«Ehmatava selgusega taipas Daniel, et täna, siin ja praegu saavad veel inimesed surma»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit äsja ilmunud teaduspõnevikust «Torm», kirjastuselt Ühinenud Ajakirjad. Saksa põnevuskirjaniku Uwe Laubi kolmas romaan esitab detailse visiooni maailmast, kus nii ilm kui ka kliima väljuvad üle kogu maailma kontrolli alt ning muutuvad eluohtlikuks. Teose on tõlkinud Piret Pääsuke.

Daniel Bender sulges silmad ja soovis, et oleks kuskil kaugel. Veel poole tunni eest oli ta olnud täiesti ülevas tujus, energiast pakatamas, valmis kogu maailmale vastu astuma. See laupäeva pärastlõuna kujunes paraku tõeliseks õudusunenäoks, ja põhjuseks polnud sugugi üksnes ilm, mis pidevalt halvenes. Ühe silmaga jälgis Daniel kiirelt paisuvaid äikesepilvi Berliini olümpiastaadioni kohal, aga tõeline õudus leidis aset mänguväljal. FC Bayern oli just löönud 3 : 0, kusjuures polnud veel isegi poolaeg. Daniel heitis pilgu Benile, kes seisis ta kõrval ja oli Hertha BSC salli endale ümber silmade ja kõrvade mässinud. Sõbramees niutsus nagu koer. Daniel patsutas talle julgustavalt õlale. «Veel pole kõik kaotatud.»

Ben tõmbas salli allapoole. «Hoia säärased loosungid oma publikule.» Ta vaatas Danielile etteheitvalt otsa ja pööras siis pilgu anuvalt taevasse.

Daniel ei vastanud midagi. Küll Ben pärast mängu, külma õlle juures jälle rahuneb. Daniel sikutas oma trikoosärki. See kleepus ihule. Sel aastaajal ebatavaliselt lämbet õhku oli raske taluda. Nii oli see olnud juba mitu päeva. Bulvarilehed rääkisid juba «kuumalainest». Tavaline liialdus. Daniel suhtus olukorda pisut kainemalt. Ta teadis, et praeguse kõrgrõhkkonna põhjustas blocking, nagu meteoroloogid seda fenomeni nimetasid. Sel juhul suunasid stabiilsed kõrgrõhualad troposfääri ülaosas madalrõhualad endast vasakult ja paremalt mööda ning tekitasid nõnda «ilusa ilma saari», mis võisid oma rohkem kui kahe tuhande kilomeetrise läbimõõduga katta suure osa Euroopast. Tegelikult väga tore. Siiski hakkas Daniel nagu paljud teisedki pikapeale pisut jahutust igatsema. Ta järgis Beni eeskuju ja pööras pilgu üles.

Pilvemass oli tõusnud taevasse muljetavaldavaks sambaks. Daniel krimpsutas nägu. Väljakujunenud alasikujuline rünksajupilv ei ennustanud midagi head. Tõepoolest, nüüd kõlas tuhm veniv kõuekõmin, mis paisus nii tugevaks, et summutas isegi fännide kisa tribüünidel.

Daniel suunas pilgu piki staadioniovaali, läbi avause maratonivärava kohal kellatorni poole. See asus umbes kahesaja meetri kaugusel staadionist, Maifeldi avara muruplatsi lõpus. Oma kohalt idakurvis ei näinud Daniel hästi torni ülaosa. Suu lahti, põrnitses ta musta pilvemüüri, mis laskus äkitselt läänekaarest, piksepilvede alt, kuni rippus nii madalal maa kohal, et seitsmekümne seitsme meetri kõrguse torni tipp seda peaaegu riivas.

Seinpilv, mõtles ta. Aga see on ju võimatu.

Ere välk sähvatas taevas, vahetult järgnes sellele pikseraksatus. Terve tribüün värises.

«Vau,» kommenteeris Ben.

Keegi ei jälginud enam mängu. Kõik vahtisid üles. Paljud osutasid väljasirutatud sõrmega madalal kellatorni kohal rippuvale pilveseinale, teised filmisid toimuvat mobiiliga. Ka Daniel koukis nüüd oma mobiili välja. Väga võimalik, et ta saab siin järgnevate minutitega huvitavat pildimaterjali oma tulevase show’ jaoks.

FOTO: Raamat

Vihma hakkas kallama. Välgud valgustasid taevast, üks eredam kui teine. Kõuekärgatused raksatasid õhus nii kõvasti nagu reaktiivhävitajad helibarjääri ületades. Üks välk lõi sisse kellatorni tippu, kus rippus rohkem kui neli tonni kaaluv olümpiakell. Danielile tundus, nagu oleks ta näinud, kuidas see pigimusta taeva taustal silmapilguks hõõguvpunaseks muutus.

Tuul tõusis. Kasvava murega jälgis Daniel, kuidas pilved nende pea kohal tiirlema hakkasid. Kiirelt kristalliseerus välja ümara kujuga äikesepilv, mis oli oma ulatuselt nii hiiglaslik, et kattis küll ilmselt terve Charlottenburgi. Tiirlemine kogus hoogu. Kas Daniel eksis, või oli tõesti õhus korraga kloorisarnast lõhna? Osoon, käis tal läbi pea.

Mäng veel jätkus, aga kindla peale antakse iga hetk lõpuvile. Sellal kui Daniel veel kaalutles, kas poleks aega hakata tribüünilt lahkuma, lõi üks ere välk kõrvulukustava kärgatusega staadioni läänekurvi ümara katuse sisse paigaldatud prožektorikonstruktsiooni. Sädemeid purskas, metalli- ja klaasikilde sadas rahvamassi peale. Inimesed kriiskasid. Prožektorid kustusid ja hetkega oli staadionil pime. Mängijad põgenesid riietusruumidesse. Danieli tähelepanu koondus aga lääneserva, kus tekkis nüüd paanika.

