«Ma olin paks. Kole ja paks. Mis siis imestada, et ta mu maha jättis!»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Rachel Ann Culleni raamatust «Jooks elu eest». Depressiooni põdeva, kuid meeleheitlikult «normaalsust» ihkava Rachel Culleni suhted ei õnnestunud, karjäärivalik osutus valeks ning ainsaks toetuspunktiks elus oli alkohol ja šokolaad. Vaimsete piinade nõiaringis sipeldes tõmbas ta jalga vanad jooksutossud.

See oli raske. Ma alustasin ema maja juurest ja nägin enda ees teed, mis kulges üles-alla nagu liiga külmunud Ben & Jerry’si jäätisega võideldes alla jäänud odava supilusika kõverdunud vars. Mmmmm. Ben & Jerry’s. Haletsusväärsed tõusud teel ähvardasid mind alistada tükk aega enne seda, kui tossud oleksid võinud selleni jõuda: piisas hirmust küngaste ees. Ja seetõttu läksin üle kõnnile. Kuni kõverdunud lusikavarre tee muutus piisavalt tasaseks, et uskusin sellega hakkama saavat.

Ma olin kaheksateistaastane ja nii halvas vormis ja hale, kui vähegi olla võib.

Mööda teed sörkides-kõndides tundsin end äkitselt tobeda ja paranoilisena. Kas inimesed naeravad mu üle? Sattusin paani­kasse. Kas ma kohtan mõnda tuttavat? Issand jumal, loodetavasti mitte. See – peamine (ja kõige hullem) – osa rajast ei kulgenud õnneks tiheda liiklusega maantee kõrval. Ja siis tuletasin endale meelde põhjust, miks ma seda üleüldse teen. Sa PEAD seda tegema, Rach. Sa ei saa enam endiseks jääda. Sa PEAD seda tegema, et muutuda. Ja seega asetasin aina ühe jala teise ette.

FOTO: Raamat

Ma rühkisin mööda lõputut, vähehaaval tõusvat Albert Promi üles ja siunasin ennast selle eest, et ei saa hakkama poolemiilise suusanõlvaga, mida enda ees nägin. Täpselt nii see tunduski – suusanõlvast üles jooksmine. Aga ma ei suutnud sellest üles joosta. Ma ei suuda sellest KUNAGI üles joosta!

Millal see natukenegi lihtsamaks muutub? Mu meel pidi alistuma tõsiasjale, et seda ei pruugigi juhtuda. Mitte kunagi. See oli karm tegelikkus.

Ma jäin Albert Promi lõpus seisma, et hinge tõmmata. Seal olid kõhedust tekitavad vanainimeste korterid või sotsiaalmaja, mis paiknes irooniliselt surnuaia kõrval. Ma peatusin, lõõtsutasin ja hingeldasin, olles tänulik, et vähemalt on mu katsumuse kõige piinarikkam osa nüüd läbi.

Oma tuikavat keha müüri vastu toetades märkasin, et mind jälgitakse haletseva pilguga. Koerajalutajad riskisid vastu laterna­posti põrkamisega, kuna ei vaevunud oma huvi isegi eriti varjama – vähemalt mulle tundus see nii. «Käige kuradile,» läkitasin neile telepaatilise teate koos võltsi väsinud naeratusega.

Lõpuks läksin uuesti liikvele.

Ma palvetasin, et suurel maanteel, mis tuli parki jõudmiseks ületada, oleks lõputu liiklusvoog. Kas seda on ohutu ületada? Loodetavasti mitte. Ma sain hakkama võltsi käsi puusas asendiga, mis pidi vihjama kergele nördimusele, et enesekesksed ja hoolimatud autojuhid takistavad mul „kerge vaevaga” oma teed jätkamast. Pagan. Tee on ületamiseks vaba. Pean uuesti jooksma hakkama. Ei, oota, 400 meetri kauguselt läheneb üks õppesõidu tegija. Ootan parem, kuni ta on mööda sõitnud ...

Turvaliselt parki jõudnuna kohtasin teisi jooksjaid. Mõned neist liikusid nagu muuseas ja vestlesid üksteisega äraolevalt, olles vaevu higisedki. Nad ajavad juttu! Kas neil pole mingit austust? Neid vaadates tundus see nii lihtne. Kuidas nad seda teevad? Jooksmises polnud midagi lihtsat.

