Unistuste printsist ja koduvägivallast

Foto: Diego Cervo / PantherMedia / Scanpix

Colleen Hoover on mulle juba tuttav kirjanik. Olen lugenud mitut tema romaani, mida iseloomustavad põhiliselt kuumad stseenid ja keerulised suhted. Ootasin neid ka raamatust «Ei iial enam» ja ei pidanud pettuma, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

21. sajand, Boston. Teismelisena nägi Lily Bloom tihti pealt, kuidas tema isa ema kallal vägivallatses. Tüdruku ainus kaaslane ning esimene armastus oli naabermajas elav kodutu poiss. Nüüd on neiu 23-aastane ning kodust välja kolinud. Lõpuks on tema isa surnud ning ema vaba. Pärast matust tunneb Lily, et peab rahus ja vaikuses mõtteid koguma ning leiab tee ühe Bostoni kortermaja katusele. Paraku ei saa neiu kaua üksindust nautida, sest ka üks nägus neurokirurg armastab seal pingeid maandada. Noored tutvuvad ning jagavad üksteisega avameelselt oma varjatud mõtteid. Nende vahel on tunda sädet, kuid Lily ei ole üheöö tüüpi tüdruk ning Ryle ei taha suhet. Lahkutakse arvates, et ei kohtu uuesti, kuid saatusel on teised plaanid.

Hooveri teostel on mulle kummaline mõju. Nad haaravad mind alati endasse ning naudin kogu lugemisprotsessi, kuigi mõned detailid panevad nina kirtsutama või tunduvad ebausutavad. Tagasi mõeldes leian aga üha rohkem ja rohkem loojooni, mis mulle ei meeldinud. «Ei iial enam» meeldis mulle väga oma teemakäsitluse poolest. Kui piltlikult öelda, siis skelett, mille ümber lugu oli ehitatud, oli super, aga detailid mitte nii väga. Teine pool raamatust oli parem kui esimene. Loetlengi kohe üles kõik üksikasjad, mis mind häirisid.

«Halbu inimesi ei ole olemas. Oleme kõik lihtsalt inimesed, kes teevad vahel halbu asju.»

Foto: Raamat

Esiteks ei meeldinud mulle Ryle. Isegi tema nimi käib vastukarva. Kuidas seda hääldama peaks? Rail? Raile? Mees tundus rohkem karakteri kui reaalse inimesena. Ta on ülimalt enesekindel, lausa jultunud. Lisaks on ta neurokirurg ja nägus. Kas ma juba mainisin, et Ryle kannab vahetevahel kirurgirüüd? Seda mainitakse romaanis häirivalt palju. Üks kord tuleb mees lausa koju nii, et tal on stetoskoop kaelas. Ma ei tahtnud seda väga uskuda. Kusjuures, arvasin ühe šokeerima pidanud loopöörde kähku ära ning mul oli väga tugev tunne, nagu oleks täpselt sama asja varem lugenud.

«Kuulen ta häält oma kõhus. See on paha. Hääled peaksid kõrvade juures pidama jääma, aga mõnikord, tegelikult küll mitte just sageli, tungivad need kõrvust edasi ja kajavad kogu kehas. Temal ongi just niisugune hääl. Sügav, enesekindel ja veidike kleepuv.»

Teiseks tundus raamatu süžee liiga muinasjutulisena. Lühikese aja jooksul viib Lily täide oma unistuse avada lillepood, leiab ideaalse (neurokirurgist!) poisssõbra ja tagatipuks veel ka võrratu ning pururikka sõbranna. Mees, kes ei tahtnud suhet, abielu ega ammugi mitte lapsi, muutus ühe naise nimel. Tema kujutamine unistuste printsina võis olla ka taotluslik, et oleks suurem kontrast pealtnäha ideaalse abielu ja selle vahel, mis tegelikult toimub. Samas tundus liiga imelisena ka Allysa saabumine Lily ellu. Too oli täpselt selline sõbranna, nagu igal tüdrukul vaja on - alati abivalmis ja toetav. Imelik oli, et Lilyl varem parimat sõpra ei olnud. Lisaks oli Allysa naeruväärselt rikas, mis tundus nii ebavajaliku detailina. Kõige nõmedam tema juures oli aga see, et ta pani oma lapse nimeks Rylee. Ma saan aru, et ta tegi seda autusest venna vastu, aga see on ju nii segadust tekitav. Või on see lihtsalt ameerikalik?

«See lehmasitaga määrimine oli kõige erutavam asi, mis minuga kunagi juhtunud on.»

Parim osa raamatu esimesest poolest oli hoopis Lily minevikumeenutused tema kunagise päeviku näol. Nende läbi saab tuttavaks Atlas, tüdruku esimene armastus, kes tema ellu sügava jälje jättis. Poiss on müstiline ning palju meeldivama iseloomuga kui Ryle. Teine pool raamatust on esimesest parem, sest siis tulevad käsitlusele olulised teemad, ning tekib põnevus, kuidas lugu lõpeb. Miks ei lähe naised vägivalda kasutavate meeste juurest ära?

«Kuidas ta saab teda pärast kõike seda veel armastada?»

Üks huvitavamaid detaile raamatus oli see, kuidas baaris sai pidžaamat kandes tasuta õlut. Ma ei leidnud kiire Google’i otsinguga selle kohta midagi, aga tahaks teada, kas see on päris asi Bostonis. 

Hoolimata kõigist neist puudustest, meeldis mulle raamat ometigi. Pööritasin tobedate ja uskumatute stseenide peale silmi aga sisimas tahtsin veel. Kõige tundeküllasem koht oli romaani lõpus, kus Lily emale kõik ära räägib. See tõi peaaegu pisara silma.

«Kui ma suureks kasvan, tahan olla nagu sina.»

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Tema sulest on ilmunud 11 romaani ja 5 lühijuttu. Oma esimest romaani hakkas naine kirjutama 2011. aastal ning tal ei olnud kohe mõtteski, et selle võiks avaldada. «Ei iial enam» on kõige kurnavam raamat, mille ta on kirjutanud. Eelmised kirjutised olid vaid meelelahutusliku eesmärgiga, kuid see on teistsugune, kujutades realistliku olukorda, mida on kogenud paljud naised, sealhulgas Colleen Hooveri ema.

«Ei iial enam» jutustab olulise loo, mis on peidetud ebavajalike ning ebausutavate detailide alla. Romaan üritab korraga olla nii muinasjutuline kui ka tõsine ning mulle ei meeldinud paljud üksikasjad. Ometi nautisin selle lugemist ning raamatut oli raske käest panna, eriti pärast poole peale jõudmist. Raamatut soovitan naistele, kes soovivad ajaviitekirjandust, kus on peidus olulised teemad! Hoiatan, et teoses esineb vägivalda.