Varjunime taha peituv erootikakirjanik Helene Moss: pidin Jesper Parve käest seksistseeni kirjeldamiseks luba küsima

FOTO: Shutterstock

Raamatute müügiedetabelite tipus on juba mõnda aega kõrgetel kohtadel olnud salapärase eestlanna Helene Mossi erootilise triloogia kaks osa, millele järgneb loetud päevade pärast kolmas. Kes on see naine, kes varjub pseudonüümi taha, ei ole siiani andnud ühtegi intervjuud ja müüb oma raamatuid edukalt ka vaatamata sellele, et ei korralda raamatuesitlusi?

Raamatuportaalil õnnestus uurida, miks menuki «Cougar» autor end peidab ja mida on oodata triloogia kolmandalt osalt. Mõistatuslik autor oli nõus vastama küsimustele vaid kirja teel ja läbi usaldusliku vahendaja, et oma identiteeti saladuses hoida.

Miks te olete otsustanud kirjutada pseudonüümi all ja eelistate end varjata?

Kui ühelt poolt on Eesti väike ja armas riik kuldsete viljapõldude, lopsakate metsade ning rahustava meremühinaga, siis teisalt piisavalt suur selleks, et kanda ka enda pinnal inimesi, kes ei ole veel valmis selleks, et keegi nende seast – ammugi naisterahvas – võiks kirjutada avatud kaartidega nii intrigeerival teemal kui on seda naudingute maailmas number üks tegevus - seks. Hoolimata sellest, et see meie igapäeva elu osa sama palju on kui hingamine, söömine ja magamine.

Kuigi romaani mõte tervikuna on noore mehe siiras armastus endast vanema naisterahva vastu, kes teda kunagi cougar'ina oma seksuaalsete ihade rahuldamiseks hoolimatult üheöösuhtes ära oli kasutanud, võib see fakt üksikasjadeni kirjeldatud intiimstseenide valguses kahe silma vahele jääda.

Kirjutasin teose pseudonüümi all sellepärast, et tahan elada lihtsa inimesena vahetut elu ilma koormava kuulsuseta, tundmata muret jääda kellelegi kaadrisse põhjusel, mis hiljem ebamugavust tekitaks. Ma ei soovi olla pildil, kuhu kuuluvad avaliku elu tegelased, mul ei ole seda vaja. Kahetsusväärne pealiskaudsus, mis on haaranud endasse tänapäeva kiire elutempo juures pealekasvava põlvkonna, on pannud mind teadlikult ümbritsema end inimestega ning kasvatama oma lapsi selliselt, kus esikohal väärtustatakse koosolemise hetki, peetakse kinni lubadustest, ollakse ausad, hoolivad, naeratatakse, jagatakse kallistusi ega hoita end tagasi ütlemast igapäevaselt: «Ma armastan sind.» See on minu maailm. Päris, südamest tulev. Varjates enda identiteeti on minu moodus kaitsta oma väikest maailma sinna mitte kuuluvate inimeste läbimõtlematute rünnakute eest.

Kõik, mida ma olen saavutanud, on tänu sihikindlale tööle. 

Miks te valisite endale sellise autorinime, mis kõlab ehk pisut välismaiselt?

«Cougar» esimene osa 

FOTO: Raamat

Võin uhkusega öelda, et see nimi kuulub vereliini pidi ühele mu kaugele esivanemale, kellega mul on üllatuslikult palju ühiseid jooni, olles oma ettevõtmistes arvestatavalt söakam kui keskmine oma aja kaasmaalane. Nii et tegu on täiesti puhta Eesti nimega, mis tõesti, ei saa salata, küllaltki välismaisena kõlab.

Kas te võiksite veidi vihjata selle kohta, kes te päriselt olete: kui vana, mis alal töötate, kas olete pereinimene?

Olen täiesti tavaline pereinimene ja üksikema lastele, kelle isaga juba aastaid lahus elame. Tööalaselt hall kontorihiireke, kes mitte millegi erilisega silma ei paista. Ma pole sündinud hõbelusikas suus ega kroonitud looduse poolt kena välimusega. Kõik, mida ma olen saavutanud, on tänu sihikindlale tööle. Mul on kindlad prioriteedid, mille järgi elan ja põhimõtted, mille vastu ei eksi. Võin käituda spontaanselt aga võin ka planeerida asju pikki perioode ette.

