«Lastest, kellele niisama Bart Simpsoneid ostetakse, saavad suurest peast pätid ja poevargad»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Loomingu Raamatukogus ilmunud Etgar Kereti jutukogust «Kissinger igatsedes» (LR 27-29/2019), mille on heebrea keelest tõlkinud Margus Alver. Etgar Keret (sünd. 1967) on tänapäeva üks kõige tõlgitumaid ja loetumaid Iisraeli kirjanikke, kelle jutukogu tekitas 1994. aastal Iisraeli kirjanduses pöörde. Ta kasutas senisest palju enam kõnekeelt, segas keeleregistreid, jutustas oma kaasaegsete igapäevaelu seikadest ja elutundest ning viis sündmused tihti fantaasiamaailma. Sageli satiiriliseks muutuvat musta huumorit täis raamat on lahe ja torkiv lugemine, mis annab hea sissevaate üheksakümnendate Iisraeli inimeste meelelaadi ja ellu.

PÕRSSA LÕHKUMINE

Etgar Keret

Heebrea keelest tõlkinud Margus Alver

Isa ei tahtnud mulle Bart Simpsonit osta. Ema arvas, et võiks, aga isa ei tahtnud ja ütles, et ma olen ära hellitatud. «Mis hea pärast me peaksime selle talle ostma, ah?» küsis ta emalt. «Mis hea pärast? Iga kord, kui poiss piuksu teeb, poed sina selle peale kohe nahast välja.» Isa ütles, et ma ei tea, mis on raha väärtus, ja kui ma seda väiksena ei õpi, siis millal ma seda veel teen. Lastest, kellele niisama Bart Simpsoneid ostetakse, saavad suurest peast pätid ja poevargad, sest nad on harjunud, et kõik, mida nad iganes tahavad, tuleb neile niisama kätte. Bart Simpsoni asemel ostis ta mulle hoopis koleda portselanpõrssa, millel oli selja peal pragu, nii et nüüd kasvan ma korralikuks inimeseks, mitte mingiks pätiks.

Foto: Loomingu Raamatukogu

Nüüd pean ma igal hommikul tassitäie kakaod ära jooma, mis sest, et ma seda vihkan. Kui kakaol on nahk peal, siis saan ma ühe seekli, kui nahka pole, siis pool seeklit, ja kui ma kakao kohe välja oksendan, siis ei saa ma mitte midagi. Mündid pistan ma põrssa seljast sisse, ja kui teda raputada, siis nad kolisevad. Kui põrsas on juba nii münte täis, et kui ma teda raputan, siis nad enam ei kolise, siis saan ma rulaga Bart Simpsoni. Nii ütleb isa, nii pidi olema kasvatuslikult õige.

Põrsas on tegelikult päris armas, tema nina on külm, kui seda puudutada, ja ta naeratab, kui talle seljapraost seekel sisse pista, ja ta teeb seda isegi siis, kui ainult pool seeklit sisse pista, aga kõige toredam on see, et ta naeratab isegi siis, kui talle üldse mitte midagi sisse ei pisteta. Ma panin talle nime ka: ma kutsun teda Pesahsoniks. Sellise nimega inimene elas kunagi meie postkastis ja isal ei õnnestunudki tema nimesilti postkastilt maha kraapida. Pesahson on teistsugune kui minu ülejäänud mänguasjad, ta on palju rahulikum, ilma igasuguste tuledeta, vedrudeta või patareideta, mis võiks tal sees lekkima hakata. Tuleb ainult ette vaadata, et ta laua pealt maha ei hüppaks. «Pesahson, vaata ette! Sa oled ju portselanist,» ütlen ma talle, kui ma märkan, et ta ennast natuke üle laua ääre kallutab ja põrandale vaatab, ja ta naeratab ja ootab kannatlikult, kuni ma ta ise maha tõstan. Mulle hullult meeldib, kui ta naeratab, ainult tema pärast ma joongi igal hommikul nahaga kakaod, et ma saaksin talle seekli seljapraost sisse pista ja näha, kuidas ta naeratus üldse ei muutu. «Ma armastan sind, Pesahson,» ütlen ma talle pärast seda, «ausõna, ma armastan sind isegi rohkem kui ema ja isa. Ja ükskõik mis ka juhtuks, ma jään sind alati armastama, isegi siis, kui sa poevargile peaks minema. Aga katsu sa ainult laualt maha hüpata!»

