«Šamanistlikest taimedest valmistatud jookide tarvitamine on nagu ekstreemsport. Asjad võivad väga valesti minna»

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ayahuasca.
Ayahuasca. Foto: JAIME RAZURI / AFP/Scanpix

Eesti keeles ilmus äsja mahukas raamat «Ayahuasca antoloogia. Kohtumised Amasoonia püha taimega», mille autorite seas on Dennis McKenna, Allen Ginsberg, Graham Hancock, Jan Kounen ja Jeremy Narby.

«Vihmametsadesse ja ayahuasca maailmadesse pole vaja uisapäisa seiklema minna. Turvaliseks ja tulemuslikuks rännakuks kaugetele maadele ja iseendasse on vaja austust ja heasoovlikkust seal kohatava suhtes, teadlikkust oma võimetest ja vajadustest, mõistlikku ettevaatust ja enne meid neil radadel rännanute kogemustest kogutud tarkust. Seda tarkust on selles toekas raamatus hea hulk,» kirjutab Tartu Ülikooli doktorant, MTÜ Psühhedeeliateadus juhatuse liige Helle Kaasik. «Mul on suur rõõm näha, et koos teadvust muutvate taimedega levivad üle maailma ka teadmised nende taimede kasutamise võimalustest ja tulemustest. Sellesse raamatusse on koondatud hulga ayahuasca-uuringute alustekste selle ala tõelistelt asjatundjatelt ja see pakub head vaimutoitu neile, keda huvitab antropoloogia, etnobotaanika, folkloor, religiooniuuringud, spirituaalsus, loodusravi ja psühholoogia, samuti neile, kes tunnevad huvi psüühikat mõjutavate loodusravimite ja muutunud teadvusseisundite vastu.»

Postimees avaldab raamatust katkendi.

Ayahuasca kui vastumürk - Jeremy Narby

Aastal 1995 avaldasin raamatu «Kosmiline siug», kus käsitlesin ayahuasca’t ja teisi teemasid. Paljude lugejate innukus üllatas mind. Kirjeldan raamatus ayahuasca’t vastiku maitsega joogina ning enda ayahuasca-kogemust kui tõelist katsumust, mille käigus oksendasin ja nägin hirmutavaid nägemusi madudest. Ent ikka ja jälle on lugejad minu käest küsinud: «Kust seda saab?»

Enne 1990ndaid ayahuasca väljaspool Amasooniat erilist huvi ei äratanud. Esimene põlvkond lääne inimesi asus põlisrahvaste kasutatavate hallutsinogeenidega – näiteks peyote-kaktuse ja psilotsübiini sisaldavate seentega – eksperimenteerima 1960ndatel. Romaanikirjanik William Burroughs ja luuletaja Allen Ginsberg olid esimesed, kes avaldasid 1963. aastal ayahuasca’st mitteakadeemilise raamatu pealkirjaga «Yagé kirjad» («The Yagé Letters»), milles nad kirjeldasid üksikasjalikult enda kogemusi kõnealuse joogiga; väga palju on raamatus juttu oksendamisest ning hirmutavatest surma ja madudega seotud nägemustest. Mingit entusiasmilainet nende raamat ei tekitanud. Ayahuasca jäi 1970ndatel ja 1980ndatel Amasoonia hämaravõitu hallutsinogeeni staatusesse.

1960ndate põlvkond võis küll olla konsumerismi vastu, ent ayahuasca-puhastus neile nähtavasti ei istunud; mis hallutsinogeenidesse puutub, siis kaldusid nad eelistama lihtsamaid alternatiive nagu LSD, mis on maitsetu ega põhjusta seedetrakti ärritust. Ent 1990ndatest alates on üha suurem hulk lääne inimesi hakanud tunnetama tungi Amasoonia puhastava droogiga tutvust teha.

Antropoloog Evgenia Fotiou annab enda 2010. aasta väitekirjas «Ravitsejatest pühapäevatarvitajateni. Šamanistlik turism Peruus Iquitoses» ülevaate lääne ayahuasca-turistidest: nad on peamiselt valged, kaks kolmandikku on mehed ning suurem osa on kõrgharidusega spetsialistid. Enamus on ateistid, kes otsivad oma elule mõtet või tähendust. Nad kalduvad olema allopaatilise meditsiini ja materialismiga rahulolematud. Mõned otsivad alternatiivseid tervenemisvõimalusi, kannatades sageli mõne sellise haiguse all, mida lääne meditsiin ei suuda ravida.

