«Ma olin solvunud oma surnud lapse peale. Kui halb saab üks ema olla?»

Foto: Marko Saarm / Sakala

Loe katkendit Liine Roosi teosest «Kirjad Kristoferile». Liine Roosi tõsielul põhinev kiriromaan on siiras ja hingeminev lugu suurest kaotusest, igatsusest, leinast, segastest tunnetest ja sellest, kuidas leida jõudu edasi elamiseks. Ema avameelsed ja pihtimuslikud kirjad oma seitsmeaastasele pojale aitasid tal oma hingevaluga tegeleda ja sellega toime tulla. Kirjadest sai raamat lootuses, et sellest kurvast loost on abi ka teistele lähedase kaotanud inimestele. Raamat võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu eripreemia.

Armas Kristofer

Täna on üks neist päevadest, kui ma tunnen, nagu polekski sa kunagi kuhugi läinud. Tahan hõigata: «Kristofer, tule sööma!» Võiks ju mõelda, et hea on nii tunda, nagu sa polekski läinud, aga tegelikkuses on see hetk, kui ma saan aru, et see pole tõsi, sest sind ei ole enam. See hetk on lihtsalt nii sõnulseletamatult valus ja kui see tabab päeva jooksul mitu korda, siis tahaks lihtsalt südame rinnust välja kiskuda!

Ma tunnen iga päevaga, kuidas mu olemine läheb hapramaks, mul on järjest raskem hoida pisaraid tagasi, iga mõte sinust on järjest valusam ja selle valuga on üha raskem toime tulla. Nüüd hakkab mul peale tulema hirm – kui hulluks ja valusaks see võib veel minna? Ma ei taha sellele mõelda, püüan elada hetkes, keskenduda sellele, millega parasjagu tegelen, aga aeg-ajalt pääseb hirm ikkagi ligi.

Kui argipäevast rääkida, siis venna on täna inglise keele laagris, jäävad ööseks ja homme on neil ööbimisega klassiõhtu kuskil metsa sees. Mulle meeldib, et ta sellistel üritustel käib, aga tundub, et ta ikka natuke üritab viilida nendest tegevustest, mida pakutakse. Kuidas ma peaksin temaga suhtlema, teda veenma selles, et ta võtaks asjadest osa, kuulaks, mida õpetajad räägivad, teeks tunnis kaasa? Praegu on mul tunne, et kogu mu jutt läheb täiesti tühja auku.

Foto: Raamat

Helena tahab jälle nädalavahetusel peole minna. Oeh. Sa ju mäletad neid muretsemisi, mis tahes-tahtmata sellega seoses tulevad?

Eile tellisin Nelli juubelipilte, see oli üks ütlemata armas tegevus, sest sa olid nii paljude piltide peal, kogu aeg tegutsemas, uudistamas – täpselt sellisena oled sa mu mälestustes, armas Kristofer.

Kallistan

Sinu emme

*

Armas Kristofer

Ma pean sulle midagi üles tunnistama, mille üle ma sugugi uhke ei ole. Järgmisel hommikul peale hingedepäeva ma ärkasin ja olin nii kurb ja nii pettunud, sest sa ei tulnudki koju. Ei tulnud mu juurde. Vähemalt nii ma arvasin terve pika päeva. Ma olin solvunud oma surnud lapse peale. Kui halb saab üks ema olla? Ma ei saanud sellest solvumistundest lahti terve päev. Alles peale tööd auto juurde minnes jäin peaaegu keset teed seisma ja taipasin, kui vale see tunne on. See ei ole nii, et sina ei tulnud, ma arvan, et viga on minus – mina lihtsalt ei oska su tulemisi märgata. Ja ma ei tea, kuidas seda muuta, tahaksin olla sama tundlik nagu mõned sensitiivid, et osata märgata iga sinu lähedal olemist.

Kui hingedepäevast veel rääkida, siis minu jaoks see oligi täis ootust, sinu ootust. Öösel sadas paks lumi maha ja me läksime issiga kohe hommikul surnuaiale, et süüdata küünlad. Me arvasime juba, et sel päeval käib sinu haual palju inimesi ja nii oligi. Ka su lasteaiasõbrad käisid sinu haual, Kristofer.

Muidu läheb meil rahulikult, mul on ikka enamik ajast natuke kehv enesetunne, aga saan hakkama. Natuke olen kurb sellepärast, et tööl ei lähe asjad praegu päris nii, nagu mulle meeldiks. Esiteks olen hädas oma ürituste korraldamisega. Teiseks ärritun ma peaaegu iga lause peale, mis mu uus kolleeg ütleb. Tegelikult on see kestnud juba kevadest saati, aga praegu on mul isegi tunne, et äkki ma lihtsalt valan tema peale välja viha sinu kaotuse pärast? See pole õiglane, sest tema pole milleski süüdi. Olen korduvalt mõelnud, et ma rohkem tema peale ei vihasta, püüan leida igas tema väljaütlemises positiivset, aga tegelikkuses kukub ikka teisiti välja. Vahel mul on tunne, et ma kohe naudin seda, kui saan talle «ära panna». Aga tegelikult see närib mind seestpoolt ja tekitab minus tunde, et olen halb inimene. Ma tahan olla hea inimene, Kristofer.

Vahepeal oli Halloween ka, esimest korda me ei teinudki kõrvitsat… Helena ja Indrek on juba nii suured, et neid see enam ammu ei kõneta. Aga mäletad, kuidas sa Helenaga kõrvitsat lõikusid? Küll Helena ikka viitsis sinuga mässata – joonistada, meisterdada, kõrvitsaid lõikuda, piparkooke küpsetada. Need olid teie omad tegemised ja tegite neid rõõmuga.

Igatsedes

Sinu emme