«Kõikidele häbitegudele järgneb karistus ... või vähemasti kättemaks»

Kaader telesarjast «Poldark». Näitleja Ioan Gruffudd.

FOTO: Ronald Grant Archive / Mary Evan / Scanpix

Loe katkendit äsja ilmunud Winston Grahami seitsmendast Poldarki raamatust «Kuri hoovus». Winston Grahami 12-osalises ajalooliste romaanide sarja põhjal on valminud populaarne BBC telesari.

Päev oli tuuline. Pärastlõunast heledat taevast kirjasid pilvetriibud ning viimase tunni jooksul veel tolmusemaks ja konarlikumaks muutunud teel keerles kahisevaid lehti.

Tõllas oli viis inimest: kõhn ametniku vurhvi, närvilise näo ja läikima kulunud ülikonnaga mees, mehest veel kõhnem naine koos neiueale läheneva tütrega ning veel kaks sõitjat, kellest üks oli pikk sale väärika moega kolmekümnendate aastate teise poolde jõudnud härrasmees, teine tüüaka kehaehitusega, temast mõni aasta noorem vaimulik. Pikk mees kandis pruuni sametkuube – selle vasknööbid olid enamjaolt lahti, lastes paista puhtal särgil ja paremaid päevi näinud kollasel vestil –, liibuvaid kollakaspruune pükse ja ratsasaapaid. Vaimulikku, kui krae välja arvata, võinuks tema rohelisekirju sobivates toonides siidülikonna, siidmantli, tulipunaste sukkade ja mustade, pannaldega ehitud kingade tõttu pidada suisa keigariks.

FOTO: Raamat

Ametniku moega mees ja tema naine tundsid kaassõitjate ees pisut aukartust ning rääkisid omavahel vähe ja üksnes sosinal, sedamööda kuidas tõld aukudes rappudes ja kolisedes edasi liikus. Nüüd valitses, tõsi küll, vaikus, aga varasemast vestlusest olid nad saanud selge pildi, kelle seltskonnas viibivad. Pikk mees oli kapten Poldark, siinses krahvkonnas endale viimasel ajal nime teinud ja Truro piirkonnast parlamenti valitud. Vaimulik oli reverend Osborne Whitworth, Truro St. Margaret’si kirikuõpetaja ning ühtlasi põhjaranniku Sawle’i ja Grambleri piirkonna mujal resideeriv pastor.

Vestlus oli, jah, olnud, ent hääbunud kaunis vimmakasse vaikusesse; aga ega see algulgi teab mis sõbralik olnud. Kapten Poldark oli tulnud tõlda St. Blazeys ja härra Whitworth varsti pärast St. Austelli ning lausunud sedamaid: «Ennäe, Poldark, teie ka siinkandis, vaata aga vaata, küllap on kena jälle kodus viibida. Kuidas siis Westminsteris oli? Pitt ja Fox ja kõik teised? Onu jutu järgi peetakse seal ainult mokalaata.»

«Eks see ole igaühe enda teha,» vastas kapten Poldark. «Nagu kõigi muudegi asjade puhul.»

«Haa! Jah. Sedasama ütles ka mu hõimlane George, kui ta veel parlamendis oli. Andsid talle toona ränga hoobi, kui temalt koha ära näpsasid. Kaksteist kuud parlamendis oli tal hamba verele ajanud. George oli pikka aega üpris vingus moega.»

Kapten Poldark ei vastanud. Tõllas lõhnas tolmu ja läppunud hingeõhu järele.

Härra Whitworth kohendas häbenemata oma pitsitavaid pükse. «Tõele au andes on härra Warleggan nobe oma huvide eest seisma. Ma ei kahtle põrmugi, et saate temast juba õige pea kuulda.»

«Jään huviga ootama,» vastas Poldark, silmitsedes teist külmalt üle oma tugeva nina ülalt alla.

