Arvustus. Lustlik, põhjalikult läbimõeldud ja kohutavalt huvitav

FOTO: Raamat

Maniakkide Tänava uus romaan on asetatud alternatiivsesse aurupunklikku Eestisse, kus kõige sopa ja tehnoloogilise mahajäämuse keskel õitseb täiesti ebarealistlik ja ilmvõimatu teadusmõte: inimeste-loomade geneetiline muundamine ning kummalised maa- ja õhusõidukid. Arvustus ilmus esmakordselt Müürilehes

Maniakkide Tänav «Newtoni esimene seadus»

Toimetanud Priit Kenkmann, illustreerinud Meelis Krošetskin ja Tea Roosvald

Lummur, 2019

295 lk

Maniakkide Tänav on tegutsenud eesti ulmemaastikul juba paarkümmend aastat ning pälvinud tähelepanu ka väljaspool ulmeringkondi. Näiteks tekitas 2000. aastal romaanivõistlusel omajagu kõmu tema esikromaan «Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi», mis jäi küll auhinnalise kohata, kuid sai žüriilt siiski avaldamissoovituse ja Mari Laanistelt iseloomustuse «toores, maitsetu, lustlik, põhjalikult läbimõeldud ja kohutavalt huvitav». Autori värsket romaani «Newtoni esimene seadus» tema varasema loominguga võrreldes on ehk toonast toorust ja maitsetust mõnevõrra vähemaks jäänud – veri ja soolikad siin väga ei domineeri –, küll on aga alles ning ruumi juurdegi võitnud lustlikkus ja läbimõeldus.

Nihkes aegruum

Romaani tegevustik toimub omamoodi alternatiivses aurupunklikus Eestis, nimeliselt Maavallas, mille olustik vastab umbes 19. sajandi omale. Samale ajastule on truud ka raamatu mõneti seiklus-, mõneti muinasjutulik jutustamisstiil ning peatükke sissejuhatavad ajalehekatkete vormis tekstikesed. Raamatus kasutatavast Maavalla kalendri dateeringust lähtudes toimuvad sündmused aga kristliku kalendri aastal 2022, s.t meie lähitulevikus. Dateering tundub ühelt poolt oluline, kuna väljendab ühena paljudest elementidest autori ambivalentset hoiakut tema loodud maailma ja selle tegelaste suhtes. «Newtoni esimese seaduse» Maavald ei ole nimelt just etnofuturistlik (ega etnopreteristlik [1]) utoopia, vaid paras sitaauk, kus eesti soost mõisnikud rõhuvad rahumeeli nälja piiril vaakuvaid eesti talupoegi, talupojad on harimatud ja sõgedad, kõik haiseb ja laguneb ning keegi ei saa kellegagi läbi. Teisalt ei ole aga aastaarv võib-olla siiski nii tähtis, kuna kõige selle sopa ja tehnoloogilise mahajäämuse keskel õitseb täiesti ebarealistlik ja ilmvõimatu teadusmõte: inimeste-loomade geneetiline muundamine ning kummalised maa- ja õhusõidukid. Kohtumispunkte on muidugi ka ulmeliste elementide kõrval: Maavalla maailma etnilised piirid vastavad meie ilma omadele ning pealtnäha samad, kuid siiski nihkes on ka paljud geograafilised punktid, nagu romaani peamised tegevuspaigad Jõgeva (raamatus Jõgevahe) ja Põltsamaa. Minu jaoks oli see aspekt kummalise lugemisnaudingu allikaks. Olles päris palju Jõgeva kandis kolanud, mõjus kirjeldatav maastik koduselt, ent ometigi unenäoliselt võõralt, kuna selle peamine pidepunkt, koduse nimega Kolde mõis, on läbinisti autori fantaasia vili.

Romaani tegelaskond on fantastiliselt kirju, hõlmates kõiki ühiskonnakihte, alustades talulastest ning lõpetades mõisnike, õukondlaste ja valitsejate enestega. Kuigi Maniakkide Tänav suhtub neisse kõigisse kerge irooniaga, on nad oma naeruväärsuses samas siiski õilsad, ja ka rumaluses siiski arukad. Tegelaskonna tuumiku moodustab eespool nimetatud Kolde mõisas elav ja tegutsev teadlaste, inseneride ja filosoofide rühmitus, kes nimetab end Jõgevahe Ökonoomiliseks ja Sotsiaalseks Entiteediks ning püüab nähtavasti lõputute sõdade käes ägavas maailmas panna alust oma valgustusajastule ning teaduse relvadega sõjale lõppu teha. Maailmal on loomulikult omad plaanid ning Maavalla kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi vahel ähvardab puhkeda suur sõda (muidugi Läti pärast), mis valgustusel hästi õitseda ei lase. Sellest väärtuste konfliktist võrsuvad pisemad lahkhelid, mis katalüüsivad omakorda järgmisi: Kolde isand Meelend on rahastanud Entiteedi tegevust Jõgevamaa kaitse-eelarvest, see tingib vajaduse hakata enese rehabiliteerimiseks tootma kodumaist püssirohtu, see omakorda vajaduse salpeetri hankimiseks talude põrandaid üles kaevata, mis kasvatab jällegi pingeid valitsejate ja maarahva vahel jne. Kokku koorub meelelahutusliku suunitlusega teksti kohta järjest välja ootamatult palju kihte, tasandeid ja detaile.

