Millega oleksid sina valmis armastuse nimel riskima?

Foto: Shutterstock

Mariann Vendelin luges teiste soovitusel suurte ootustega Colleen Hooveri teost "Pihtimused" ja kirjutab oma blogis, mis ta sellest tegelikult arvas.

Tänapäev, Dallas. Kui Auburn Reed oli 15-aastane, elas ta mõnda aega Dallases, et oma sureva poiss-sõbraga rohkem aega viita. Viis aastat hiljem on neiu taas Dallases nüüd juba seal elades ning juuksuriametit pidades. Tal on kindel siht silme ees, milleks ta on kõigeks valmis ning lisaks on tal vaja hädasti raha. Naine hoiab seda igal võimalikul moel kokku. Näiteks käib ta tööl jalgsi, kuigi see ei asu sugugi lähedal. Just kui saatuse tahtel jääb talle ühel õhtul koju jalutades silma meeleheitlik töökuulutus ning pihtimused, mis ülejäänud aknapinna on hõivanud. Selgub, et otsitakse müüjat vaevalt kahe tunni pärast algavale kunstimüügile. Auburnile sobib see amet hästi ning veelgi õnnelikum on ateljee verinoor omanik ning piltide autor Owen. Juhuslikust tutvusest areneb võimalik suhe, kuid selle toimimiseks on mõlemal vaja pihtida ning loota, et ilmsiks tulevad saladused neid lahku ei vii.

Ütlen kohe ära, et «Pihtimused» ei meeldinud mulle. Hooveri puhul on mind kõige rohkem võlunud, kuidas tema raamatuid on raske käest panna ning need tekitavad tunde, nagu ma ei peaks toimuvat nautima, aga tunnen ikka mõnu (guilty pleasure). Selle romaani puhul oli valdavaks emotsiooniks hoopis ebamugavus. Oskan välja tuua kaks põhjust. Esiteks ei tajunud ma keemiat Auburni ja Oweni vahel. Nad olid nii üürikest aega tuttavad ning igasugused üksteise puudutamised või ihalemised tundusid eemaletõukavad. Teiseks tundus mulle, et loopöördeid ehitati liialt üles ning mu huvi toimuva ja tegelaste käekäigu vastu kadus enne ära. Näiteks, üks raamatu olulisemaid teemasid tuleb välja alles 147. leheküljel. Enne seda on lausa segadust tekitav, mis üldse kaalul on.

Raamatus esines ka üks pisidetail, mis mind ka varem on tõlkeraamatute puhul on häirinud. Nimelt, kui teoses vahelduvad meestegelase ja naistegelase vaatepunktid, siis mul kipub sassi minema, kumb parasjagu midagi ütleb, sest nimede asemel kasutatakse hästi palju asesõna «ta». Inglise keeles lugedes on lihtne vahet teha, kuna asesõnadel on ju sugu. Eesti keeles võiks kogu selle ta-ta jada vahel olla rohkem kasutuses mees-naine või poiss-tüdruk.

Ühe meeldiva joone oskan ka ikka romaani juures välja tuua. Nimelt on raamatus põnev teema pihtimustega. Owen kasutab neid kunstnikuna oma tööde inspiratsioonina. Anonüümsete pihtimuste lugemist nautisingi raamatus kõige rohkem. Veel ägedam on see, et raamatus on väikesed pildid ka sees, et maale paremini ette saaks kujutada. Need on küll kahjuks must-valged.

Veel meeldis mulle, et «Pihtimused» oli kõvasti usutavam, kui «Ei iial enam». Puudus näiteks naeruväärselt rikas sõbranna. Kahe teose vahel oli muidugi ka sarnasusi. Analoogselt Lilyga puudusid Auburnil muud sõbrad peale korterikaaslase. Samuti esinesid mõlemas raamatus vägivald ja armukolmnurk.  

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Tema sulest on ilmunud 11 romaani ja 5 lühijuttu. Oma esimest romaani hakkas naine kirjutama 2011. aastal ning tal ei olnud kohe mõtteski, et selle võiks avaldada. «Pihtimused» ilmus 2015. aastal ja selle romaani põhjal on valminud ka telesari. Raamatus esinevad pildid on kirjaniku tellitud ning põhinevad tõelistel anonüümsetel pihtimustel. 

«Pihtimused» ei köitnud mu huvi nii, nagu seda on teinud varasemalt loetud Colleen Hooveri romaanid. Ma ei tajunud peategelaste vahelist keemiat ning kogu lugu jättis kuidagi ebamugava tunde. Kui esimene pool raamatust ei suutnud mind absoluutselt kõnetada, siis vähemalt teine pool oli huvitavam, sest lõpuks selgus, mis on kaalul. Kuigi mind jättis see raamat külmaks, siis soovitan ikka lugeda, kui Hoover varasemalt on meeldinud või on isu meelt lahutada lugedes pihtimustest, saladustest ja muidugi suurest armastusest!