Ja siis – lõpuks ometi – tuli raja allamäge kulgev osa. Jumal tänatud! Viimaks ometi ajutine kergendus eelmise kahe miili (kui sedagi) kopse lõhestavast alandusest. See osa hakkas mulle natuke (aga tõesti ainult natuke) meeldimagi, kuna kõigest hetkeks võisin teeselda, et olen jooksja. Ma võisin Manor Heath Parki ühest küljest näiliselt lausa alla hõljuda ja jätta mulje, et see polegi ränkraske. Ma võisin hakata õrnalt tajuma, mida tähendab «tunda tuult oma juustes puhumas», ja võib-olla just siis hakkas minus vaikselt idanema tänu jooksmisele vabaduse tunnetamine. Aga miks ei võiks kogu rada olla allamäge? See tundus nii ebaaus.

Kui ma olin taas tasasel pinnal, ootas mind ees veel poole miili pikkune rühkimine ema juurde. Tema maja sissesõidutee nähtavale ilmumine tundus iga kord nagu Londoni maratoni finišijoone nägemisulatusse jõudmine. See andis mu teadvusele visuaalse vihje öelda kehale ilma igasuguse keerutamiseta, et see on omadega läbi ega suuda enam sammugi teha. Ja tõde on see, et iga jumala kord, kui ma välisuksest sisse astusin, tundus mulle, nagu oleksin oma isikliku maratoni läbinud. Ma olin võitu saanud neist deemonitest oma peas, kes ütlesid, et mul ei tasu isegi proovida.

«Kas sul oli tore, kallis?» hüüdis ema ülakorruse vannitoast ning trepist roomas alla terav puhastusvahendi lõhn, mis teavitas emalikust koristusmaaniast.

«Ei. See oli kuramuse jube,» hüüdsin talle üles vastuseks.

Miks valetada?

Ma ei tundnud muutumiseks mingit sügavale juurdunud iha «ennast leida» ega ajanud mind elevile väljavaade tänu oma äsjaleitud vabadusele ja «See tüdruk suudab» positiivsele enesesisendusele teistele muljet avaldada, vaid – pettumust valmistavalt – mind motiveeris see, et ma uskusin siiralt ja kogu südamest, et ma pole piisavalt hea, et ma ei kõlba. Võiks öelda, et iha muutuda oli mingisugune iseenda karistamine – ja vajadus olla midagi muud kui see, mis ma olin.

Mind oli maha jäetud. Ma olin saamatute hulka heidetud ja – kuigi tagasi vaadates näen, et mu eks oli täielik persevest – uskusin tol ajal, et see oli minu süü, kuna ma olin end käest lasknud. Ma olin paks. Kole ja paks. Mis siis imestada, et ta mu maha jättis! Ma ise oleksin end ka maha jätnud! Seda on kohutav tunnistada, aga isegi siis võtsin süü enda peale. Mitte ainult oma suhte pärast, vaid ka selle lõppemise pärast. Ma ei tähistanud seda ega tundnud vabadust, ma pöörasin iseenda vastu ja hakkasin end hoopis veel rohkem vihkama.

Õnneks läks mu õrn mina ülikooli, kus ma olin (nagu arvata võiski) keskendunud uue peatüki alustamisele, uute sõprade leidmisele ja kolmekümnepenniste pintidega tutvumisele – käsikäes õigusteaduse kraadi karmi tõsiasjaga.

Tol suvel koju minnes jätkasin samast punktist, kuhu olin mõned kuud varem jõudnud, ja avastasin end muutumise missioonilt. Minu leegitsev iha metamorfoosi järele oli süttinud ja suvekuude jooksul olin oma eesmärgile täielikult pühendunud. Energiline, õlut joov, kurvikas õigusteaduse üliõpilane pidi kaduma ja selle asemele ilmuma siledam, saledam, paremas vormis olev uus mudel. Kõik minu ümber muutus, aga kõige rohkem muutusin ma ise.

Mu ainuke jooksumarsruut oli see, mis algas ema maja juurest. Selle pikkus oli vaid kolm miili ja ma ei suutnud mitte mingi nipiga seda kõike joostes läbida. Isegi väikesed tõusud olid mulle rasked (mul jätkus jultumust neid tol ajal mägedeks kutsuda) ja ma tundsin, kuidas iga viimne kui kühm teel mulle ära teeb.