Kuidas te kirjeldaksite «Cougarit» inimesele, kes ei ole seda lugenud? Miks soovitaksite seda teha?

«Cougar» ei ole raamat, mille lihtsalt läbi loed, käest paned ja unustad. Sulgedes kaane, hakkavad romaanist loetud juhtumid edasi elama lugeja peas, pannes võrdlema Viktoria valikutega enda käitumismustreid, mida ta muidu kunagi ei teeks. Elulised teemad tõmbavad endaga kaasa põhjatutesse sopakihtidesse Amsterdami kõrvaltänavatel, viivad seksima Tartu Raekoja platsil skulptuuri «Suudlevate tudengid» juurde, aga ka jagama imelisi hetki läbipõlemise äärel loo kangelanna rahusadamas Haapsalus, tehes temaga koos läbi ausalt eneseleidmise protsessi kuni teelahkmeni – kuhu edasi? Või kas üldse.  

Kaasates lugejat toimuvatesse sekeldustesse, äratades seeläbi elule kõik tema sisse sügavale peitunud tunded ja tõekspidamised, tingib see tahtmatult eneseanalüüsi elu põhiväärtuste üle.

Te olete kirjutanud romaani tegevusse sisse nii varjatud kui ka otsesel kujul mõnegi Eestis hästi tuntud mehe – Stefan Airapetjani, Antti Kammiste, Jesper Parve. Said nad valitud juhuslikult või on selle taga midagi enamat?

Ühist nimetajat neil kolmel mehel ei ole. Ilmselgelt rikastavad nad oma eksistentsiga meie kultuuri igaüks omal moel, sobides seetõttu hästi minu kui kirjaniku jaoks sellel hetkel sellesse konteksti, kuhu ma nad sisse kirjutasin. Omamata seejuures tähtsust, kui vähem või rohkem juhuslikult see toimus.

Viimane ongi minu raamat – ei mingit seksi, vaid puhas armastus.

Viktorial on teises osas Jesper Parvega üllatavalt kuum intiimstseen. Kust pärineb julgus kirjutada nii pikalt ja detailselt vahekorrast mehega, kellel on kodus naine ja lapsed? Müügikeeldu ei kartnud?

«Cougar» II osa, alapealkirjaga «Lisbeth»

FOTO: Raamat

Elus tuleb karta vaid asju, mis tegemata jäävad. Kuigi jah, pean tunnistama, et kui vaadata tagasi, siis lõikasime toimetajaga müügikeelu ohu tõttu esimesest raamatust ühe oletusliku lõigu välja küll. Jesperi käest on luba küsitud ja kiremöllu kirjeldamiseks, mis teda teises raamatus Viktoriaga haarab, roheline tuli saadud.

Viimane raamat on kahest esimesest küllaltki erinev – lausa nii oluliselt, et seda võiks teise autori loominguks pidada. Kas te ei pelga jääda seetõttu pettunud lugejate kriitikatule alla?

Te mõtlete, et pole seksistseene? Olen sedasorti kriitikaga juba ette arvestanud. Kui ma kirjutasin esimese raamatu kuue kuuga ja teise neljaga, siis kolmanda käsikiri valmis vaid kahe kuuga. Viimane ongi minu raamat – ei mingit seksi, vaid puhas armastus. Olen kusagilt kuulnud, et kahes esimeses raamatus pidi «kütmist» liigagi palju olema. Siis pole muud kui tuleb uuesti neid lugeda ja jagada erutavad elamused solidaarselt kõigi kolme osa vahel.

Kas plaanite selles stiilis veel midagi kirjutada?

Kusjuures pean tunnistama, et plaanin küll. Peas on koguni juba kahe romaani mõtted, aga lasen neil rahulikult küpseda kuni sügiseni. Kui minu jaoks ei olnud probleem kirjutada «Cougarit» tagantpoolt ette, ei tohiks seda juhtuda ka kahe paralleelselt kirjutatava teosega.

