Kirjanik, kes luges esimest korda raamatu läbi alles 16-aastaselt

Endine SASi sõdur Andy McNab peidab end raamatu "Get Me Out of Here!" taha, mille ta kirjutas kahasse sõbraga Phil Earle. Foto: Matt Alexander / PA Wire/PA Images/ Scanpix

Andy McNab on väga ainulaadse taustaga kirjanik. Oma esimese raamatu luges ta läbi alles siis, kui astus sõjaväkke, ja mäletab siiani, millist uhkust enda üle tundis.

«Astusin sõjaväkke otse noortevanglast, 16-aastasena. Ma ei olnud mingi krimigeenius – murdsin korduvalt sisse sama piirkonna korteritesse ja see oli vaid aja küsimus, millal ma vahele jään,» kirjutab Andy McNab väljaandes The Guardian.

«Haridussüsteem vedas mind alt. Ma olin käinud seitsme aasta jooksul üheksas koolis ja ei näinud sellel mingit mõtet. Ma tahtsin saada kas autolukksepaks või rongijuhiks, sest olin kuulnud, et nad teenivad palju raha ja et sellisteks ametiteks ei ole vaja erilist haridust. Ja nii oligi – milleks koolis käimisega vaeva näha? Mul oli vaja vaid munitsipaalkorterit ja sellega oli juba kombes, sest mu vanemad olid ootejärjekorras. Vaja oli veel vaid Mark II Ford Escorti ja siis oleks mul kõik olemas olnud.»

Nii liikus McNab paratamatult teel, mis viis ta lõpuks vanglasse. Teismelisena tundis ta suurt viha inimeste vastu, kel läks elus hästi. Nähes tee ääres läikivaid uusi autosid ja mootorrattaid, lõi ta neid jalaga lihtsalt seepärast, et ta sai seda teha. Samuti lõi ta poodides asju ümber ja vandaalitses, sest talle tundus ülekohtune, et teistel on ja temal ei ole.

«Kui ma olin noortevanglas, tulid sinna värbajad, kes pakkusid sõjaväkke astumise korral lühemat karistusaega. See kõlas paremini, nii et ma liitusingi,» meenutab McNab. «Armees keerati aga mu elu pea peale ja mu silmad tehti lahti. Näidati, et kui ma olen algatusvõimeline ja tahan end arendada, siis on mul palju rohkem võimalusi. Ma olin valmis pingutama.»

Otsustav hetk oli McNabi jaoks siis, kui ta istus koos 20 teise noorsõduriga klassis, mille ees seisis üks vana kapten. Mees näitas sõrmega aknast välja ja ütles: «Seal väljas arvavad kõik, et te olete rumalad. Aga te ei ole. Ainus põhjus, miks te ei oska lugeda ja kirjutada, on see, et te ei loe ja kirjuta. Aga täna see kõik muutub.»

Armees sai noormehele kiiresti selgeks, et ta pidi minema jalaväkke ja ei saanud helikopteri piloodiks, nagu lootis, sest tema lugemise ja arvutamise oskus oli 11-aastase tasemel. See oli Andyle väga ebameeldiv üllatus. Varem oli ta arusaamatud sõnad lihtsalt ise välja mõelnud. Enamasti pani ta sellega puusse.

Oma esimese raamatu luges Andy McNab läbi vahetult enne 17-aastaseks saamist. Selleks oli lasteraamat «Janeti ja Johni tagasitulek». «Ma mäletan eredalt seda eneseuhkust ja saavutustunnet, mida siis tundsin. Raamat oli küll mõeldud algkoolilastele, aga ma ei hoolinud sellest. Ma olin terve raamatu läbi lugenud ja sattusin konksu otsa,» kirjutab ta. «Alates sellest hetkest lugesin kõike, mis vähegi kätte sain.»

Pärast lugemisega sina peale saamist hakkas Andy McNab pidevalt lugema. Armee hariduskeskuses ja hiljem SASiga liitudes sai ta aru, et teadmised on elus kõige olulisem vara. Ilma õppimata ei ole ka arengut ja tuleb tänulik olla neile, kes on valmis sulle oma teadmisi jagama. McNabi sõnul on Inglismaal jalaväega liitujate seas lugemis- ja arvutamisoskus siiani suhteliselt madal ning tänu sealsetele õppimisvõimalustele on armee üks väheseid kohti, kus leitakse oma oskuste parandamiseks piisavalt tuge.

«Minu jaoks oli kirjaoskuste parandamisel veel üks üllatav tulemus. Kui m SASist lahkusin, paluti mul meie missioonist kirjutada ning see viis mind väga ootamatule karjäärirajale. Minust sai kirjanik.»

Viimaste aastate jooksul on McNab külastanud paljusid koole, vanglaid, armee väljaõppekeskuseid ja ettevõtteid, kus ta on rääkinud oma kogemusest ning julgustanud teisi lugema ja kirjutama. «Meestel, kes nüüd liituvad, on veel võimalus oma elu muuta, just nagu mul oli. Minu sõnum kõikidele, kellega ma räägin, on et kui mina sain hakkama, siis saab igaüks. Kui vähemalt ükski neist võtab selle sõnumi omale teadmiseks ja elab selle järgi, siis on kõik end ära tasunud.»

Meestega rääkides mainib Andy McNab alati ära, et kõige parem sõdur on see, kel on raamatukogukaart.