Kuidas «Tampooniraamat» Saksamaal bestselleriks sai

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

«The Tampon Book» ehk «Tampooniraamat» on naiste kaval ninanips ja protest Saksa maksusüsteemi vastu. Nimelt peetakse Saksamaal tampoone luksuskaubaks, millele kehtib 19 protsendi suurune käibemaks. Raamatute käibemaks on aga vaid 7 protsenti. Hügieenitooteid müüv ettevõte The Female Company otsustas seetõttu avaldada oma raamatu, mis sisaldab tampoone.

Sel kevadel ilmunud esmatrükk müüdi välja ühe päevaga, järeltrükk sai otsa nädalaga. Siiani on kokku müüdud 10 000 «Tampooniraamatut», avaldas kirjastaja. Hetkel on veel saadaval vaid ingliskeelne verisoon.

Ettevõtte üks omanikest Ann-Sophie Claus rääkis väljaandele IT, et nad püüavad «Tampooniraamatuga» tõsta teadlikkust tampoonimaksust ja koguda allkirju, et panna valitsust seadust muutma.

«Me saime aru, et mitte miski tegelikult ei muutu,» nentis Claus. «Saksa rahandusminister Olaf Scholz vastas, et ta ei taha maksu vähendada, sest ta ei saa lubada, et ettevõtetele tehtav maksuvähendus tarbijateni jõuaks.»

Clausi meelest näitab nende 3,11 eurot maksev «Tampooniraamat», et väiksem maks jõuab tarbijani küll. Raamatu sada eksemplari saadeti ka parlamendi liikmetele. Tänu sellele on liikumise vastu huvi tundnud mitu erakonda.

Raamatus on lood menstruatsioonist piibliajast tänapäevani välja. Lugusid kaunistavad Alica Läugeri ja Ana Curbelo illustratsioonid. «Minu tegelased ei ole ainult uhked, enesekindlad naised, kes ei häbene päevi, nad on ka lõõgastunud ja loomulikes poosides,» märkis Curbelo. «Ma tahan, et inimesed naeraks nende tegelaste sundimatu suhtumise üle ja näeksid neis illustratsioonides iseennast.»

«Menstruatsiooni ajalugu on täis kuulujutte ja mahavaikimist,» selgitas Claus. «See on ka põhjus, miks päevadest on saanud tabu. Aga tundub, et viimastel aastatel on naised nende müütide vastu hakanud… Tampoonimaks pandi paika 1963. aastal: hääletasid 499 meest ja vaid 36 naist. On aeg, et me iseseisvate ja tänapäevaste naistena seame sellised otsused kahtluse alla.»

Tagasi üles