Olen hinganud viimased poolteist aastat iga päev kirjutamise rütmis, ilma milleta ei oskagi enam elada. See, et ma tegelen samas arvete, reklaamikampaaniate, tulevikuvisioonide kujundamise ja lõputute läbirääkimistega nii raamatute müügi osas siinpool piiri kui autoriõiguste loovutamisega Eestist väljapoole, ei tee minust rahvusvahelist ärijuhti. Kui ma ei kirjutaks, ei oleks ka midagi planeerida, kellegagi tingimuste üle vaielda ega kuhugi arveid esitada. Juuretasandil olen ja jään ma ikkagi tillukeseks loojaks, kellel ripub sule otsas lugu, mis enne rahule ei jäta, kui paberile on saanud.

Ka «Cougarile» tuleb kunagi järg, aga kuivõrd lõpeb juba praegu triloogia tegevus aastal 2025, ei ole sellega kiiret.

Kust tuli mõte kirjutada raamatud päevikuvormis, liiatigi veel kuupäevadega, mis meid ajas ette viivad?

Võtan omaks, et nii mõnedki tulevikus aset leidvad kuupäevad ja sündmused on viidud kokku eelarvamuse pealt, aga siin tuleb arvestada asjaoluga, et tegu on ilukirjandusliku, mitte teatmeteosega. Nii lihtsalt kujunes. Et Haapsalus 2025 aasta kevadel jälle rongid sõidavad, on vägagi tõenäoline. Tehnikaimedest jäi kolmas raamat puutumata põhjusel, et see on keskendunud inimeste tunnetele, mitte kujuteldavale tehnikapargile, à la mobiiltelefon, mis suudab edastada lisaks pildile ka erinevaid lõhnu. Elu mõte ei seisne aatomites, vaid armastuses.

Otsus lüüa läbi omal käel, anonüümsena, tundmatu kirjanikuna, ilma ühegi kontakti ja võimaluseta seda enda pärisnime ja näo alt reklaamida, teades juba ette, et ma ei saa viia läbi raamatuesitlusi, ei tulnud kergelt.  

Olete ise raamatu kirjastaja. Kui kergelt selline otsus tuli?

Ei saa öelda, et see mu esmane valik oli. Käisin esimese raamatu käsikirja valmides kosjas Tänapäeva ja Rahva Raamatu kirjastustel, et aga meie nägemused ei ühtinud, koostööks ei läinud. Otsus lüüa läbi omal käel, anonüümsena, tundmatu kirjanikuna, ilma ühegi kontakti ja võimaluseta seda enda pärisnime ja näo alt reklaamida, teades juba ette, et ma ei saa viia läbi raamatuesitlusi, ei tulnud kergelt.

Kui tihti olen ma vaarunud päeva lõpul voodisse, ainsaks seljataguseks vaid eneseuhkuse riismed ja siis järgmisel hommikul jälle nullist alustanud. Samas ei saa öelda, et see poleks ennast õigustanud – müüginumbrid, mida raamatupidamine täna näitab, kõneleb faktist, et esimesed kaks raamatut on end juba lühikese ajaga bestselleriks müünud, saavutades ka edetabelites esimese koha. Rahvas armastab Viktoria lugu, ootab väga viimast raamatut. Alles hiljuti kirjutas mulle üks naine, et tema ootab juba kannatamatult «Cougarist» filmi, mis pani mind seda enam muigama, et kolmas osa polnud veel ilmunudki. Selline toetus on äärmiselt südantsoojendav.

«Cougar» III osa, alapealkirjaga «Võitlus»

FOTO: Raamat

Triloogial on sisukas koduleht, koos ingliskeelsete tõlgetega. Jääb mulje, et teil on suured plaanid. On see tõsi ja mida võib Helene Mossilt oodata?

Nii ongi. Olen võtnud mainitud romaani kirjutamiseks hoogu seitse aastat ja tegin selle nüüd pooleteisega ära. Kuidas asjad arenevad või lõpevad, polnud alguses sugugi teada, rääkimata sellest, et ma eelmisel talvel spontaanselt otsustasin, et teos mitte ühe raamatuga ei piirdu vaid sellest triloogia sünnib.

