Killuke ajaloost: millest tekkis halvustav väljend «pastlakultuur»?

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Loe katkendit Anu Hindi, Anne Metsise, Riine Kallase ja Harry Liivrandi koostatud teosest «Rahvuslik mood». Raamat-kataloog on mõeldud kummardusena kõigile naistele, kes läbi sajandite on siin väikesel maalapil loonud ilu, mis on valgustanud eestlaste südameid. Loodetavasti saavad raamatu lugejad inspiratsiooni nii esiemade käsitööst kui ka tänapäeva moeloojate etnilisest disainist.

Etnograafiline element Eesti moekunstis

Et Eesti etnomoel on meie igapäevarõivastuses nii enesestmõistetav osa, on pea sajandipikkuse traditsiooni tulemus. Uued moeloojate põlvkonnad jätkavad üha julgemate eksperimentidega, nii et igale lapselegi on selge, miks triibuseelik on popp ja lilletikand tegija. Ajalooliselt on rahvusliku moe populaarsus olnud laineharjal koos rahvusliku eneseteadvuse kasvuga ja sõltunud ka üleilmsetest moevooludest.

Rahvusliku rõiva populaarsus pole aga alati olnud selline kui praegu. «Miks teie Eesti neiud siis muid lipmeid hakkate taga ajama? Teil on ise ilus, ema emadest päritud riiete mood!» noomis rahvusliku ärkamisaja suurkuju Carl Robert Jakobson 1882. aastal ajalehes Sakala. Ise eeskujuna Mulgi kuube kandes püüdis ta eestlaste eneseteadvust virgutada. Kuid äsja mõisavõimust vabanenud rahvas tahtis just nüüd kasutada võimalust «saksa rõivastist» selga proovida.

1920ndate omakultuur ja 1930ndate rahvusromantism

Foto: Raamat

Nii uskumatu, kui see ei näi, oli 20. sajandi alguseks rahvariie peaaegu käibelt kadunud. Isegi vanem põlvkond tunnistas seda veel vaid kui mardisandikostüümi või veidrat atribuuti näitemängudes (Ellen Värv, kogumik «Eesti rahvakultuur»). Noor intelligents pidas rahvariideid orjaaja märgiks. Iseäranis pastelde kandmine kujutas vaesuse ja viletsuse võrdkuju – sellest halvustav väljend «pastlakultuur».

Põhjamaade eeskujul tõusis 1920ndate teisel poolel päevakorda omakultuuri liikumine. Esimese iseseisvusaja kümnendat aastat tähistava laulupeo eel pakuti välja moderniseeritud rahvariie, nn eesti kostüüm. Hinnalt kõigile kättesaadav komplekt koosnes põlve katvast pikitriipu seelikust ja lillkirjalistest käistest tuletatud puusani pluusist.

Ka järgmistel üldlaulupidudel nõudis osa intelligentsist euroopalikku, talupoeglikkusest vaba rahvarõiva väljatöötamist, muuseumisuuna pooldajad aga kaitsesid ajaloolist. 1930ndatel muutus talurahvarõivas riiklike mõjuhoobade toel taas eestimeelsuse tähiseks. 1937. aastal loodi Rahvarõiva Komitee ja võeti vastu otsus, et rahvarõivas = esindusrõivas selle autentsel kujul.

Sel pidude ja ballide kümnendil kaunistati rahvusmustritega Pariisi moemajadest pärit lõigete järgi õmmeldud moodsaid peorõivaid. Naisteajakirjades lõid õitsele rahvusromantilised moeleheküljed.

Nii jätkus see veel ka äreval 1940ndate künnisel.

1950ndad – triibuseelikud punase lipu all

Järgneva poole sajandi jooksul kaasati triibuseelikud ja hõbesõled vastandlike ideoloogiate teenistusse. Välismaailmale positiivsema mulje jätmiseks oli rahvuslikkus siiski soositud. Rahvariidepluusis tütarlapsed tervitasid lennuväljal ja raudteeperroonil iga saabuvat vennasriigi parteijuhti, olgu või talvepakases. Rahvariie oli «vormilt rahvusliku, sisult sotsialistliku» poliitika teenistuses. Marksistliku dialektika järgi, kus kõik on arengus, hoogustusid taas ideed rahvariide muutumisest. Siiski jäi peale rahvakultuuriuurijate-etnoloogide seisukoht, et erinevate piirkondade riietus peab algsel kujul säilima.