Näis, et tuhandete inimeste peas oli korraga üksainuke mõte: Ainult minema siit! Rahvahulk püüdles väljapääsude poole. Esimesed pealtvaatajad, kel oli petlik õnn istuda väljapääsude lähedal, kes aga piisavalt kiiresti tõkkepuude vahelt läbi ei saanud, pressiti juba lakkamatult juurde voolava massi poolt vastu tõkkeid. Kuuldus teravaid kriiskeid, mis kostsid üle üldise kära. Ehmatava selgusega taipas Daniel, et täna, siin ja praegu saavad veel inimesed surma. Ta lõpetas filmimise ja pistis mobiili püksitaskusse.

«Sellist asja ei saa ometi olla!» hüüatas Ben. Ta togis küünarnukiga Danieli ribidesse ja osutas kellatorni poole.

Danielil tuli end sundida, et pöörata pilk läänekurvis lainetavalt inimmassilt, aga vaevalt silmanud Beni jahmumise põhjust, tundus kõik muu talle tähtsusetu.

«Püha neitsi,» sosistas ta. Ta seisis justkui hüpnotiseeritult, suutmata end liigutada, ja jälgis seda, mis toimus kellatorni ümber.

Madalal rippuv pilvesein muutis kuju ja vormus hiiglaslikuks lehtriks. Lehterpilve kitsas ots pikenes ja sarnanes peagi londiga, mis lähenes pidurdamatult maapinnale. Daniel ahmis õhku. Isegi oma meteoroloogiaõpingute käigus Oklahoma ülikoolis veedetud semestri jooksul polnud ta tornaado sündi nii lähedalt näinud. Täiesti käsitamatu oli kogeda seda keset Saksamaad.

Peatumatult lähenes lont Maifeldi väljale. Lõpuks toimus kokkupuude. Touchdown. Rohi, muld ja kõik, mis muruplatsil oli olnud, keerutati õhku ja kisti halastamatult kõrgusesse. Metsikult tõmmeldes asus tornaado valju kohina saatel Maifeldi laastavat sihti sisse ajama.

Algul paistis, nagu hakkaks ta paremale pöörates olümpiastaadionist eemalduma. Mõni sekund hiljem aga muutis siiski liikumisrada ja keerles kellatorni poole. Saledal tornil polnud tornaado ürgsele jõule mitte midagi vastu panna. Võimsa tuulekeerise mõjul purunes see tuhandeks tükiks. Betoon, telliskivid ja müüritükid purskusid igasse kaarde laiali. Suuremad varemed langesid maha, väiksemad, kergemad tükid tõmmati tuulega kõrgusse – ainult selleks, et need sealt peagi kuulidena alla sülitada. Võimas tornikell kukkus sügavusse ja murdis läbi otse enda all asetsenud Langemarcki halli katuse. Danielile ei jäänud aega mõtiskleda selle üle, kas kell võis lömastada alla jäänud inimesi, sest tornaado lähenes staadionile.

Enamik pealtvaatajatest oli seni veel jäänud tribüünile, kuid nüüd olukord muutus. Igaühele sai hoobilt selgeks, et teda ähvardab surmaoht. Mõne sekundi jooksul olid kõik väljapääsud umbes. Enam ei pääsenud liikvele.

Vahepeal oli ilm läinud pimedaks, otsekui oleks välkkiirelt saabunud öö. Tugev vihm läbisegi rahega rabises inimestele kaela. Daniel tõstis käed kaitseks pea kohale. Kõik temas karjus, et tuleb põgeneda, kuid pilk umbes väljapääsudele reetis, et igasugune katse sedakaudu lahkuda oli lootusetu. Talle oli selge: kui tornaado liikumistee ei muutu, siis tabab see teda ja Beni.

Kõikjal püüdsid inimesed end teistest hoolimata päästa. Teel oletatavalt turvaliste katakombide poole lükkasid mehed naisi ja lapsi kõrvale, kuid pidid siis tõdema, et sadadest inimestest koosneva müüri ees polnud neil mingit võimalust. Tornaado jõudis staadionile ja riivas maratonivärava vasakut sammast. See varises kokku, otsekui oleks ehitatud liivast. Betooni ja mörti pritsis igasse suunda. Teravate kildudega pihta saanud pealtvaatajaid langes maha. Kuid tõeline õudus alles algas. Tornaado sai esimesed inimesed kätte. Nad imeti lehtrisse, keerlesid kisades õhus ja sülitati siis välja. Mitme meetri kõrguselt kukkusid nad maha ja jäid liikumatult lebama.

Tornaado kohin tugevnes põrgulikuks kriiskamiseks. Danielile meenus kaubarong, kui see kord pidurdades temast mööda tuhises. Ta kükitas ja tõmbas end kössi, hoides käsi rahe eest kaitseks ikka veel pea kohal.

Daniel ei teadnud, kui kaua ta seal nõnda kükitas, aga lõpuks liikus monstrum tribüünilt edasi, nüüdseks tühjaks jäänud mänguväljakule. Tapjalikud tuuled lammutasid seal ühe värava pilbasteks, otsekui olnuks see kõrsikutest tehtud. Siia-sinna tõmblev lont näis uusi ohvreid otsivat. Vihma ja rahet trummeldas Danielile kaela, kuid seda ta peaaegu enam ei tajunudki. Just nagu pimestatud metskits ei suutnud ta pöörata silmi ees ootavast kohutavast saatusest.

Tagasi üles