- ja infotehnoloogia, muutub see küsimus kaks korda pakilisemaks. Mida kogu selle võimsusega ette võtta?

Tagasi üles