Evgenia Fotiou kinnitusel on need inimesed uut tüüpi palverändurid. Ta osutab sellele, et palverändlust on alati iseloomustanud suundumine kuhugi kaugele maale, eesmärgiga ennast paremini tundma õppida ja terveneda. Enamik inimesi, kes lähevad Amasooniasse ayahuasca’t proovima, soovivad kogeda taas sidet loodusega. Kui küsida neilt nende motiivide kohta, siis nad ütlevad, et lääne urbanistlikus maailmas on nad millestki olulisest ära lõigatud. Nad tahavad saada uuesti kontakti nii omaenda keha kui ka loodusega.

Amazonase äärde ayahuasquero’dega kohtuma rännates ootabki neid ees see, mida nad otsivad: intensiivne loodus, transformatsiooni tagant tõukavad šamanistlikud rituaalid ja inimteadvust muutvad võimsad ained. Aga nad võivad ka hätta sattuda.

Ayahuasca on võimas transformatsioonivahend. Nagu enamiku seiklustega siinsel planeedil, nii kaasnevad ka ayahuasca-seansiga nii riskid kui ka võimalused. Sarnaselt teiste psühhedeelsete taimede ja ainetega aitab ka ayahuasca inimestel oma hinge süvasoppidega ja biograafilise materjaliga – näiteks enda elu minevikusündmustega – ühendust saada. Sõna «psühhedeelne» on kombinatsioon kahest kreekakeelsest sõnast ning tähendab «psüühet esile toov või paljastav». See, kui edukaks ja positiivseks seanss kujuneb, oleneb sellest, milline inimene sa oled ja milliseid traumasid oled kogenud. Mõnikord saab inimene oma haavatavusest või isegi piirialasest isiksusest teadlikuks alles ayahuasca’t tarvitades. Ent siis on liiga hilja tagasi pöörata.

Foto: Raamat

Trummimängul põhinevaid šamanistlikke tehnikaid on kergem praktiseerida. Šamanistlike taimedega töötamine on nagu basseini sügavamas otsas ujuma õppimine. Minu soovitus on: kui kahtled, siis hoidu. Šamanistlikest taimedest valmistatud jookide tarvitamine on nagu ekstreemsport, umbes nagu avamerepurjetamine või mägironimine. Asjad võivad väga valesti minna. Kergekäeline suhtumine võib lõppeda tõsiste probleemidega.

Väga oluline on romantilised klišeed kõrvale jätta. Amazonase jõgikonna põlisrahvaste ja lääne inimeste kultuuriline suhe on ebastabiilne. Veel üsna hiljuti pidasid Amasooniasse saabuvad lääne inimesed põlisrahvaid «rumalateks patustajateks ja kuradikummardajateks», ent nüüd, esimest korda ajaloos, teatavad nad kohalikele, et tahavad nendelt hoopis õppida ning on nõus selle eest koguni raha maksma. Nii väärtustatakse kohalikke teadmisi, ent samal ajal süvendatakse kohalikku ebavõrdsust, sest mõned inimesed saavad teistest rikkamaks.

Amasoonia põliselanikud on samas aga harjunud nägema valgetes inimestes «vampiire» või pishtako’sid, kes otsivad Amasoonia elanikke vaid selleks, et neid tappa ja nende keharasva röövida. Amasoonias ringlevad nimelt jutud kurjadest valgetest pishtako’dest, kes vajavad põliselanike keharasva selleks, et enda keerukaid masinaid õlitada. Kui ma 1984. aastal Peruu Amasooniasse ašaninkade metsahõimu juurde elama asusin, kulus mul mitu kuud, enne kui mõistsin, et nad tõepoolest usuvad, et ma võin olla pishtako. Avastasin ka, kui raske on tõestada, et sa ei ole vampiir.