Aga ma võtsin endale kohustuseks seesama marsruut iga jumala päev läbi joosta või käia. See oli kinnisidee, minu isiklik suuline leping iseendaga, ja ma jäin sellele vankumatult kindlaks. Need olid vaid väga harvad juhud – erakordsetes tingimustes –, kui kas haigus või mingi force majeure (vääramatu jõud; vabandage õigusteadusliku osutuse pärast) takistas mind oma lepingukohustusi täitmast. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et võib-olla võtsin ma seda õigusteaduse kraadi asja veidi liiga tõsiselt ...

Tossude jalgapanek, uksest väljumine ja sama vana marsruudi läbijooksmine või -kõndimine muutus aina tuttavamaks, ja iga kord, kui ma kolmkümmend viis minutit hiljem koju jõudsin, olin üdini tänulik, et see armetu kogemus on läbi. Selles polnud midagi mugavat, miski ei sujunud «nagu iseenesest», ma ei tundnud mingit endorfiinide sööstu – ma pole kindel, et ma nende olemasollu üldse uskusin. Ma jätkasin kogu selle haleda saaga kordamist ainult tänu puhtale jonnakusele.

Suvi on raske aeg õues jooksmise alustamiseks. Enese­teadlikele – või end kinnismõtteliselt jälgivatele – inimestele on see kardetud aastaaeg, mil kantakse varrukateta särki ja lühikesi pükse. Mida?! Ma ei jookse MITTE MINGI HINNA EEST õlapaeltega särgis läbi naabruskonna. Nalja teete või?! Kuumad suvepäevad olid seega kõige hullemad. Et seda vaimset komistuskivi üle kavaldada, panin meelega selga liiga palju rõivakihte. Ma ei läinud kunagi välja ilma kotja pluusi ja jopeta.

Ma kandsin oma turvavõrgust jooksujopet isegi siis, kui õues oli tõeline leitsak. Ükskord jätsin selle rumala peaga koju ja olin terve kolmemiilise jooksuringi aja täielikult paranoia küüsis. Ma võtan järgmisel korral jope kaasa ja seon selle ümber piha. Lubasin seda endamisi, et need tarbetud mõtted mul lõputult peas ei tiirutaks. Ja nii ma ka tegin, aga see libises kogu aeg alla ja keerles vöökoha ümber, muutes T-särgi korgitseriks, mida aina pöörleva, kõhtu varjava jopega kaasa kisti. Jopekäised lehvisid tuules siia ja sinna ning laksasid mulle rütmiliselt vastu reisi, mistõttu ma nägin välja nagu lasteraama­tust välja astunud ärritunud mister Tickle.

Aga mu enesekindlus hakkas tasapisi kasvama. Ma hakkasin enda üle uhkust tundma, et iga päev tossud jalga tõmban: selle tegemata jätmine oleks olnud palju lihtsam. Kuigi ma tundsin pärast igapäevast piinarikast tiiru ema uksest sisse roomates tohutut kergendust, et see läbi on, pakatasin samas ka värskest õhust ja elusolemise tundest. Jah – ma tundsin, et ma olen elus. Mu keha oli suikumisest, üksindusest ja tegevusetusest ühe ropsuga ellu äratatud. Ja ma tundsin end selle tõttu palju paremini. Kas põhjuseks oli endorfiinide kuhjumine või vankumatul sammul enesekindlamaks saamine, nagu väikese lapse puhul, kes Lego klotsidest esimest müüri ehitab? Kas põhjuseks oli värske õhu pakutud salapärane teraapia, mis asub võitlusse läppunud, väheliikuva eluviisi soikuva olekuga? Kas mind ergutas tunne, et teen väikesi edusamme, kuna igapäevane isegi üheprotsendiline vormi paranemine muutis järgmise päeva õuemineku kriipsu võrra vastuvõetavamaks? Või oli põhjuseks see, et tegu oli millegagi, milleks ma polnud kunagi «loodud» olnud, ja siin ma ometi olin, püsides oma plaani, oma jooksuringi ja oma lubaduse juures, ja ma jäin sellele kindlaks, kuigi mu sisemised ahvitõprad ütlesid mulle, et see on täiesti napakas ja mõttetu? Tegelikult oli põhjuseks kõik eelmainitu kokku.

Mul ei olnud enesekindlust marsruuti vahel muuta ja selle pikendamine ei tulnud kõne allagi – ma ei suuda veel SEDAGI läbi joosta! Ma ei uskunud, et mul piisab vormi või suutlikkust kauem või kaugemale joosta.

Ja ometi hakkas aset leidma imeline muundumine. Mu kehakaal langes ja ma muutusin kellekski, kes polnud enam nähtamatu.

Ja inimesed hakkasid neid muutusi märkama ...

Tagasi üles