/nginx/o/2017/05/10/6646403t1h3ef6.jpg)
Loe katkendit Marju Luts-Sootaki ja Hesi Siimets-Grossi EV100 sarja kuuluvast teosest «Eesti õiguse 100 aastat». Saja aasta jooksul pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist on vähemalt kahel põlvkonnal olnud ainulaadne võimalus ja kohustus kujundada oma riigile päris oma õigus.
Uus põhiseadus sätestas, et «töö on iga töövõimelise kodaniku au ja kohus» ning «töö on riigi kaitse all». Niisiis muudeti töö iga kodaniku põhiseaduslikuks kohustuseks.
Üksikseaduse tasandil leidis see väljenduse presidendi 7. juuli 1938. aasta dekreedi korralduses rajada Harku mõisa tööpõlgurite laager, et sunniviisiliselt «tööle õpetada, harjutada ja rakendada tööjõulised tööpõlgurid».
/nginx/o/2019/07/30/12420195t1hbb07.jpg)
Laagrisse võis sunniviisilisele tööõppele saata ehk tegelikult kinni panna 18–60 aasta vanused isikud, kes ei olnud kaotanud üle 60 protsenti normaaltööjõust. Töölaagris tuli veeta kuus kuud kuni kolm aastat.
Laagrisse võisid sattuda ka töötavad isikud, kui nad oma töötasu või muu tulu «raiskasid» alkohoolsetele või narkootilistele ainetele. Seejuures ei olnud tähtis, kas nad ohustasid perekonna toimetulekut – piisas sellestki, kui nad ise elasid «äärmises viletsuses».
Konstantin Päts saatis dekreedi ka Riigikogusse muudatuste tegemiseks ja kinnitamiseks. Sealgi ei arutatud töölaagrite vajadust põhimõtteliselt või üldse nende õigustatust. Pigemini kerkis päevakorrale küsimus, kas tööpõlgurite mõistet tuleks hoopis laiendada ning käsitada nendena ka isikuid, kes ei maksa korralikult makse.
Nii kaugele siiski ei mindud ja ka ihunuhtlust distsipliinirikkumiste eest peeti ajakohatuks karistuseks.