Pishtako-lood võivad tunduda päriseluga võrreldes liialdatud, ent need on siiski kõnekad metafoorid. Ajalugu on Amasoonia rahvastele näidanud, et lääne inimesed võivad olla kullast pimestatud vallutajad, keda huvitavad ainult kautšuk, kuld, nafta, puit ja teised loodusressursid ning kes ei hooli eriti inimelust ega teistest elusolenditest. Lääne elu, mis keerleb materiaalse rikkus kuhjamise ümber, võib tunduda neile haiglaslik, mistõttu on igati loogiline, et lääne inimesed on hakanud viimaks hulgaliselt tervenemise ja elu mõtte leidmise sooviga Amasoonia šamaanide poole pöörduma.

Aga miks Amazonase-äärsed asukad on nõus lääne inimestele aega pühendama, kuigi nad peavad viimaseid potentsiaalseteks pishtako’deks? Minu arvates samal põhjusel, miks nad imetlevad ja pelgavad võimsaid kiskjaid nagu jaaguarid ja anakondad. Veel üsna hiljuti maskeerusid Amasoonia elanikud, näiteks Ida-Peruus elavad pirod, jaaguarideks ja anakondadeks, värvides oma riietele ja nahale nende loomade kehamustreid; nüüdsel ajal kannavad nad «valge inimese riideid», et näha välja nagu «valged inimesed». Jaaguarid, anakondad ja lääne inimesed moodustavad toitumisahela tipu; neil on võim ja nad võivad sind tappa; see muudab nad ühtaegu kardetavaks ja ahvatlevaks.

Amasoonia elanikel on lääne inimeste kohta oma klišeed, aga sama kehtib ka vastupidi, eriti mis puudutab vihmametsade šamaane. Mõnede lääne inimeste jaoks on nad peaaegu nagu idamaised gurud. Ent Amasoonia šamaanid ei ole ise ennast kunagi tarkadeks ega pühakuteks pidanud. Nende ülesanne on lummata oma kliente ja aidata neil seeläbi transformeeruda. Tänapäeva ayahuasca-turism, milles põrkuvad paljud erinevad kultuurid, on sünnitanud mitmeid eksiarvamusi, seetõttu on tähtis nii enda kui ka teiste suhtes ausaks jääda.

Amasoonia ayahuasquero’d on põhiliselt mehed; lisaks sellele, et nad kalduvad ennast jaaguarite ja teiste kiskjatega samastama, ei ole keegi neist ka Hippokratese vannet andnud. Lääne naised, kes Amasoonia ayahuasquero’de käest nõu küsivad, võivad neid aga terapeutideks pidada. Ent kui meessoost ayahuasquero oma naissoost klienti lummab, siis nende omavaheline suhe muutub; see ei põhine enam nõusolekul, vaid sõltuvusel ja alluvusel. Niisiis, hoiduge ayahuasquero’de seksuaalsete lähenemiskatsete eest!

Mida suuremaks kasvab nõudlus ayahuasca järele, seda rohkem ayahuasquero’sid hakkavad teenust pakkuvateks ettevõtjateks. Mõned teevad oma tööd paremini kui teised. Seega on oluline mitte teha tegemist põhimõttelagedate või vilumusteta ayahuasquero’dega. Kogenud juhendaja olemasolu on ayahuasca-seansi ajal äärmiselt tähtis; eriti oluline roll on ayahuasquero lauludel, mis aitavad nägemusi korrastada. Kui seansil osalejad kogevad raskeid või stressivaid nägemusi – näiteks elavad läbi iseenda surma –, siis ayahuasquero hoolitseb nende eest, laulab neile rahustavaid meloodiaid ning puhub nende peale tubaka- ja viirukisuitsu. Need on põhilised vahendid kõnealuse teadvusseisundi mõjutamiseks.

Lääne inimesed siirduvad sageli Amasooniasse ayahuasca’t proovima, teadmata suurt midagi selle joogi kultuurilisest kontekstist. Kui suhtuda Amasoonia põliselanike hoiatustesse tõsiselt, siis tasub arvestada, et joogil on ka tume pool, mida nad nimetavad nõiduseks või võlukunstiks. Väga suure osa šamaanide igapäevatööst moodustabki nõidusevastane tegevus, nõiduse neutraliseerimine. Kui ayahuasca-kultuuri lääneriikidesse imporditakse, siis huvitaval kombel ei mainita nõidust sõnagagi, räägitakse ainult valgusest ja tervenemisest. Avaldasime koos Francis Huxleyga toimetajatena antoloogia pealkirjaga «Šamaanid läbi aegade» («Shamans Through Time»), kus kirjeldasime raskusi, millega šamaanid kokku puutuvad ning samuti šamanismi ambivalentsust ja olendeid ning nähtusi, kellega šamanismiteele asuja kokku puutub. Põlisrahvaste jaoks ei ole hea ja kurja kategooriad päris samasugused nagu lääne kultuurides. Šamanism võib küll olla tee teadmiste juurde, aga mingil juhul ei ole see kerge tee.

