«Kui mutti pihus hoida, kuni ta sureb, saab inimene tervendamisvõime»

Mutt Foto: Shutterstock

Loe katkendit Marc Hameri teosest «Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses». See on elujaatav raamat maaelust, looduse ringkäigust, üksildusest, surelikkusest ja rahulolust. Autoriks suurepärane looduskirjanik, ametilt vana kooli mutipüüdja.

Kuldmutid, tähtmutid ja kuulsad mutid

Mutt on tohutult tugev. Massiivsed esikäpad, kummalgi käpal kaks pöialt, on sama laiad kui pea. Kaelas ja õlgades on tal tihke lihassõlm, kõva kui munakivi. Olen töömees, kes teenib elatist labidaga, ja muti kämblad on tugevamad kui minul: elus mutt suudab mu rusika hõlpsalt lahti kangutada ja pageda. Ülejäänud keha on tal habras, pehme ja nõtke, et ta saaks vaevu endalaiuses käigus ringi pöörata. Koon on tal niiske ja roosa nagu koeral. Mutt, keda mina püüan, euroopa mutt ehk Talpa europaea, on minu käelaba pikkune ja kaalub umbes sama palju nagu tühi nahkrahakott. Kehal on tume sinkjasmust karvkate, pehme ja sametine, mida annab siluda edas- ja tagaspidi ning külgede poole, et mutt saaks käigus ka tagurpidi liikuda.

Foto: Raamat

Käega katsudes tundub mutt otsekui lapike kõige peenemat sametkangast, mida võib üldse ette kujutada. Tal on vurrud ja tibatillukesed nõelteravad hambad, nii pisikesed, et paistavad just nagu need peenikesed klaasikillud, mida võib köögipõrandal sätendamas näha veel mitu päeva pärast joogiklaasi purunemist; kui ma mutti enne kinni ei püüa, kuluvad need hambad tal mõne aastaga nüriks, sest ta toitub ussikestest, mis on täis liivasegust mulda. Kõrvu pole üldse näha ja kui karv kõrvale lükata ja hoolega vaadata, võib tumeda karvkatte sees näha muti silmi, säravaid musti täpikesi, mitte suuremaid kui punkt selle lause lõpus. Mutt on sile sametvorstike. Tagakäpad on tillukesed, peenikesed ja haprad nagu hiirel, ja tal on tollipikkune harjaseline saba, mis seisab kikkis, et käigulage kompida.

Rahvasuu räägib, et kui kinnitada rahakoti tupsuks mutisaba, seisab kaugas alati raha täis. Üldse paistab, et mutid ja maagilised rituaalid sobivad hästi kokku. Mutipüüdjad teavad, et muti kuivatatud esikäpad hoiavad reuma eemal ja kaitsevad kurja eest, kui neid kaasas kanda; seda ebausku võib kohata terves Euroopas. Nõiamoorid armastavad mutte endale käsilaseks võtta, võib-olla sellepärast, et mutt on tume ja salatsev. Muti veri ja elundid võivad anda inimesele ennustusvõime, kui muti värske ja alles tuksuv süda alla neelata (nii väidab Plinius Vanem oma teoses «Naturalis historia»), ja kui mutti pihus hoida, kuni ta sureb, saab inimene tervendamisvõime. Muti mitmesugused kehaosad ravivad langetõbe, hoiavad ära hambavalu ja vappekülma, leevendavad hüsteeriat ja eemaldavad soolatüükaid. Vana aja mutipüüdjatele oli nende «loodusravimitega» kaubitsemine päris kenake kõrvalteenistus, ja vahel viidati «teadmameestele», ringi rändavatele meessoost nõidadele, kes ilmusid välja siis, kui mutid lagedale tulid, ja kadusid, kui mutid olid läinud, viies oma salateadmised endaga kaasa.

Euroopas on valgeid mutte ja kuldmutte, ent need on haruldased: räägitakse, et see, kes juhtub mõne neist kinni püüdma, pidavat kuu aja jooksul surema. Mina pole ainsatki püüdnud. Üks mutipüüdjate ühing annab sulle spetsiaalse rinnamärgi, kui saadad neile endast foto koos valge mutiga. Minul on kõige harilikum kuldne rinnamärk.

Euroopas elab euroopa ehk harilik mutt. Iirimaal, kui ei leidu madusid, pole ka mutte. Viimase jääaja jooksul oli enamik Euroopast jää all, ent kui jää umbes 7000 aasta eest sulas, liikusid loomad sulale järgnedes põhja poole. Paljud loomad lihtsalt ei jõudnud Iirimaale, enne kerkis meres veetase ja Iirimaast sai saar.