Olles tohutult tänulik kohalikule lugejaskonnale, kes romaani nii soojalt vastu on võtnud, on tegelikud plaanid tõepoolest oluliselt suuremad, või õigem oleks öelda – pakkuda lugemiselamust suuremale ampluaale kui on seda meie oma väike Maarjamaa.

Töötan unistuse teostumise nimel – teha endale maailmakaardil esimese naiskirjanikuna nime Eestile tuntust toonud suurkujude, eesotsas Tammsaare, Krossi ja Kivirähki kõrval, kes kõik on mehed – iga päev. Absoluutselt iga päev. Pikas perspektiivis on distsipliin edu alus.

Et lõplik eesmärk saab olema regulaarne rahaline toetus Eesti Vähiliidule, tunnen ma seda rohkem vastutust plaani õnnestumise ees. Alustasin käesolevat kirjandusprojekti teadmisega, et ajada asju anonüümselt ei saa olema lihtne, sestap olen võtnud kõiki arvukaid tagasilööke puhta väljakutsena, mitte kunagi isiklikult. Tuleb vaid kannatlik olla, ka Rooma linna ei ehitatud ühe päevaga. Tööd on veel teha palju. Ja see on tore, motiveerib end pidevalt ületama. Tean, mida tahan ega jäta enne, kui kõik eesmärgid on täidetud. Mugavustsoonis imesid ei juhtu.

Triloogia «Cougar»

Autor: Helene Moss

Kirjastus: Helene Moss

Ilmumisaastad: 2018-2019

Toimetanud: Anu Rooseniit

Eesti autori pseudonüümi all kirjutatud triloogia «Cougar» esimene osa räägib kaasahaaravalt ühe naise kujunemisloost noorte meeste seksuaalseks võrgutajaks ehk cougar'iks. Teine osa kergitab katte mahhinatsioonidelt, kus ainsaks edasiviivaks jõuks on Seksijumala malelaual lipuks kehastunud etturi petturlikud käigud. Triloogia viimane osa räägib tule alla jäänud kuninga emotsionaalselt raskest vangerdusest oma südamedaami kaitsmisel ründaja – deemonliku elu – vastu, ainsa relvana matiseisust pääsemiseks lõpuni siiras armastus.

Seljatanud hukutavad seksuaalsed ihad erinevate partnerite järele, elades lõpuks truu kaaslasena idüllilist pereelu, tabab «Cougari» kangelannat triloogia kolmandas osas ootamatu kaotus – tema mees hukkub autoavariis. Suutmata tragöödiaga omal jõul toime tulla, kapseldub Viktoria endasse, eemaldudes kõigest. Esialgu valusamaks leinaperioodiks välja kirjutatud rahustitest saavad märkamatult igapäevased kaaslased, leides ajapikku tarbimist oluliselt suuremas koguses kui ette nähtud, ka ühes alkoholiga, vedades peategelast mööda allakäigutreppi elu piiritute põhjakihtide poole.

Kes on aga see mees, kes, kuulnud Viktoriale osaks saanud õnnetusest, ta üles otsib ja otsustab seekord mitte jätta, nõudku viimane palju tahes? Hoolimata kunagisest ülekohtusest lahkuminekust, saatnud talle anonüümselt nelja aasta jooksul siira armastuse märgiks naistepäeval roosikimbu ning oma pealtnäha ideaalsele abielule tema pärast, saagu mis saab, päevapealt joone alla tõmbas? Ja nüüd, Viktorialt küsimatagi, ta enda juurde Haapsallu viib, luues sellest armsast linnakesest tema rahusadama?

Kas vaatamata kõikidele kohutavatele katsumustele, mida sügavas depressioonis naine korda saadab, on võimalik teda ennastohverdava armastusega deemonite küüsist päästa? Ravida terveks isegi psühhiaatrite diagnoositud skisofreeniast? Liiatigi suurest vanusevahest olenemata? On vanusel üldse tähtsust, kui tegu on tõelise armastusega?

Rohkete intiimstseenidega vürtsitatud romaan ei ole soovitatav alla 18-aastastele ega konservatiivsete seksuaaleluliste vaadetega lugejatele.

Triloogia kohta loe lisainfot aadressil www.cougartrilogy.com.

Raamatut saab Apollo veebipoes ka ette tellida.

Tagasi üles