Andres Karu seisis ronides surmaga silmitsi: põrkasin koos kividega mööda Tšegeti nõlva allapoole

Elbrus. Foto: Manfred Greiner / PantherMedia / Scanpix

Loe katkendit äsja ilmunud Andres Karu raamatust «Teekond tippu: Minu esimesed 51». Andres Karu on olnud Endla näitleja, veidi kelner, mõnda aega velotakso juht, natukene raevaht, vahel seiklusfirmas instruktor ning õhtujuht ja pulmaisa. Oma esimeseks mägiseks eesmärgiks püstitas ta soovi tõusta iga loodusgeograafiliselt Euroopas asuva riigi kõrgeimasse tippu ning ta on esimene eestlane, kes seda teinud on. Raamatus on ta vallutatud tippude lood – ilustamata ja kolestamata, ehk veidi romantiseeritult, kuid faktidele põhinedes ja mõnusa huumoriga kirja pannud.

Venemaa

Mulle üheteistkümnes

Nimi – Elbrus

Kõrgus – 5642 m

Pöörasin ennast välkkiirelt ümber ja nägin kohe, et esimesed kivid on juba minuga kohakuti. Jõudsin ainult mõttes saabuvate luumurdudega leppida ning viskusin pead kätega kattes kiiresti pikali, sest kuhugi varju joosta ei olnud enam võimalik. Kivilaviin tuli 5–6 meetri laiuselt ning mina olin sellel hetkel väga tobedalt just tema trajektoori keskpunktis. «Täitsa perses,» käis peast läbi, ning siis lõi üks suurem mürakas mu mäeküljelt lahti. Põrkasin koos kividega mööda Tšegeti nõlva allapoole, ja ainus, mida teha sain, oli see, et pöörasin võimalusel kiireteks vahemaandumisteks mõne pehmema või tugevama koha ette. Peamiselt puutusid mäega kokku minu käed ja tagumik. Mõte luumurdudest tundus nüüd juba väga optimistlik lootus.

Andres Karu «Teekond tippu: Minu esimesed 51». Foto: Raamat

Loomulikult kestis see kõik vastupidi minu tundmustele ainult loetud sekundid. Kui ma kõrguse poolest umbes 30 meetrit allpool mingile veidi rõhtsamale pinnale prantsatasin ja ennast jääprao algusesse varju lohistasin, siis taastus tasapisi ka minu mõtlemisvõime ning pildid ei lennanud enam välgukiirusel mööda.

Ühes olin kohe veendunud – ma olen elus. Et mu rindkere oli mingi tugeva laksu saanud, siis alguses ei saanud eriti kontrollida, kuidas ülejäänud kehal läinud on. Hingeldasin väikese amplituudiga ja pühkisin vahepeal silma voolavat verd. Silmadel polnud häda midagi, verd tuli peahaavast.

Üsna kiiresti hakkas külm, sest olin ikkagi liustikupraos ja päike oli pilvede taha läinud. Võtsin verise T-särgi ja tipukoti seljast. Koti ülemised sidemed olid kõik katki ja see rippus minu küljes 90-kraadise nurga all. Panin selga pikkade varrukatega särgi, õhukese tuuleka ja paksu jope. Leidsin peast mõned haavad ja tegin esimese sideme verejooksu peatamiseks. Siis vaatasin muid kahjusid.

Kirka oli kadunud. Üks teleskoopkepp samuti. Prillidel olid üsna veenvad kriimud. Koti küljetaskus olnud termos oli altruistlikult minu asemel tugeva löögi vastu võtnud, sest tema küljed olid keskel vastakuti. Keha kombates ja liigutades tundus, et käed-jalad on terved. Muret tegi ainult rindkere vasakus pooles olev valu, mis normaalselt hingata ei lasknud. Muret selles mõttes, et ma võin küll väga andekas olla, kuid sisemiste vigastuste diagnoosimisel jääb näitleja haridusest väheseks.

Allapoole laskuda ei olnud nõlva nurga tõttu võimalik, kuigi seal paistis turvaline Baksani org. Üles minna aga ei lasknud vähene hingamise amplituud. Astusin paar sammu ja siis oli ka kõik, valu sundis paigale. Valisin vähem kangelasliku tee ja otsustasin abi kutsuda. Arvasin, et kiirabi kaudu peaks saama kohaliku mäeteenistuse numbri ja hakkasin helistama.