«Me vajame kõiki terveid ja tugevaid mehi,» lausus Whitworth. «Iseäranis praegu, söör. Maal käärib: kõik need jakobiinide klubid, laevastikus puhkenud mässud ja heisatud punased lipud, üks pankrot järgneb teisele ja nüüd veel see Iiri ülestõus. Olete ehk kuulnud, kas see on juba maha surutud?»

«Veel mitte.»

«Katoliiklaste jõledad häbiteod peavad saama korralikult karistatud. See, mida nende kohta räägitakse, ei jää põrmugi alla Prantsuse mässu kõige hullematele liialdustele.»

«Kõikidele häbitegudele järgneb karistus ... või vähemasti kättemaks. Iial pole võimalik teada, kes on alustaja – põhjuste ja taga­järgede jadal, kui see on kord juba käivitunud, ei tule ega tule lõppu.»

Härra Whitworth pööras pilgu akna tagant õõtsudes ja vappudes mööduvale maastikule. «Ma muidugi tean, et too teie Pitt pooldab katoliikluse emantsipatsiooni. Õnneks pole lootagi, et see parlamendis läbi läheks.»

«Arvan, et teil on õigus. Kahtlen ainult, kas selle üle on ikka põhjust rõõmustada. Kas ei usu me siis kõik üht ja sedasama jumalat?»

Härra Whitworthil oli küll hoopis teise kujuga nina kui kapten Poldarkil, aga see ei takistanud tal vestluskaaslast nördinult üle selle kõõritamast – kuidas julges too mees temaga usuküsimustes vaielda – ning mõneks ajaks jäi vestlus soiku. Kummatigi polnud noor pastor säärane mees, kes lasknuks end väikestest torgetest häirida, ning pärast seda, kui tõld oli viieks minutiks peatatud ning kutsar ja paar katusel sõitnud meest olid teele langenud oksa kõrvale tirinud, lausus Whitworth: «Ma peatusin kaks ööd Carlyonite pool. Kas tunnete neid?»

«Nimepidi.»

«Tregrehan on väga mugav ja ruumikas maja. Mu isa ja ema olid Carlyonitega head tuttavad ning olen seda tutvust jätkanud. Neil on väga hea kokk, tõesti lausa varandus.»

Kapten Poldark heitis pilgu härra Whitworthi kummuvale kõhule, kuid ei lausunud sõnagi.

«Nende tallepraad – erakordselt hõrk ... mõistagi spargli ja röstitud vasikasüdamega. See, mis söömaaja nauditavaks muudab, on toitude koosmõju. Aga kätt südamele pannes ei oska ma praegu öelda, kas see ikka oli parem kui keedetud vasikafilee salvei- ja rosmariinitäidise ning nende enda retsepti järgi valmistatud magusa kastmega. Ütlen oma naisele alatasa, et tähtsad pole ained, millest toit tehakse, vaid see, kuidas need kokku pannakse.»

«Loodan, et teie naine on terve.» Vähemasti see tundus olevat ohutu kõneaine.

«Tal on melanhoolne meelelaad. Doktor Behenna on jõudnud nüüd järeldusele, et põhjus on põrnas. Mu poeg on tänu jumalale terve kui purikas. Ma pole eales näinud tublimat kaheaastast. Pole veel kakski. Kena, ilus poiss …» Härra Whitworth kratsis ennast. «Hoopis teine tera kui too vaene väike hädine olevus, kelle Enysed ilmale tõid. Öeldakse olevat kehalt kõhn ja nõrguke ja hirmus suure peaga ning muudkui ilastavat päev otsa ... Ma ütlen teile, et see tõld on kirpe täis. Mul on õrn nahk ja eriti tundlik just kirpude vastu. Pisimastki hammustusest tekivad kohe ginisuurused plekid.»

«Peaksite proovima doktor Leachi suitsutuspulbrit, söör,» soovitas südame rindu võtnud ametnik. «Seda kasutatakse kõige paremates majades.»

Whitworth vaatas ametnikule põlastavalt otsa. «Tänan teid, söör. See ei ole mulle uudis.»

Tõld logistas edasi.

Tagasi üles