Kõige sellega ei taha ma väita, nagu ei suudaks Amasoonia šamaanid inimesi aidata. Nad hakkavad läänemaailma üha paremini mõistma. Mõned on väga head psühholoogid ja paljud on oma uute klientidega sujuvalt ja mõistvalt kohanenud. Mimikri on neil lausa veres. Nii nagu Amasoonia kütid õpivad jäljendama nende lindude laulu, keda nad kütivad, nii õpivad ka Amasoonia šamaanid rääkima keeles, mida nende lääne klientuur mõistab ja kuulda tahab. Nad taipavad, et lääne inimeste probleemid on peas kinni ning et seda võib pidada isegi nende kultuuri või perekonna haiguseks. Mõte, et tasakaalu puudumine ühiskonnas inimeste tervist mõjutab, ei ole šamaanide jaoks midagi uut.

Amasoonia šamaanid ei ole siiski lääne stiilis terapeudid. Nende seisukoha järgi on taimed need, kes õpetavad ja tervendavad, ning klient peab ise õpitu ellu rakendama. Probleem on aga selles, et Ayahuasca võib vabastada hingesügavikest ootamatult võimsad jõud, millega inimestel, kes ei ole selleks valmistunud, on sageli väga raske toime tulla. Kui lääne inimesed segadusseajavate ayahuasca-kogemustega Lõuna-Ameerikast koju tagasi pöörduvad, ei ole neil tihtilugu läbielatust kellegagi rääkida. Ayahuasca ei ole veel lääne kultuuris tuntud ja omaks võetud, seetõttu võib kogenud ja mõistvast sõbrast väga palju kasu olla; mõnikord on aga tarvis ka psühholoogi poole pöörduda.

Mina olen aastate jooksul oma Ayahuasca-kogemuste integreerimisega ise hakkama saanud. Lõuna-Ameerika retkelt koju naastes räägin tavaliselt sõbra või paariga ning veedan hulgaliselt aega omaette, mõeldes, lugedes ja tehes märkmeid; psühholoogi poole ei ole makunagi pöördunud. Kindlameelse inimesena püüan olla Ayahuasca’ga võrdväärne, samal pulgal. Samas mulle meeldib enda kultuurist välja astuda, külastada erinevate kultuuride esindajaid ning vaadata, mismoodi nemad tervisesse ja teadmistesse suhtuvad. Mulle meeldib aeg-ajalt mõne kogenud Ayahuasca-õpetajaga vestelda ja taimedega nõu pidada. See võimaldab mul näha oma elu teise nurga alt. Olen hakanud väärtustama oksendamist ja sisemist puhastumist, mis Ayahuasca tarvitamisega kaasnevad. Minu jaoks on Ayahuasca joomine umbes nagu hambaarsti juures kontrollis käimine; jah, veidi tuleb kannatada, aga ma tean, et lõppkokkuvõttes on sellest kasu.

Mõned lääne psühholoogid ei pruugi Amasoonias asjatundja juhendamisel tehtud ayahuasca-seansil toimunut heaks kiita. Psühhoteraapia tugineb rääkimisele, samas kui ayahuasca-õpetajad suurt ei räägi. Selle asemel nad laulavad ja nende nägemusi esile kutsuvad taimed muudavad asjad nähtavaks. Ayahuasca-nägemustel on minu arvates sügavam mõju kui sõnadel. Kui oled kord midagi näinud, on raske nähtud vaatepilti unustada. Sõnad lähevad kergemini meelest.

