Imbi Paju «Tõrjutud mälestused» jutustab loo Nõukogude okupatsiooni raskustest

FOTO: Raamat

Imbi Paju 12 aastat tagasi ilmunud dokumentaaljutustus «Tõrjutud mälestused», mis kirjaniku perekonnaloo kaudu näitab, kuidas nõukogude okupatsiooni ajal oli üksikinimene sunnitud silmitsi seisma poliitilise kurjusega, on ilmunud tänaseks kaheksas keeles ja seda võib auga nimetada Eesti ajaloo- ja mälestuskirjanduse klassikaks. 3. augustil jõudis raamat taas Eesti lugejateni.

Soome raamatukauplusteketi Rosebud Books direktor, Paju soome- ja ingliskeelse teose «ristiisa» Hannu Paloviita ütleb, et «Tõrjutud mälestuste» pikaaegne eluiga näitab, kui oluline roll on olnud sel teosel Eesti mineviku kaardistamisel ja inimsuse pimeda poole mõtestamisel ning see teeb sellest raamatust klassika, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda.

Kirjastuse Gallus toimetaja Merit Kase sõnul otsustati raamat uuesti välja anda, sest peale on kasvanud uus põlvkond lugejaid, keda see raamat võib aidata meie ajalookogemuse mõistmisel. «Omal ajal oli Imbi Paju isiklik ja ajalookogemust tundetasandil selgitav lähenemine Eesti minevikuloo kirjeldamisel väga värske vaatenurk. Just sedasorti jutustus aitab seda aega mõista ka neil, kes ise otseselt okupatsiooni terrori all kannatanud ei ole, aga mineviku pagasit järeltuleva põlvkonnana siiski omal moel kannavad,» sõnastas Kask. 

«Tõrjutud mälestuste» filmi (2005) ja seejärel raamatu (2007) ilmumine kujunes Eesti lähiajaloo ja Nõukogude repressioonide käsitlemisel murrangulise tähtsusega sündmuseks, sest esimest korda kirjeldati seda ebainimlikku ajaloolist vägivalda väga isiklikust psühholoogilise trauma vaatepunktist.

Paju toob lugejateni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonnaloosse süüvides maalib ta pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Autor vaatleb, millised ajaloolised muutused nendele sündmustele eelnesid. Kogudes ja mõtestades mälestusi, mida ohvrid on terve elu püüdnud maha suruda, näitab kirjanik, kuidas teadvusest välja tõrjutud valukogemused ei mürgita üksnes otseste kannatajate elu, vaid ka nende järeltulijaid ja kogu ühiskonda.

«Imbi Paju «Tõrjutud mälestused» avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju,» on öelnud kirjanik, kolumnist ja poliitiline analüütik Edward Lucas («Uus külm sõda»).

Postimees avaldab raamatust katkendi.

Ma olen seisnud  samas NKVD  vangla  hoovis, kuhu  minu  ema ja tema kaksikõde 18-aastaste tüdrukutena viidi. Nad viidi sinna paragrahvi 59 alusel, see tähendas eriti ohtlikku valitsemiskorra vastast kuritegu, mis kõigutab NSV Liidu ning tema liiduvabariikide valitsemise ja majandusliku võimsuse aluseid. Lihtsustatult: vastupanuliikujate ehk metsavendade abistamine.

Helmi Visnapuu ema, kelle oli samuti NKVD arreteerinud kui metsavendade abistaja, oli näinud, kuidas üle selle hoovi oli viidud ülekuulamisele kaks noort metsavenda. Poisid olid käinud põlvili, sest ühel ülekuulamisel oli nad suurte naeltega põranda külge naelutatud. Jalad olid sellest mädanema hakanud ja poisid said käia ainult käpuli.

Olen liikunud mööda mälu hämaraid ja keerulisi radu, selleks et mõista minevikku, selle esile kerkimist, uuesti tõlgendamise katseid ja katkestusi. Olen liikunud ettevaatlikult nende sündmuste ja kohtade lähedale, mis on kõige valusamad. Tegin filmi «Tõrjutud mälestused» neli aastat, kaardistasin üht kadunud identiteeti, jäädvustasin kohti ja nimesid ...

See teekond on olnud nagu NKVD vangla hiigelhoone, igal pool uksed ja sissekäigud, kaarduvad keldrivõlvid täis rõskust. Kusagilt viib trepp alla sauna.  Ametnik,  kes minuga  kaasas on,  ei suuda ust lukust lahti  keerata,  lukuauk  on  roostes.  Lõpuks, kui uks avaneb, hoiatab ametnik mind hiiglasuurte  rottide eest,  kes siit rõskest ruumist võivad välja karata. Kunagine poliitvang Linda Krinka jõudis mulle enne surma rääkida, kuidas ta neid saunaviimisi vihkas, sest see toimus Nõukogude sõjaväemundrisse riietatud püssimehe saatel ja see oli alandav. Püüan end ja oma ema säästa ning ei küsi oma emalt nende protseduuride kohta midagi.

