Viktoria Raidos kirjeldab, miks on oluline oma suguvõsa ajalugu tunda ja nende alustatud liine jätkata ning kuidas esivanemate loodu meid mõjutab. «Esivanemate seitsmes põlvkonnas on kokku 126 inimest. Veider oleks eeldada, et eranditult kõik käituvad ühtemoodi. Tõenäoliselt oli nende seas vähemalt üks, kes nagu sinagi polnud rahul suguvõsa stsenaariumiga ja üritas seda muuta. Võimalik, et seeme, mida ta üritas idanema panna, ei andnud loodetud vilju ja tulemusi, kuid see ei tähenda, et see seeme hukkus. Ja kui see tõesti ka mädanes, muutis see pinnase vähemalt natukegi viljakamaks ja uue seemne jaoks valmis,» ütleb ta. «Seetõttu uuri oma sugupuud hoolikalt, leia vaimu poolest lähedane esivanem ja saa tema mõttekaaslaseks. Jätka tema rida.»
Suguvõsa vaimu jaoks on väga tähtis, et järeltulija justnimelt jätkaks ühte tema liinidest, aga kujundaks ka paremaks: «Mõnikord tuleb inimene suguvõssa, et saada selle õpetajaks. Väga oluline on olla tark õpetaja, kes ei eita tegelikkust ega vastanda end sellele, vaid kujundab ümber. Lugupidav suhtumine oma esiisade tegelikkusesse ja nende saatusesse on väga tähtis.» End esivanemate kultuse preestriks kutsuv Raidos selgitab raamatus, kuidas me saame suguvõsa läbivat saatuseliini muuta ja seeläbi kindlustada endale ja oma järeltulevatele põlvedele parema elu. Näiteks kui esivanemate hulgas on olnud ridamisi alkohoolikuid, võib ometi keegi järeltulijaist otsustada kindlalt, et tema järgib tervislikku eluviisi ja sellega muuta enda ja oma sugulaste saatust.