Erkki Koort: raamatu kirjutamise käigus armusin vanasse Tartusse ära

Erkki Koort.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Endine julgeolekutöötaja ja kirjanik Erkki Koort esitles jaanipäeva eel Tartu Kaubamaja Apollos oma värsket seiklusromaani «Veritasu Tartus», mis on eellugu tema menukale seiklusjutule «Kättemaks Kirumpääl». Tartu ajaloost kirjutamiseks pidi autor palju uurima ja eeltööd tegema. See osutus aga väga põnevaks väljakutseks.

«Veritasu Tartus» sündmused toimuvad 14. sajandi Tartu piiskopilinnas. Aastaid julgeolekuvaldkonnas töötanud Koort on tegelikult alati ajaloohuviline olnud ja vaatamata sellele, et tolle aja kohta ei ole palju materjale säilinud, andis ta endast kõik, et seiklusjutus toimuv oleks ka ajalooliselt täpne. Selleks küsis ta nõu ka arheoloog Heiki Valgult.

«Varasemalt mind Tartu kuidagi eriti ei köitnud,» tunnistas Koort raamatuesitlusel. «Siin olid küll lahedad agulid, aga kuna väga palju sellest Tartu kõigest vanemast osast on hävinud, siis ega ma sellest ka väga palju ei teadnud. Aga nüüd, selle raamatu kirjutamise käigus ma armusin vanasse Tartusse ära. See oli väga kihvt linn ja tegelikult on väga kurb, et suur osa sellest on hävinenud.»

Vanast Tartust on Koorti sõnul säilinud teatud toredad maamärgid nagu Toomkirik, Jaani kirik, natuke linnamüüri botaanikaaias ja nipet-näpet mujalgi, aga arvestades seda, et kunagi oli siiski tegu Lõuna-Eesti või ka Vana-Liivimaa keskusega, siis on see kant tema arust saanud ülekohtuselt vähe tähelepanu.

«Mulle kohutavalt meeldis vana Tartu ja see, kuidas see hakkas elama,» kirjeldas autor, et nautis kirjutades tekkivat tunnet. «Mulle meeldis ka seda nii-öelda üle kirjutada, kui ma kirjastusele viimase eksemplari saatsin.»

Vana piiskopilinna eluolu taas luues püüdis Koort ajalooliselt täpseks jääda ja detailidele rõhku panna. Kas või juba seetõttu, et varasemast selliseid käsitlusi ilukirjanduses väga ei ole. Võrreldes oma kirjatööd Indrek Hargla apteeker Melchiori lugudega märkis ta, et Tallinnas ei pea tegelikult ise väga palju ette kujutama, sest vanalinn on üpriski hästi püsinud.

«Tartus ei ole sellest keskaegsest elukeskkonnast väga palju säilinud. Pidi ikka väga kõvasti tööd tegema ja ette kujutama, kuidas see võis olla, kuidas need kohad võisid välja näha,» tõdes ta, et pidi üksjagu uurima, sest kirjutades oli tal soov võimalikult autentne keskkond tekitada. «See oli minu jaoks väljakutse ja mulle see meeldis.»

***

FOTO: Raamat

14. sajandi lõpul on Tartu õitsev kaubalinn, mis suudab vastu panna nii Pihkva kui ka Saksa ordu Liivimaa haru sepitsustele. Piiskopkonna pealinna saabub Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaaniga ennast õemehe lodjale kaubelda. Ta põgeneb mineviku eest ja loodab lodjasulasena eemale hoida paikadest, kus ta enam teretulnud pole. Ometi ei pääse ta nii lihtsalt ning Tartu piiskopi ja ordu vaheline võitlus ei jäta Markust puudutamata. Ordu ootab temalt salakuulamist Pihkva kaubareisidel ega kohku tagasi ka piiskopi alamate ja Markuse lähedaste ründamisest. Markuse osaks saab lootusetuna näiv vastasseis orduga. 

Tagasi üles