Mõnikord on mulle öeldud, et minu ema ja teised naised, keda ma intervjueerinud olen, pole ju ohvrid, sest nad on elus. Nad polegi puhtal kujul ohvrid. Nad on ellujääjad, teovõimelised inimesed. Nende kogemuses on piiriseisundi hetked, kui seistakse surmale väga lähedal. Nii et ellujäämine ja ohvriks olemine annavad neile õiguse mõista hukka vägivaldset riigikorda. Nad on selle süs­ teemi kuriteo tunnistajad, just see annab neile inimliku suuruse ja väärikuse.

Astrid Puu oli rase, kui ta 1949. aastal vanglasse viidi. Ta oli esimest korda küüditatud Venemaale 1941. aastal, 15-aastaselt, kui vabadussõja ohvitseri tütar. 1940. aastate keskel pääses ta koos väi­ kese õega Eestisse tagasi. Tema isa oli selleks ajaks maha lastud, ema ja vanem õde olid surnud Siberis nälga. Kui ta oli loonud Eestis oma perekonna, võeti ta uuesti kinni, süüdistatuna  taas selles, et tema isa oli oma maa iseseisvuse eest võidelnud. Astrid sünni­ tas vanglas ja ta saadeti tapivanglate kaudu 10 aastaks Venemaale tagasi. Ma olen kuulnud kümneid ja kümneid lugusid vanglasse viidud rasedatest naistest, läbipekstud naistest ja hulluks läinud naistest. Sadu lugusid pärast sõda maapiirkonnas toime pandud naistevastasest vägivallast. Naisi  hävitati  kui  elu  edasikandjaid ja patriarhaadi põhimõtte järgi kui vaenlase omandit. Nii tühjendati terveid külasid, kuni lagedale maastikule jäid vaid pool­ purjus politrukid, kes hakkasid vaesunud ja paljaks röövitud küladest kolhoose moodustama. Inimestelt röövitud vara nimetasid Nõukogude ametnikud sotsialistlikuks omandiks.

Ükski ajaloolane ei ole Nõukogude okupatsiooni aastatel hävitatud naiste nimekirju koostanud. Repressiooniohvrite ühenduse Memento ühe uurimuse järgi on neid 18 000.

Ma tahan oma raamatuga mõjutada seda väärtuste koodi, seda, kuidas meie, ellujäänute järeltulijad, sellist inimeselt inimesele tehtud vägivalda nimetame. Ühes raamatus on võimatu   kirjeldada kõike, mida vägivaldne minevik endaga on kaasa toonud. Seda saab teha ainult valikuid tehes. Loodan siiski, et see raamat on rohkem, kui mehaaniline, külmade faktide abil ajaloo jäädvustamine. See on ajaloole inimlikuma näo andmine ja siinjuures tuleb meelde filosoof Walter Benjamin (1092-1940), kelle müstilise ajaloo idee järgi võib käsitleda minevikkus koos «ajalooingliga». Benjamin lõi oma inglikujundi Paul Klee maali järgi: ingel on sellel maalil näoga mineviku poole pööratud, ta näeb purustusi ja ohvreid. Nähtu on ingli silmadele katastroof. Ta tahab surnud ohvreid ellu äratada, kuid ei saa, sest progressi torm haarab ta endaga kaasa tulevikku, mille poole ta on seljaga seisnud. Kuna ingel ei suuda purustatut terveks teha, jääb ta pilk melanhoolseks. Erinevalt totalitaarsete režiimide masinlikust käigust, mis peatav vabalt mõtlevad inimesed ja nende loodud tekstid, kattes nad unustuse looriga toimub selles situatsioonis hoopis teistsugune mõtteline seisak. Walter Benjamin tahab meie pilguajalooingli kujundi kaudu meie ohvritele suunata. Sest kõikjal, kus võimustruktuurid on inimest väärkohelnud, kerkib meie ette ohvri probleem. Ohver on aga alati suhtes nendega, kes on jäänud ellu ja mõistetud kandma temaga koos tagantjärele vastutust. Selle juurde peaks kuuluma inimelu äärmise haavatavuse mõistmine. Siinjuures pole küsimus ajaloo üle moraliseerimises, vaid liikumises inimlikuma ajalookultuuri poole. See saab toimuda ainult tõelise mälutöö abil, mingi tõe ümberhindamise kaudu. Just sellel tõeotsingu tasandil saab toimuda tunnetuslik muutus, valu mahendamine, selle läbirääkimine, mille tulemuseks on rahunenud ja õnnelikum mälu. Heino Noore sõnul kandub lahti rääkimata, traumaatiline mälu edasi vähemalt kolmandasse põlvkonda, põhjustades seal kummalisi ja ettearvamatuid metamorfoose. Sellepärast olen ma tänulik oma emale ja kõigile teistele okupatsiooni all kannatanud inimestele, et nad on julgenud rääkida.

Tagasi üles