Tegevuspaik Maavald ei ole just etnofuturistlik utoopia, vaid paras sitaauk, kus eesti soost mõisnikud rõhuvad rahumeeli nälja piiril vaakuvaid eesti talupoegi, talupojad on harimatud ja sõgedad, kõik haiseb ja laguneb ning keegi ei saa kellegagi läbi.

Inimolemisest konservatiivses žanris

Viimastel aastatel on toimunud päris tuliseid debatte vähemuste koha üle ulmemaailmas. Nende põhjus on vist paljuski selles, et ulmekirjandus on olnud üsnagi konservatiivne žanr, kus hea võidab ikka kurja ning piirid kõigi asjade vahel on selged. Kokkuvõttes võib mõnes teoses kirjeldatav füüsiliste asjade maailm olla meie omast küll radikaalselt teistsugune, kuid olenditevahelisi suhteid see justkui ei mõjutakski. Osalt on see ehk maitse asi, mida keegi oma lemmikajaviites näha tahab, kuid samal ajal on osa ulmekirjandusest positsioneerinud ennast alati teaduslikuna, s.t potentsiaalselt tõeseid tulevikukujutelmi esitavana. Ja kui keegi ka tähelaevade ja tulnukarassidega tulevikku isegi sisimas päriselt ei usu, siis raamatut lugedes peaks teosesse sisseelamiseks suutma seda endale siiski vähemasti sisendada. Seejuures näib sageli, et mida veidram on olukord, seda lihtsam on sellesse uskuma jääda ning seda enam suudab see meid kõnetada, meie endi kohta justkui midagi öelda (mis muudab muidugi köitvamaks ka loetava teksti). Ja mulle tundub, et mida kaugemale «normist» tekst hälbib, seda rohkem on tal potentsiaali midagi öelda, olgu siis kas või inimese kohta.

Mis inimolemisse puutub, siis selle valla asjatundjaks on meil ikka peetud Tammsaaret, kes tõestab näiteks Maarja Vaino tõlgenduses «Tammsaare irratsionaalsuse poeetikas» [2] oma loominguga teesi elu ja inimese irratsionaalsusest ja mõistuse jõuetusest. Väidaksin aga, et isegi kui inimene ei ole mõistuspärane, siis on realistlik kirjandus võimetu selle mõistuspäratuseni jõudma. Nõnda võis ju Tammsaare Pearu olla omamoodi hull, kuid lõppkokkuvõttes sõdis ta Andresega siiski päris ratsionaalsetel põhjustel. Inimese traagiliselt paratamatu arutuse väljendamiseks on fantaasiakirjandus (seejuures mitte pelgalt ulme mõistes) ükskõik kui väljapeetud realismist palju kindlam žanr, kuna selles ei pea tegelase irratsionaalne psüühika mitte kujutuslaadile alistuma, vaid need kaks saavad teineteist vastastikku võimendada. Ja aurupunk on alažanrina selleks veelgi sobivam, olles olemuslikult üles ehitatud vaimuvalguse ja -vaesuse, moodsa ja arhailise kõrvutamisele ning vastandamisele. «Newtoni esimene seaduski» mängib väga palju just selle kontrastiga, paigutades ulmeliselt kõrge teaduse kõrvuti keskaegse maailmanägemisega. Selle kvintessents on mu jaoks Maniakkide Tänava «tõrreinimesed» – soode keskel salajases teaduslaboris aretatavad tohutu kiirusega hiiglasemõõtu kasvavad geneetiliselt muundatud inimkloonid, keda samas, nagu ette võib kujutada, kasvatatakse arhailistes tõrtes. Või siis selline rahva mõtteviisi kajastav lõik: «[K]õikjal arenenud paigus tehakse õhuvallas lendamise katseid, kuid niiviisi on see haritud inimeste seas. Talurahvas, kes on enamasti kirjaoskamatu ja ei loe mitte ajalehti, vaid ilmamärke ja ei usu teadusesse, vaid loodusvaimudesse, on säärast elukat nähes haaranud hangud ja kirved ning sööstnud oma põldu tallava õhukoletise vastu. Küllap peavad nad seda mingiks hiiglaslikuks kratiks, kes, tulesaba korstnast väljas, on tulnud nende orast varastama.» (lk 19)

Kõige eredamalt kontrastne ning kõige enam inimsuse ja ratsionaalsuse piire kompav osa sellest maailmast kehastub aga Ungurmuiža Svajones – ühes romaani kesksetest tegelastest, kes näeb Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi uuendustes võimalust muuta kardinaalselt teda kui inimest väliselt defineerivaid omadusi: tema keha ja sugu. Autori irooniale vaatamata mõjub see liin sedavõrd loomulikuna, et paneb küsima, miks me rohkem nii ei tee – miks me ei püüa rohkem avada inimest (nii üksikus kui ka üldises tähenduses) selle kaudu, mida ta veel ei ole.

[1] Rein Taagepera loodud mõiste.

[2] Vaino, M. 2016. Tammsaare irratsionaalsuse poeetika.

Tanel Pern on ulmesõbrast tõlkija.

Tagasi üles