Ainukese naisteajakirja Eesti Naine (1952. aastast Nõukogude Naine) kaasi kaunistasid vaheldumisi eesti rahvariietes naised ja Lenini-Stalini portreed, kuid rahvuslikud mustrid ja käsitöö oli moelehekülgede oluline osa, sest moetoimetaja Emmi Vahelaid oli algupärase rahvarõivamoe entusiast. Talle järgnesid kaastöölistena kunstiinstituudi esimeste lendude lõpetajad Leida Klaus, Saima Loik ja Melanie Kaarma, kellest sai edaspidi rahvarõivaste propageerimise vaimne liider.

Alates 1945. aastast toodeti taidluskollektiividele rahvariideid kunstifondi kombinaadis ARS, kus valmistati aastas keskmiselt 600 komplekti. Tellijaks oli enamasti riik, mitte kandjad.

Ühe komplekti valmistamise juures oli ametis ligi paarkümmend inimest, igaüks spetsialiseerunud – kes kudumisele, kes tikkimisele, kes heegeldamisele. Nõnda saavutati käsitöö tase, mis isetegijale jäi kättesaamatuks.

1960ndate uues tuules

1969. aastal alustas tööd rahvakunstimeistrite koondis UKU, kus valmistati rahvuslikke ehteid ja rahvariideid kuni kolmsada komplekti aastas, hinnaga 300–800 rubla.

UKU tegevust suunasid kõrgharidusega kunstnikud, kes ERMi kogude põhjal disainisid ka rahvakunsti ainelisi stiliseeritud rõivaid.

Nõukogude Naise mustri- ja lõikelehed aitasid isetegijaid käsitöötoimetaja Veevi Pajupuu vahendusel. Rahvuslikud mustrid jõudsid ka kodukujundusse linikute, vaipade, rahvarõivastes nukkudena. Enne 1968. aasta üldlaulupidu avaldas ajakiri mitme aasta jooksul rahvariiete lehekülgi, kuni partei keskkomiteele saabus kaebus, et väljaanne propageerib kolkapatriotismi.

Tallinna Moemaja

ENSV Kergetööstuse Ministeeriumi käskkirjaga loodi 1957. aastal Tallinna Moemaja, mille üheks ülesandeks oli uurida nõukogude rahvaste ja eesti rahva kostüümi ajalugu, eesmärgiga välja töötada riietuse modelleerimise nõukogulik stiil. Kaks korda aastas toimuvate moedemonstratsioonide kavasse kuulus järjepidevalt üks rahvuslik kollektsioon, mis tegelikkuses lähtus alati vaid Eesti rahvuslikust pärandist.

Etnobuumi vaibudes jäi teema kohustuslikuna moelavale ja näitusekollektsioonidesse, millega rahvusvahelistel messidel auhindu nopiti. Heli Kohki pikk-kuuest inspireeritud kollektsiooni autasustati 1979. aastal Brno messil Intermoda Kuldse lindiga.

1958. aastal Tallinna Moemaja juurde loodud ajakirja Siluett moeleheküljed hakkasid rahvusliku teemaga flirtima ka siis, kui mood seda otseselt ette ei näinud. Näiteks 1960ndate geomeetrilise siluetiga rõivastele pakkusid moeleheküljed minimalistlikke toon-toonis tikandeid, plisseeritud detaile ja vahepitse.

Rahvusvahelise moe folgivaimustus pressis läbi raudse eesriide koos tänuväärse võimalusega siin rahvustundele rõhuda.

1960ndate lõpus läänemaailma vallutanud hipikultuuri lainel jõuab rahvusliku moe haripunkt ka meile Silueti kaanetüdrukuna, kellel on seljas lambanahkne kasukas ruudulise suurrätiga ja käes kirjatud kindad.

Täiendamaks rahvuslike moekollektsioonide fotoseeriaid, tellis ajakiri Siluett erinevatelt autoritelt etnomoe teemalisi mõtisklusi.