Numbrid 03, 003, 112 ja 911 ei andnud tulemust. Proovisin ühendust saada geoloog Sašaga, sealt tuli vastus, et saatku ma SMS. Saatsin. Siis helistasin Eestisse vanale matkakaaslasele Valdile, et ta uuriks asja, ja Hellar Bergmannile, kes on Moskvas õppinud. Hellar võttis ühendust Eesti saatkonnaga Moskvas ning peagi helistas sealt Gerli Veski, et olukorrast aimu saada, ja veidi hiljem keegi mägilane, kellel Gerli oli palunud mind aidata. Siis saatis Valt päästjate numbri, mille ta sai Jaan Künnapi käest ja helistasin neile otse. Selgitasin olukorda ja asukohta. Iroonilisel kombel nägin oma asupaigast oru põhjas asuvat päästjate maja. Nemad mind alt ei näinud, kuigi püüdsin ennast allesjäänud teleskoopkepi otsa pandud jope abil nähtavaks teha. Päästjate juht ütles, et mehed on teel ja oodaku ma rahus.

Päästjad jõudsid nelja tunni pärast. Nägin neid kohas, kus nõlva mööda laskuma hakkasin. Vahetasime karjudes infot. Nad otsisid allalaskumiseks sobivat kohta, kuid ei leidnud.

Ja siis algas äike. Nii mina kui päästjad varjusime. Tunnikese jagu ei saanud midagi teha. 

Päästjate juht helistas ja küsis, kas ma hommikuni peaksin vastu. Vastasin, et ma ei ole kindel, sest olen äikese tõttu märg ja kogu riidetagavara on seljas. Ta rääkis, et mehed ei saa minuni laskuda, sest kardavad mulle veel kive peale ajada. Ütlesin, et panen kassid alla ja üritan liustiku mööda ülespoole tõusta.

Mõne hetke pärast ta helistas, et mu suund on väga hea ja et üks tema päästjatest tuleb mulle võimalikku kohta vastu. Kokku saades aitas päästja mul kassid jalast ära ja kiirustas takka, sest olime kohas, kus võis veel kive kukkuda. 

Ohutusse kohta jõudes pani ta mulle veel ühe sideme ümber pea ja lappis kotti niipalju, et sain selle kuidagi selga panna. Laskumise käigus lisandus veel mehi ja osa neist läks mu telki kokku panema. Alla minna ei olnud nii valus, läksime päris hea tempoga.

Umbes kolme tunni sammumise järel (alates sadulast) jõudsime rippraudtee ülemise jaamani. See ei olnud see jaam, kustkaudu mina üles tulin. Ootasime veidi, sest kohe pidi kohale jõudma kellegi päästja tuttava sõbra kaugelt sugulase poja neljanda naise vend, kes masinad käima paneb, et me kiiremini alla saaks. Ka minu suur seljakott oli juba seal ja kokku umbes kümme päästjat. Liigutav.

Toolid saadi tööle ja sõitsime üsna tugeva tuule käes alla ning liikusime päästjate majani, kus ma pidin haiglas vajaminevad asjad kaasa võtma, ülejäänu jätsin päästjate juurde. Tänasin operatsioonil osalenud mehi ja istusin uuesti autosse, sest nad ütlesid, et viivad mu ise haiglasse. Enne veel sõitsime Elbruse külla, kus mu haavad velskripunktis ära puhastati ja loomulikult briljantrohelisega kokku määriti. Olin nii roheline, et küsisin vahepeal velskrilt, kas tal äkki pole mingit vanni, mis on püsivalt briljantrohelist täis, et kastaksin ennast sinna sisse ja asi ants. Ei olnud. Õde lõikas ära ka suurima peahaava vahetus ümbruses olevad juuksed. Siis sõitsime edasi suurde haiglasse Tõrnõauzi linna, kus mind väikesesse opisaali juhatati.

Kirurg oli väga käreda ja madala häälega habemes mees (kui kellelgi tuleb silme ette näitleja ja lavastaja Andres Lepik, siis te olete oma kujutluspildiga tõele väga lähedal), kes õmblemisel tuimestust kasutada ei armasta. Tegi vajalikud nõelapisted ja kompas mind läbi. Siis juhatas õde mu mööda tilkuvate lagedega koridore röntgenisse.

Palatis olin üksi. Raudvoodid, kaks tooli ja oligi kõik. Padja peal lebas kile ja sellel katkine padjapüür. Võtsin selle ära ja kile ka, kuid õde käskis need tagasi panna, sest peast tulevat veel verd. Järgmisel hommikul nägin, et tal oli vägagi õigus.

Haiglas ei olnud eriti midagi teha ja nii sain ma rahulikult oma matkale tagasi mõelda. Kuni kivide tulekuni oli kõik ju vägagi hästi läinud.