Eile tuli isa, tõstis Pesahsoni laualt üles, pööras ta tagurpidi ja hakkas teda metsikult raputama. «Ettevaatust, isa,» ütlesin ma talle, «Pesahsonil hakkab sinu pärast kõht valutama!» Aga isa raputas teda edasi. «Ta ei kolise enam. Kas sa tead, mida see tähendab, Joav? Seda, et homme saad sa rulaga Bart Simpsoni.» «Tore, isa,» vastasin mina. «Rulaga Bart Simpson on tore. Ainult et ära raputa Pesahsoni, tal läheb süda pahaks.» Isa pani Pesahsoni oma kohale tagasi ja läks ema kutsuma. Ta tuli minuti pärast tagasi, tiris ühe käe otsas ema ja teises käes oli tal haamer. «Näed ise, et mul oli õigus,» ütles ta emale, «näe, ta ongi õppinud asjade väärtust hindama, eks ju, Joav?» «Muidugi olen,» ütlesin mina. «Muidugi, aga mis sa selle haamriga teed?» «Ma tõin selle sulle,» vastas isa ja andis haamri minu kätte. «Ainult ole sellega ettevaatlik.» «Muidugi ma olen,» ütlesin mina ja olingi ettevaatlik, aga paari minuti pärast sai isal kõrini ja ta ütles: «Noh, löö see põrsas juba puruks.» «Mida?» küsisin mina. «Pesahson?» «Jah, Pesahson jah!» vastas isa. «Noh, löö ta puruks! Sa oled Bart Simpsoni auga välja teeninud, oma töö ja vaevaga.»

Pesahson naeratas mulle kurvalt nagu portselanpõrsas, kes saab aru küll, et lõpp on lähedal. Bart Simpson käigu kuradile! Ah et mina peaksin sõbrale haamriga vastu pead andma?! «Ma ei tahagi Simpsonit.» Ma andsin haamri isale tagasi. «Mulle aitab Pesahsonist küll.» «Sa ei saa aru,» vastas isa. «Kõik on päriselt korras, kõik on kasvatuslikult õige. Las ma siis löön ta sinu eest ise puruks.» Isa tõstis juba haamri üles ja ma nägin ema märgi silmi ja Pesahsoni väsinud naeratust ja teadsin, et kõik sõltub nüüd minust: kui ma midagi ette ei võta, siis ta sureb ära. Ma kahmasin isal püksisäärest kinni. «Isa!» «Mis on, Joav?» küsis isa. Tema käsi oli haamriga ikka veel õhus. «Ma tahaks veel ühte seeklit, palun,» anusin ma. «Ma tahaks homme veel ühe kakao ära juua ja ühe seekli juurde pista. Ja siis ma löön ta puruks, homme, ma luban.» Isa naeratas ja pani haamri lauale. «Sa tahad veel ühte seeklit? Näed sa? Poisist hakkab asja saama.» «Jah, just,» vastasin mina. «Homme.» Mul olid juba pisarad kurgus.

Kui nad toast välja olid läinud, kallistasin ma Pesahsoni kõvasti-kõvasti ja lasin pisaratel voolata. Pesahson ei öelnud midagi, vaid ainult värises vaikselt minu käes. «Ära muretse,» sosistasin ma talle kõrva sisse, «ma päästan su ära.»

Öösel ootasin ma, kuni isa elutoas telekavaatamise lõpetab ja magama läheb. Siis tõusin ma hästi tasakesi üles ja hiilisin koos Pesahsoniga rõdu kaudu korterist välja. Me kõndisime koos tükk aega pimedas, kuni me jõudsime ohakapõlluni. «Põrsad armastavad põlde nii, et sure või ära,» ütlesin ma Pesahsonile, kui ma ta põllule maha panin, «eriti ohakapõldu. Siin on sul hea olla.» Ma ootasin vastust, aga Pesahson ei öelnud midagi, ja kui ma tal hüvastijätuks nina puudutasin, siis ta ainult puuris mind kurva pilguga. Ta teadis, et ta ei näe mind enam mitte kunagi.