Ja veel Noora. Meie pesamuna, kes alles sai kaheteistkümneseks. Tema jooksis ühe juurest teise juurde, patsid õhus hüplemas, ja muudkui rääkis. Küll ta alles rääkis.
«Ma ei saa aru, miks me ei kutsu külla agha Hosseini ja ta poegi?»
«See ei sobi, Noora,» vastas ema.
«Aga ma ei saa aru, miks. Me tunneme ju neid terve igaviku. Kas nad ei solvu?»
«Nad ei taha tulla, Noora.»
«Aga kust me teame, kas me oleme küsinud?»
Niisugustes olukordades sekkus Maryam, kui talle tundus, et ema enam ei suuda. See oli alati tema ülesanne. Juhtida tähelepanu kõrvale, kaitsta, võtta asi enda peale.
«Noora, nad ei taha tulla, sest neil on häbi tulla.»
«Sest Mustafa käis siin ja palus Nahidi kätt ja Nahid ütles ei, mäletad küll? See ei ole ühele meesterahvale kerge, Noora.»
«Aga see näitab ju ometi, et Nahid meeldib Mustafale, muidugi tahab Mustafa tulla meie peole.»
«Ei, Noora. See ei ole nii.»
Mina, Maryami vastand. Napisõnaline ja range, ilma igasuguse huvita kaitsta.
«Just vastupidi. Mustafa on mees ja ainus asi, mis tal on, ongi uhkus. Ega sa ei arva, et ta mõtleb, et tüdrukust, kes ta tagasi lükkas, üldse keegi saab? Kas arst? Kui mitte kellelgi tema peres, ühelgi neist kuuest tublist poisist ega mehest ei ole ülikooliharidust. Pooled ei ole isegi gümnaasiumis hakkama saanud. Nemad ei taha meiega pidutseda! Küllap nad nüüd istuvad ja nimetavad meid kõiki nõidadeks ja litsideks.»