Kirjanik, kes pensionieas armus eestlannasse

Raamatu "Elu tulvil lootust ja imet" autor Barbara von Normann-Coleman. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Loe katkendit Barbara von Normann-Colemani romaanist «Elu tulvil lootust ja imet». Tegemist on emotsionaalse raamatuga, milles põimuvad südamevalu, katsumused ja üksildus, aga ka rõõm ja unistuste täitumine. See on raamat ühe naise teekonnast, toimetulekust võõras riigis ning sisemisest arengust, «tõelisest pinnalejääjast».

MINUST SAAB ÄRINAINE

Saime Liisaga kiiresti aru, et seisime silmitsi suuremat sorti väljakutsega – mõelda välja, kuidas saaksin selle nii vajaliku tähtajalise elamisloa. Vastasel juhul saadetaks mind tagasi Ameerika Ühendriikidesse.

Tajusime mõlemad, et vajame selle probleemi lahendamiseks jumalikku abi. Usume siiralt palve jõusse ja et Jumal armastab meid rohkem, kui me ise mõista suudame. Nii pöördusimegi palves tema poole, paludes, et ta annaks meile tarkust ja suunaks meie samme. Mulle meenus mitu Piibli kirjakohta, mis räägivad Jumala usaldamisest. Üks mu lemmikuid on: «/…/ heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest.» (Peetruse esimene kiri 5:7) Samuti sain lootust ja tuge Vana Testamendi julgustavatest ridadest: «Lootke tema [ehk Jumala] peale igal ajal, rahvas [ehk mina]; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!» (Psalmid 62:8)

Foto: Raamat

Kuna tohtisin Eestis külalisena viibida vaid piiratud aja, pidime Liisaga kiiresti tegutsema hakkama. Kaalusime elamisloa saamise võimalused hoolikalt läbi. Kahjuks oli ainus mõeldav variant hakata ärinaiseks ja taotleda füüsilisest isikust ettevõtja staatust. See väljavaade ei ahvatlenud mind sugugi. Olin kujutlenud, et olen edasi pensionil ning elan rahulikult ja rõõmsalt oma armsamaga tema koduriigis.

Hakkasime ajusid ragistama. Missuguse ettevõtlusega võiksin Eestis tegelema hakata? Viimati olin Ameerikas elatist teeninud staažika hospiitsiõena.

Hospiitsihooldus hakkas mind huvitama juba väga ammu, kuigi päris alguses ei olnud mul üldse kavas hospiitsiõeks hakata. Ma isegi ei kaalunud seda võimalust. Õppisin 1970. aastate keskpaigas Loma Linda ülikoolis õendust. Mul puudusid aga igasugused tööalased kogemused, ma polnud töötanud ei hooldusõe ega vabatahtlikuna. Nii otsustasin kogemuste saamiseks kandideerida hooldusõe kohale. Tol hetkel oli kohalikus Loma Linda ülikooli suurhaiglas ainus vaba töökoht niinimetatud surmakorrusel, kuhu viidi surmaootel patsiendid. Vajasin hädasti praktilisi oskusi ja nii leppisingi vastumeelselt selle töökohaga.

Kuid vaid mõne nädalaga hakkas surevate patsientide abistamine mulle tõeliselt meeldima. Olin nendest ja nende toreda test perekondadest lausa võlutud. Lõpuks tahtsin nende seltsis üha enam aega veeta, tehes seda enne ja pärast tööd ja ka puhkepauside ajal.

Paari aastaga läksin haiglatöölt üle koduvisiite tegeva hospiitsi õe tööle, külastades patsiente nende endi või nende sugulaste kodudes. Minu suureks üllatuseks jagus kirge hospiitsi töö vastu enam kui 30 aastaks.

Kuigi oleksin Eestis seda tööd suurima rõõmuga edasi teinud, ei olnud see keelebarjääri tõttu paraku võimalik.

Siis meenus meile Liisaga, et olin kõigepealt töötanud haridusvaldkonnas, täpsemalt saksa keele õpetajana. Ja kuna mu emakeel on inglise keel, mõtlesin välja, et mu ettevõte võiks pakkuda näiteks tõlkimise, keeleõppe ja keeletoimetamise teenuseid.

Üks tähtajalise elamisloa taotlemise eeltingimusi oli ametliku äriplaani olemasolu. Mul õnnestus leida interneti kaudu ettevõtja, kes aitas mul selle üksikasjaliku plaani koostada, kuid maksma läks see 575 eurot.

Järgmine eeltingimus – pidin oma õpetajakvalifikatsiooni tõendama, mis aga võttis kaua aega. Mul tuli võtta ühendust ülikoolidega, kus olin Ameerika Ühendriikides õppinud. Nemad pidid ise saatma kõik mu hinnetelehed Tallinnas asuvasse asutusse, mis tegeleb välisriikide ülikoolidiplomite seaduslikkuse kinnitamisega.

Pidin esitama muidki täiendavaid dokumente, kogu vajaliku materjali kokkupanemiseks kulus lõpuks kaks kuud.

11. septembril saime Liisaga lõpuks nii kaugele, et olime valmis esitama hiiglasliku dokumendivirna Tallinnas asuvasse migratsiooniosakonda. Kohe, kui Liisa varasel õhtupoolikul töölt koju jõudis, sõitsime asutusse kohale, ootasime umbes pool tundi järjekorras, kuni selgus, et oleme vales kohas. Vaat kus lops! Kell oli saanud viis õhtul ning õige migratsioonibüroo asus linna teises otsas, ja kuna oli tipptund, oli paras tegemine sinna kohale jõuda.

Pakkusin Liisale välja, et jätame kõik katki ja ootame järgmise päevani. Tema polnud mu «geniaalse» mõttega nõus ning arvas, et peaksime kindlasti minema, loodetavasti võetakse meid veel vastu. Nii tormasimegi kell pool kuus büroouksest sisse, kuid migratsiooniametniku näost oli näha, et meie paberihunnik ei rõõmustanud teda sugugi. Ta võttis need vastu alles siis, kui ülemus oli talle meelde tuletanud, et teenindus on avatud kella kuueni ja tal ei ole pääsu.

Kui Liisa oleks minu varasemat nõu kuulda võtnud ja mineku edasi lükanud, või kui too heatahtlik ülemus poleks minu eest välja astunud, oleks mind tabanud katastroof.