Lugemissoovitus krimisõpradele: rabava keelekasutusega põnev kulgemine

Jean-Christophe Grangé.

FOTO: Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Jean-Christophe Grangé’i «Reisijat» ja soovitab seda Prantsuse põnevikku ka teistele.

Raamat algab Mathias Freire nimelise psühhiaatri kohtumisest mälu kaotanud mehega, kes leiti mütoloogilise ja võika kuriteo toimumispaigalt. Samal ajal kui Anaïs Chatelet nimeline naispolitseinik mõrvajuurdlust juhib, tekivad mehel kahtlused enda päris identiteedi kohta. Kas mitte temal pole sama sündroomi nagu tema patsiendil?

FOTO: Raamat

Stilistiliselt oli «Reisija» väga huvitav – see on segu krimkast, põnevikust ja müsteeriumist, seejuures loo fookus muutub mõrvamüsteeriumilt karakterikeskseks looks. Ühel hetkel tahtsin teada saada, kes on mõrvar, järgmisel hetkel, kes on tegelaskuju ise. Selles osas on tegu psühholoogilise põnevikuga selle sõna parimas tähenduses.

Sisu osas käsitleb raamat väga erinevaid alateemasid, alates farmaatsiafirmadest ja salastatud projektidest poliitiliste motiivideni välja. Veel nautisin ma teksti, mis üllatas kauni keelekasutusega. Näiteks lause: «Ta lasi ülemääraselt täitunud pisaratekarikal mõne minuti voolata, tundes sellest valusat leevendust.» Ma ei tea, kas asi on tõlkes või teistes (rohkem ajaviite-) põnevikes, mida olen harjunud lugema, aga seekord mind tõesti rabas keelekasutus. See on ka põhjus, miks ma loeks veel Grangé’i – kuid ainult ühe korra.

Tegelaskujud olid tõeliselt rikkalikud ning neist oli lust lugeda. Kahjuks ei saa ma neist rohkem kirjutada ilma, et reedaksin olulise puändi sisu kohta. Ka sündmustik oli väga haarav. Tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, millest pool lugesin ühe päevaga läbi. Ootuspäraselt oli nii mahukas raamatus ka rahulikumaid kohti, kus sündmustik oluliselt ei liikunud, kuid need ei häirinud mind. Tõenäoliselt selle tõttu, et autori stiil (peale mõrvakirjelduste) mulle meeldis. Teisest küljest olid võikad kirjeldused osa loost.

Kõik oli hea, kuni jõudsin raamatu lõpuni. Ma ootasin midagi hoopis muud, tegelaskujude jaoks rahuldust pakkuvamat lõppu. Tundsin, et läbisin nendega vapustava teekonna selleks, et… Olla tagasi alguses. Autor ei andnud raamatule sellist lõppu, nagu see vääris.

See on ka põhjus, miks ma loeks veel üht Grangé’i teost ning kui see on sama lahja lõpuga, siis rohkem mitte. Mis paneb mõtlema, et ükskõik kui hästi kirjutatud raamat ka pole, hea lõpp on see, mis paneb i-le täpi. Teisest küljest soovitan «Reisijat» juba puhtalt teekonna pärast, millele ta lugeja viib.

Lisaksin, Jaan Martinson nimetas selle raamatu 2018. aasta parimaks krimkaks, mis on väga hea tulemus (arvestades, et ta luges 60 krimkat aastas).

Tagasi üles