korraldatud rahvusvahelistelt kunstinäitustelt, tugevdas üleilmset huvi ayahuasca vastu veelgi. Kunstil on emotsionaalses mõttes vahetum ja otsesem mõju kui ratsionaalsel diskursusel. Interdistsiplinaarne huvi ayahuasca vastu on tohutult kasvanud. Aastal 1985 organiseerisin Bogotás toimunud 45. rahvusvahelise amerikanistide konverentsi raames esimese rahvusvahelise interdistsiplinaarse Banisteriopsis’e teemalise sümpoosioni. Suurem osa esinejatest olid antropoloogid, ent osalejate hulgas olid ka etnofarmakoloog Dennis McKenna, Ecuadori arheoloogiast ja ayahuasca’st ettekande teinud arst Plutarco Naranjo ning botaanikud Richard Evans Schultes ja Bronwen Gates, kes küll ise kohal ei viibinud, aga olid koostanud sümpoosioni jaoks artikli, mis loeti ette. Sümpoosioni materjalid avaldati Mehhikos América Indígena erinumbris (köide XLVI, 1986) hispaania keeles. See sümpoosion, mis toimus Universidad de los Andes’i puupüsti täis klassiruumis, oli esimene pääsuke, millele järgnesid paljud teised rahvusvahelised koosviibimised.9 Igasugused psühhedeelikumid, eriti aga ayahuasca, köidavad paljude erinevate erialade esindajate tähelepanu ning pakuvad huvi ka psühhoterapeutidele, kunstnikele ning teistele epistemoloogilistest ja ontoloogilistest teemadest huvitatud inimestele. Nii suur ja laialdane huvi on üpris haruldane ning võib osutuda äärmiselt viljakaks. Kui ayahuasca’t vastutustundlikult kasutada, võib see olla tähelepanuväärne kognitiivne instrument või, nagu Shanon (2002, lk 31) on öelnud: vahend «avastamaks inimmeele uusi senitundmatuid territooriume.» Ayahuasca on Ameerika indiaanlaste poolt välja arendatud vahend, tutvumaks teistlaadi epistemoloogiaga. Frecska (2008, 2012) pakub välja kaks täiendavat teadmisteallikat. Tuttav tajulis-kognitiivne süsteem, mida toidavad sensoorne sisend ja kohalikud efektid (neuro-aksonaalne süsteem), mis modelleerib, tugineb subjekti-objekti lahususele, on täpne (korratavuse probleemi esineb vähem), on võimeline keeleliseks (ent mitte tingimata verbaalseks) infoedastuseks ning on tänapäeva teadusliku mõtlemise poolest üpris hästi arenenud. Teine, mida ta nimetab «otseseks intuitiivseks», on subtsellulaarne (endomembraanne) süsteem, mida iseloomustavad kvantseosed ja mittelokaalsed ühendused. Just seda laadi epistemoloogia on omane šamanismile: see on radikaalne tee teadmiste juurde, mis ei põhine mitte tervikute tükeldamisel ja lahkamisel, vaid transformatsioonil. Teadus on mõningal määral pärinud kristliku religioosse ideoloogia ega ole suutnud mineviku dogmaatilisest mõtteviisist täielikult vabaneda, mis on viinud selle teise epistemoloogilise võimaluse eitamiseni. Tegelikult tuleks mõlemad süsteemid ühtseks lähenemisviisiks põimida. Frecska võrdleb neid kahte õppimisviisi foveaalse ja perifeerse nägemisega. Tervikliku maailmapildi jaoks on mõlemad vajalikud. Tuginedes üksnes esimesele, tekib täiesti killustunud reaalsus, mis võimaldab näha korraga vaid üksikuid fragmente. Tuginedes vaid viimasele, tekib arusaamatu udu, kus miski ei ole konkreetne ega kindel. See teine otseste teadmiste tüüp, mis ei ole normaalse ratsionaalse mõtlemise poolt vahendatud, võib tunduda enamiku teadlaste jaoks ähmane ja arusaamatu. Naiivne, nagu ma olen, püüdsin kunagi sellel teemal mõnede tuntud füüsikute ja bioloogidega arutleda, aga edutult. See ei ole kummaline, arvestades seda, milline on üldine suhtumine alternatiivsetesse teadvusseisunditesse ja maailma seletamiseks välja pakutud erinevatesse teooriatesse. Ometi olen veendunud, et on väga tähtis, et vähemalt mõnel tõsisel teadlasel ja poliitikul oleks julgus ise eksperimenteerida, näha ja tunnetada: nii võivad kerkida esile uued ideed ja võimaluste horisont võib avarduda. Teisest küljest, nagu Shanon (2002, lk 32) kirjutab: «Ayahuasca-kogemuse põhjalikumaks uurimiseks põgusast tutvusest selle joogiga ei piisa». See nõuab tähelepanu, täpselt nagu iga teine asi, mille inimene ette võtab. Tõsine kokkupuude müsteeriumiga on parim rohi üleoleva dogmaatilise mõtteviisi vastu. Tõsine huvi teaduse vastu ei ole kuidagi vastuolus avatusega sisemise universumi ilmutuste ning kõikvõimalike imaginaarsete olendite ja paleede suhtes. Sisemine Universum on arvatavasti sama hiiglaslik kui kosmiline Universum.
Raamat «Ayahuasca antoloogia. Kohtumised Amasoonia püha taimega» kuulub sarja «Eesti transpersonaalse psühholoogia varamu», kus on ilmunud kümneid tõlkeraamatuid maailma selle ala tippautoritelt.