Raamatusoovitus: noorte armastusromaan, mille taustaks on multiversumide vahel rändamine, kättemaks ja müsteerium

FOTO: Mariann Vendelin

Raamatublogija Mariann Vendelin luges läbi Claudia Grey raamatu «Sinu tuhat palet», Päikese kirjastuselt. Raamat võlub esmalt oma imelise kaanekujundusega.

Claudia Grey «Sinu tuhat palet» võlub oma imelise kaanekujundusega, mis sümboliseerib mõnusalt ka kaht raamatu tegevuspaika - futuristlikku Londonit ja tsaarivõimu all Peterburit. See noorteromaan on kindel kandidaat väljakutse teemasse. Ilu on vaataja silmades - raamat, mis võlus sind kauni kujundusega.

Lähitulevik siin ja teistes dimensioonides, California/London/Peterburi. Marguerite on üsna harilik teismeline tüdruk, kes armastab maalida ning tahab minna ülikooli kunsti õppima. Tema vanemad on aga hiilgavad teadlased, kelle leiutatud Tulilind võimaldab reisida multiversumite vahel. Neid abistavad tudengid Paul ja Theo on saanud juba peaaegu pereliikmeteks. Kõik on tore, kuni Marguerite'i isa autol pidurivoolikud läbi lõigatakse ja mees jõevoogudes kadunuks jääb. Samal ajal hävitab Paul kõik andmed nende teadustöö kohta ning põgeneb koos Tulilinnuga teise maailma. Theo on alles hoidnud kaks prototüüpi ning plaanib talle järgneda ja kätte maksta. Muidugi ühineb Marguerite temaga.  Igas dimensioonis avastavad nad teistsuguste valikute mõjul sündinud versiooni iseendast. Peagi saab metsikust kättemaksujahist aga hoopis millegi muu taga ajamine. 

«Igasugune kunstivorm on üks viis maailma näha. Teistsugune perspektiiv, teistsugune aken. Ja teadus - see on kõige võimsam aken. Sellest on näha kogu universumit.»

 
«Sinu tuhat palet» algab tormakalt: on toimunud mõrv ja kahtlusalune põgeneb teise dimensiooni. Ometi ei suuda raamat kohe endasse haarata, sest tegelased jäävad emotsionaalselt kaugeks. Ma ei leinanud kadunut ning mind ei huvitanud ka Marguerite segased tunded kahe kuti vastu. 

Armastus oli romaani sisse toodud veidi kipakalt. Kuna Marguerite on Theot ja Pauli tundunud kauem kui lugeja, siis on tal juba enne raamatu algust nende vastu tunded olemas. Probleem on aga selles, et kokkupuuted, mis tunded tekitasid toimusid lehtedelt väljas ja tüdruku meenutused minevikust ei muutnud kumbagi kutti sugugi sümpaatsemaks. Puudu jäi armastuse arenemisest loo kulgemise käigus. Teine pool romaanist parandab selle vea. Lõpuks näeb tegelaste vahetut suhtlust ning siis tekib nendega ka side. Kui siis keegi ära suri, tekitas see juba mingit emotsiooni. 

Ma ei ole ammu lugenud raamatuid, kus esineks armukolmnurk, nii et see väga tüütavana ei mõjunud. Pigem intrigeeris mind, kuidas teises maailmas oma teiste minadega interakteerudes armukolmnurgast sai armunelinurk ja siis juba viisnurk jne. Ühe maailma Paul ei olnud ju sama kui teise maailma Paul. Teine huvitav kontseptsioon oli saatus, mis samad indiviidid erinevates multiversumites üha uuesti ja uuesti kokku tõi.

Lugesin kirjanikuga tehtud intervjuust, et tema lemmik multiversum oli Venemaa oma. Seda oli raamatust igati näha ja tunda, sest sealne episood oli palju viimistletum. Ermitaažis toimuvat oli mõnus ette kujutada, sest silma ette kerkisid imeilusad pildid. Mis seal salata, paljud neist said inspiratsiooni Anastassia multikast, mida ma lihtsalt jumaldan. Venemaa oli ka see koht, kus tegelased armsaks said. Imestasin, kuidas mul ühtaegu tekkis soov omada isiklikku Pauli. Seal oli ka silmi pööritama panevaid detaile, aga üldine mulje jäi siiski hea. Seevastu steriilne London mulle erilist muljet ei jätnud. Erinevatest maailmadest tundus kõige hirmutavamana ookeanis paiknev baas. Seal elamist oli raske ette kujutada. 

Kindlasti kiidan raamatu lõpplahendust, mis oli huvitav. Esimene osa sarjast oli üldse mõnusalt terviklik. Jäi parajalt ruumi loo jätkamiseks, aga samas tõmmati otsi piisavalt kokku ja lugu ei jäänud poolikuks. 
 
Claudia Gray on pseudonüüm, mille alt kirjutab noorteromaane New Orleansis elav Amy Vincent. Tema debüütromaan «Evernight» ilmus 2008. aastal. Enne täiskohaga kirjutama asumist töötas naine advokaadina, ajakirjanikuna, diskorina ja ettekandjana. «Sinu tuhat palet» on esimene osa Tulelinnu triloogias. Idee tuli autorile 2012. aastal, kui ta oli raamatutuuril koos Dan Wellsi ja Lauren Oliveriga. Ta tundis igal hommikul ärgates nagu oleks uues maailmas, kuid temaga olid alati samad inimesed: teised kirjanikud ning tmea publitsist. Sellest sündiski idee erinevate dimensioonide vahel reisimisest, kus samad individuaalid alati tõmbuvad. Kirjanik soovis, et rändamine toimiks tehnoloogia abil ja oleks võimalikult lihtne. Tulilinnu omaduste välja töötamine oli üks loo raskemaid osasid.  

«Sinu tuhat palet» on ennekõike noorte armastusromaan, mille taustaks on multiversumide vahel rändamine, kättemaks ja müsteerium. Mulle meeldis, kuidas kirjanik kujutas saatust ning huvitav on ka esinev armukolmnurk, mis paisub neli-/viis-/kuus-/jne nurgaks. Miinusena oli alguses raske tegelastega samale lainele jõuda ning nende käekäigust hoolida. Muidugi on teoses palju tehnikavidinaid, aga nende kirjeldused on kergelt mõistetavad. Eri maailmad ja nende vahel liikumise tehnoloogia äratasid huvi. Soovitan, kui soovid lugeda segaduses teismelisest, kes ihkab kättemaksu, aga leiab end tunneterägastikust! 

 
Tagasi üles