Raamatusoovitus: noorteromaan kõmutüdrukust, kes läheb võõrutusravile

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Juno Dawsoni «Puhtaks», kirjastuselt Helios. Selle raamatu puhul jääb kindlasti esimesena silma selle sulakullana küütlev kaas.

21. sajand, Suurbritannia. Lexi Volkov on terve elu elanud isale kuuluvate hotellide kallites sviitides. Ta on harjunud käima kallitel pidudel ja figureerima ajakirjade kõmuveergudes. Neiul on kallim, keda ta üle kõige armastab. Siiski on Lexi pealtnäha ideaalsel elul olemas ka varjupool - ta on koolist välja visatud ning lõputute pidude huvitavamaks muutmiseks on vaja tarbida ohtralt meelemürke. Ei möödu kaua aega, kui tüdruk võtab üledoosi heroiini ning vanem vend otsustab ta võõrutusasutusse sõidutada. Lexi esimene reaktsioon on kinnitada, et ta ei ole narkar, kuid esimene samm puhtaks saamise teekonnal on oma probleemi tunnistamine. Asutus on mõeldud just temasugustele jõukatele noortele ning on olemuselt peaaegu luksuslik puhkuspaik, ainult et sealt puuduvad kõik kiusatuste allikad. Tõeline katsumus algab siis, kui Lexi naaseb oma endise elu ja sõprade juurde.

FOTO: Raamat

Mulle «Puhtaks» meeldis, sest kuigi tegu on ilukirjandusega, jättis see reaalse tunde. Detailid ei tundunud ülepingutatud ja samas ei olnud sõltuvusest vabanemist kujutatud ka lihtsalt. Siinkohal hoiatus, et raamatus esineb ropendamist ja rõvedaid kirjeldusi. Kuigi Lexi käitumine teose alguses on kõike muud kui meeldiv, siis peategelasena on ta tugev. Tema arengu jälgimine oli väga nauditav. See ei ole sirgjooneline kulgemine sõltlasest puhtaks. Tee on käänuline ning muidugi tuleb ette ka tagasilangemisi. Taastusraviga paralleelselt saab lugeja teada ka killukesi neiu minevikust ning neist saab aimu, millised minevikus tehtud valikud ta oleviku olukorda on toonud.

Romaani tõepärase teemakäsitluse juures võib negatiivse küljena välja tuua, et kohati võib lugu tunduda üksluise või igavana. Esialgne sisseelamine võõrutuskeskuse ellu on draamarohke, kuid seejärel tekib rutiin. Ei saa öelda, et midagi ei toimu, näiteks natuke vürtsi toovad juurde uued patsiendid nagu Saif ja Sasha, kuid midagi metsikult põnevat siiski aset ei leia. Huvitavamaks läheb siis, kui Lexi tagasi koju läheb ning tekivad küsimused, kas ta jääb puhtaks, mida tema sõbrad või kutt arvavad. Romaani teine miinus on see, et enamik tegelasi on ikkagi pärit eliitklassist ning raske on end nendega samastada.

Noorteraamatute puhul ei saa muidugi üle ega ümber suurest armastusest. Romantika ei puutu ka sellest teosest, kuid oli minu arvates lahendatud väga maitsekalt, nii et see ei mahendanud kuidagi romaani peateemat ehk sõltuvusega tegelemist, vaid sobitus hästi sellega kokku. Ühesõnaga armastus ei ole imevahend, mis päästab sõltuvuse küüsist. See võib vabanemisele kaasa aidata või hoopis sügavamale probleemide küüsi lükata. 

Juno Dawson on briti kirjanik, kelle sulest on ilmunud mitu populaarset noorteromaani. Oma esimest romaani hakkas ta kirjutama 2008. aastal ning see ilmus neli aastat hiljem. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta õpetajana, kuni hakkas oma raamatutega piisavalt teenima, et töölt ära tulla. Kirjaniku teostes on olulisel kohal LGBT-teemad ning 2015. aastal tunnistas ta, et tahab oma sugu muuta ning edaspidi naisena elada.

«Puhtaks» on Juno 14. romaan. See kõneleb teemadest, mida tahetakse tihti varjata, kuigi noored nendega paratamatult internetivahendusel kokku puutuvad. Raamatu elav kirjeldus peategelase heroiinikasutamisest ei põhine autori enda kogemustel, vaid tuleneb taustauuringutel, näiteks Peaches Geldofi elul. Lexi on jõuka taustaga, sest selliseid tegelasi esineb viimase aja noortekirjanduses vähe.

«Puhtaks» käsitleb hästi sõltuvuse ning sellest vabanemise teemat. Esindatud on nii head, halvad kui ka suisa koledad küljed. Mulle meeldis raamatu vahetu peategelane Lexi, kelle edenemisest ja tagasilöökidest lugu rääkis. Temaga oli küll raske samastuda, sest neiu taust on minu omast väga erinev - ta on rikas ning narkosõltlane. Samas tundus mulle, et selline peategelane hoopis rikastas romaani. Teoses esineb ka maitsekalt tagasihoidlik armastuslugu, mis olulisemat teemat varjutama ei hakka. Raamat ei ole kõige põnevam, sest elu võõrutuskeskuses on paratamatult üksluine, kuid siiski oli romaani raske käest panna. Soovitan, kui ei häiri sõltuvusest kõnelemine ega muud probleemsed teemad!

Tagasi üles