Raamatusoovitus: kerge ja põnev lugemine Eesti välispoliitikast

«Eesti välispoliitika 100 aastat»

FOTO: Liis Reiman /EV100

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges EV100 sarja kuuluvat Vahur Made teost «Eesti välispoliitika 100 aastat» ja tutvustab seda teistelegi.

Varalahkunud Vahur Made poolt kirjutatud «Eesti välispoliitika 100 aastat» on esseistlik ülevaade, mis vaatleb iseseisva Eesti välispoliitikat viimase saja aasta jooksul. Kõige rohkem keskendutakse iseseisvuse ja taasiseseisvuse küsimustele. Näiteks mis kasu said suurriigid Eesti tunnustamisest (julgeolekulised ja majanduslikud põhjused), ning mis oli suurim takistus. Essee laadis kirjutatud vorm tagab selle, et tegu on analüüsivas stiilis kirjutatud raamatuga. Palju analüüsitakse suhteid konkreetsete riikidega. Juttu on iseseisvumise perioodi headest suhetest Suurbritanniaga, mil viimase laevastik pakkus Eestile abi Vabadussõjas. Tol hetkel polnud veel teada, et brittide tolleaegne sõjaline mõjuvõim hakkab kaduma. Samuti positiivsed suhted Saksamaaga (eriti võrreldes NSV liiduga), mis on seletatavad Eesti vaatepunktist positiivsema ajaloolise mäluga.

Mõneti üllatasid 20ndate aastate leiged suhted Ameerika Ühendriikidega (Washingtoni saatkonna sulgemine 1925. aastal), millele pakutakse eri põhjuseid. Peamine on tõenäoliselt see, et Ühendriigid soovisid peale I maailmasõja lõppu Euroopa konfliktidest eemale hoida. Siiski polnud suhted algul täiesti leiged, sest Ühendriikide peamine huvi oli, et kommunistlik võim Eestis püsima ei jääks ja sarnaselt Suurbritanniale pakuti Vabadussõja ajal Eestile mitmekülgset abi. Huvitav on ehk mainida, et Eesti sai koos teiste Balti riikidega tunnustuse alles siis, kui nähti et kommunistid jäid Venemaal kindlalt võimule. Mis on suurriigi vaatepunktist ka loogiline. Alates 1940. aastast kuni taasiseseisvumiseni ei saa enam rääkida iseseisvast Eestist, seega selleks ajaperioodiks klassikaline välispoliitika lõppes (eksiilis toimetavad diplomaatilised esindused välja jättes). Raamat vaatleb neid diplomaatilisi esindusi ja mittetunnustamispoliitika tähtsust Balti riikidele, rõhutades samal ajal mitmepoolse välispoliitika kasvavat tähtsust.

Kui teha loetu põhjal järeldus, siis võiks öelda, et Eesti senine välispoliitiline edu põhineb demokraatlikel väärtustel ja riikidevahelisel koostööl. Isolatsionistliku rahvusriigi suund, mida EKRE praegu esindab, pole väiksele riigile välispoliitiliselt kasulik. Ka autor näib olevat samal arvamusel: «Iseseisvuse taastamise järel on Eesti järjekindlalt pingutanud selle nimel, et (taas) saada lääneriigiks ja et Eestit peetaks lääneriigiks – riigiks, kes on demokraatlik ja teeb tihedat koostööd teiste demokraatlike riikidega. Just toimiv liberaalne demokraatia on aidanud Eestil koos Läti ja Leeduga end võrdlemisi kiiresti ning selgesti ülejäänud NSV Liidu endisest alast eristada.»

Teisest küljest on mõistetav, et pagulaskriisi taustal toetab osa rahvastikust kinnisemat välispoliitikat. Siinkohal peaks mõtlema, et mis on parim variant kahest. Tõsi, Euroopa Liidus olemine paneb igale liikmesriigile kohustusi, aga nende kohustuste taustal on meil palju vabadusi. Näiteks iseenesestmõistetavana näiv vabadus reisida või otsida tööd kõikjal Euroopas. Vabadus kaasa rääkida rohkem, kui eraldiseisvana oleks olnud. Kokkuvõttes pani raamat mõtlema kõige selle üle, mida Eesti on väikeriigina teinud välispoliitikas õigesti ja mida oleks saanud teha paremini. Ajalooraamatu kohta tegu oli kerge ja põneva lugemisega, sest polnud täis pelgalt fakte ja aastaarve. Soovitan seda EV100 sarja raamatut kõigile, keda huvitab Eesti senine välispoliitika ning kes tahaks ajaloo taustal mõtiskleda tulevikustsenaariumide üle.

Tagasi üles