Ayahuasca on nagu ennustamatu käitumisega inimene. Ayahuasca tarvitamise kogemus on iga inimese jaoks erinev. Minu kogemus on näidanud, et nende jaoks, kes enda eest asju peidavad või kellel on endast ebaõige või ülespuhutud ettekujutus, on seanss raske; seevastu need, kellel varasemad kogemused muudetud teadvusseisunditega puuduvad, ent kes on enesekindlad ja suuremeelsed, avastavad, et ayahuasca on nende vastu samuti suuremeelne ja leebe. Üldiselt toob see jook kõigepealt välja inimese probleemid ja nõrkused. Kui inimesel on palju probleeme, siis võib kogemus raskeks kujuneda. On päevselge, et psühhoosi või teiste vaimse tervise probleemide all kannatavad inimesed peaksid ayahuasca’st hoiduma.

Amasoonia ayahuasca-turism on pulbitsev kultuuripaabel, kus mõned lääne inimesed muutuvad paremaks ning mõned satuvad segadusse või muutuvad halvemaks. Rokkstaarid, režissöörid ja kirjanikud on oma kogemustest vaimustunud, aga mõned naasevad koju psühholoogiliste probleemidega. Mis Amasoonia elanikesse puutub, siis nemad leiavad, et neil on õigus ajada oma äri nii, nagu nad õigeks peavad.

Lõuna-Ameerika ayahuasca-turismiga seoses on olnud kuulda nii õnnetus- ja surmajuhtumitest, vägistamistest kui ka isegi mõrvadest. Seega ei tohiks valvsust kaotada. Ma ei ole šamaan, kõigest antropoloog, aga ma tean šamanismi kuldreeglit: tunne oma šamaani. Selles äris tegutseb palju šarlatane.

Kui ma nägin, millised hordid «mitteantropolooge» Amasooniasse ayahuasca’ga tutvuma suundusid, siis algul muretsesin asjade pärast, mis kõik võivad valesti minna, ent hiljem hakkasin toimuvas nägema huvitavat kultuuride ristumist: tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud lääne inimesed vaimustuvad nn primitiivsetest hõimudest ja nn primitiivsed hõimud vaimustuvad moodsast lääne tehnoloogiast. Amasoonia noored põliselanikud huvituvad tänapäeval arvutitest rohkem kui šamanistlikest taimekokteilidest. Lääne inimestel on ilmselt õigus selles, et Amasoonia elanikel on midagi, mis aitavad lääne inimesel «pilti kokku panna» – ent sama kehtib ka vastupidi.

Lääne inimeste kasvav huvi ayahuasca vastu on avaldanud positiivset mõju ka põlisrahvastele, värskendades nende huvi oma traditsioonide vastu. Amasoonia noored näevad, et ayahuasca ja teiste taimede tundmine aitab muuhulgas edukalt äri ajada.

Ayahuasca viimase aja kasvav populaarsus mitteamasoonlaste hulgas tuleneb mitmest tegurist. Lennuühendus Amazonase piirkonnaga on viimastel kümnenditel paranenud, samuti on igasugune informatsioon tänu Internetile, mis 1990ndate keskpaigast arenema hakkas, palju kättesaadavamaks muutunud. Kui miski inimesele huvi pakub, saab ta selle kohta kohe põhjalikumalt lugeda. Tänu Internetile leiab praktiliselt igaüks endale soovi korral koha, kus saab ayahuasca’t proovida.

Ayahuasca hiljutise populaarsuse tõusu juures ei ole vähetähtis ka joogi enda toime. Kognitiivne psühholoog Benny Shanon, kes on analüüsinud ayahuasca tarvitajate kogemusi, on leidnud, et jook aitab inimestel oma eeldusi ja eelarvamusi selgemini teadvustada ning loodusega paremini kontakti saada; kokkuvõttes tunnevad ayahuasca tarvitajad heaolu, eksistentsiaalset harmooniat, inspiratsiooni, imestust ja lummust.

Haridusfilosoof Kenneth Tupper on käinud seetõttu välja idee, et ayahuasca «on tõhus rohi tänapäeva lummusevabas kultuuris valitseva ilmaliku materialismi ja positivistliku stsientismi vastu».

Selle nurga alt vaadates võib ayahuasca’t pidada kaasaja «lummusepuuduse» vastumürgiks. Joogi suur menu põhineb asjaolul, et üha enam tekib tänapäeval inimesi, kes ei oska ümbritsevat maailma enda jaoks lahti mõtestada.

Tagasi üles