«Liiga totu, et vihma käest tuppa tulla»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Marc Hameri teosest «Kuidas püüda mutti. Ja kuidas leida end looduses». Elujaatav raamat maaelust, looduse ringkäigust, üksildusest, surelikkusest ja rahulolust – seda kõike pakub uue nurga alt suurepärane looduskirjanik, ametilt vana kooli mutipüüdja.

Pööripäevade aegu elu muutub. Ühel teisel talvel kaua aega tagasi, selle aasta talvel, kui sain kuusteist, suri mu ema, ja sama aasta kevadel ütles isa mulle, et olen «ülearune koorem» ja peaksin lahkuma. Ma ei tundnud, et mind seal soovitaks või minust hoolitaks, niisiis olin temaga nõus. Pakkisin seljakoti kokku ja lahkusin järgmisel varahommikul. Ma ei hakanud seda välja kuulutama. Ma ei jätnud kirjakest. Mu vähesed raamatud jäid riiulisse. Perefotod, riided ja lapsepõlveasjad lauasahtlitesse. Oma võtme jätsin lauale ja ukse sulgesin tasakesi, et keegi ei ärkaks ja ma ei peaks midagi ütlema. Ma olen argpüks. Jätsin kõik ajapikku korjunud asjad maha ja järgisin kõnnumaa kutset.

Foto: Raamat

Olin veel vilumatu ja teenisin nii vähe, et ulualust polnud millegi eest üürida, niisiis ööbisin algul sõprade vanemate külalislahkust kurjasti kasutades nende elutoadiivanil, seejärel mahajäetud majades ja siis ühes tühjaks jäänud lao­hoones. Wigani kaipealse rauatöökojas töötamise aegu lesisin Leedsi-Liverpooli kanalil pooleldi põhja vajunud kitsa kanalipaadi tekil ükskord öö otsa ärkvel ja otsustasin tähti täis taevasse vaadates, et hakkan tegelema sellega, mis mul hästi välja kukub, nimelt kõndimisega, ja teen seda, mis mulle rõõmu pakub, nimelt uitan ringi, vaatlen olevusi ja püüan neist sotti saada. Just seda ei kannatanud isa minu juures silmaotsaski. Mul on meeles, kuidas ta ütles kord minu kohta «liiga totu, et vihma käest tuppa tulla», mispeale mina tookord mõtlesin: «Aga vihm on ju huvitav.» Mind peeti unistajaks või uimasevõitu lapseks.

Tulin töölt ära ja asusin mööda pukseerimisrada teele. Kõndisin ligikaudu poolteist aastat. Ei jätnud endast maha tolmupilve ega jälgi, püüdsin teha nii, et minust ei jääks teistele inimestele mingeid mälestusi. Tore on mõelda, et mind peagi unustati, et möödusin nagu viirastus. Ei oska öelda, kui kaugele ma kõndisin, sest kui mõõtma hakkad, siis enam ei kõnni. Astusin linnast välja, mahajäetud veskihoonetest mööda, lüüsidest ja lüüsivahi majakesest mööda, ja jõudsin välja päris maale, kus istusin enda mäletamist mööda tihtipeale seljakoti otsas, sõin õunu ja loopisin õunasüdamed tasasesse pruuni ojavette. Vaatasin sarapuu pikki kollaseid urbi, mis kiikusid oma peegelpildi kohal. Miljoneid putukaid, kes lendasid madalal, laskusid mõnikord päris veepinnale ja tõusid siis jälle õhku.

Oma kuueteistkümnenda eluaasta kevade, suve ja sügise veetsin kõndides. Aastaajad liiguvad lõunast põhja poole umbes kahemiilise tunnikiirusega. Kogu aeg põhja poole kõndides oleksin võinud igaveseks kevadesse jääda. Mõtlen sellele kui ajale, mil magasin «koos metsalindudega». Kujutlesin, et elan sõdurielu. Kõndisin miilide kaupa, hoidudes teiste inimestega kokku puutumast. Püüdsin olla nähtamatu. Kodutuid inimesi kiputakse kuritarvitama, niisiis arendasin oma peitumisoskuse täiuslikkuseni ja läksin maa alla. Hoidusin päevavalguse eest otsekui mutt, otsekui vihmauss. Kas teadsid, et kui vihmauss rohkem kui tunniks ajaks päevavalguse kätte jätta, tabab teda halvatus?

Õnneks juhtus olema soe kevad ja tänu töölkäimisele oli mul veidi sääste – nädalane töötasu, veel kuu aja jagu kõrvale pandud, maksutagastus ja puhkuserahad. Polnud mitte midagi, mida mul tarvitseks teha: ei ametit, ei töökohta, ei kodu, ei ühtki kindlaksmääratud kohtumist, mitte mingit vastutusekoormat. Kõndisin ja vaatasin, kuidas suvi tasapisi puude juurde jõuab, uurisin päris lähedalt neid lehepungi – alles õrnu ja kleepjaid, et sisu putukate eest kaitsta. Aeg-ajalt kulges kanal mõne asula juurest mööda, siis käisin külapoest süüa toomas ja läksin kaldarajale tagasi. See pukseerimis­rada oli ideaalne, sest iga natukese aja tagant sattus teele korras veekraan, omal ajal olid need mõeldud meeskondadele kanali­paatide peal, mis on nüüdseks juba ammu kadunud. Puhast magevett võib muidu olla päris raske leida. Õhtul, kui koertega jalutajad ja õngitsejad ja teismelistest napsitajad viimaks lahkusid, oli terve kanal minu päralt. Valisin kõndimiseks alati kanaliäärse pukseerimis­raja, kui oli, mida valida: seal oli lihtne magamiskohta leida; seal polnud liiklust, lärmi ega saastet.

Tollal ei öeldud kellegi kohta «kodutu»: inimene oli kas hulkur või vagabund. Sõnal «kodutu» on hoopistükkis teine tähendus. Aeg-ajalt sattus meie külakohta üks hulkur; varemalt oli ta olnud sõdur ja meie külasse jõudes ööbis ta pubist natuke maad edasi bussipeatuses. Vahel viis mõni kohalik talle pindi õlut, selle jõi ta siis ära sealsamas varju­aluses, kus ta magas. Rääkis ta harva, ilmus suviti välja, püsis mõne nädala paigal ja kadus siis jälle, kuni järgmise suveni. Teised väikeste maa-asulate inimesed, kellele ma temast rääkisin, vastasid: «Meie külas käis ka üks selline mees, tuli igal aastal paariks nädalaks ja läks siis minema.» Nii oli üle kogu Inglismaa. Ka vanad mutipüüdjad elasid just sellist elu.