Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/10/12545635t1h51e6.jpg)
Ken Wilberi raamat «Kõiksuse lühilugu» on autori raamatutest üks populaarsemaid, mis tuleneb tõenäoliselt sellest, et ta pakub teoses välja terviklikku nägemust, mille saavutamine on alati olnud ka autori eesmärk. Raamat püüab hõlmata võimalikult palju tähtsaid tõdesid võimalikult paljudest distsipliinidest – nii idast kui läänest, modernismieelsest ajast modernismi ja postmodernismini, karmidest füüsikateadustest õrnade vaimuteadusteni.
/nginx/o/2019/09/10/12545638t1h2da5.jpg)
«Käesolev Ken Wilberi teos kuulub vaieldamatult kolme minu elu kõige rohkem mõjutanud raamatu hulka. Selle raamatu lugemine on justkui vestlus suurvaimuga, ühe inimkonna helgeima peaga. See raamat ei ole meelelahutus (muide, meelt ei peagi minu arust lahutama, pigem ikka parandama), vaid sügav kirjandusteos, kus seotakse ühtsesse filosoofilisse teooriasse näiliselt kokkusobimatud asjad – kvargid ja galaktikad, tunded ja tsivilisatsioonid, Freud ja teaduslik füüsika. Tundub võimatu, aga just nii tundus ka Wilberile endale, kui ta püüdis mõista, mis on ühist erinevate kokkusobimatute süsteemide puhul. Ken Wilberi raamat on oma ajast 50 aastat ees ja näitab ära, kuhu on inimkonnal võimalik liikuda, kui me juhuslikult kollektiivset suitsiidi ei tee. Selle raamatu läbilugemine muudab inimese maailmapilti. Minu jaoks oli see justkui mustvalge lameda tummfilmi asendumine mitmedimensioonilise 3D värvifilmiga. Ning peale kõige muu on see raamat lihtsalt huvitav. Kui sa pead üheks oma tugevaimaks omaduseks võimet mõtelda, siis on see raamat sulle. Aga kui tahad õhtul lihtsalt õlut või siidrit juua ning televiisorit vaadata, siis pane see raamat kohe riiulisse tagasi,» kirjutab Alar Tamming.
Postimees avaldab raamatust katkendi.
Holarhia
K: Hoolonid ilmnevad holarhiliselt. Holarhia…?
KW: … on Koestleri termin loodusliku hierarhia jaoks. Hierarhial on tänapäeval väga halb maine, peamiselt sellepärast, et inimesed ajavad türanlikud hierarhiad segi looduslike hierarhiatega. Looduslik hierarhia on lihtsalt suurema terviklikkuse poole püüdlev korrastatus, nagu järjestustes: aatomi allosakesed, aatomid, rakud, organismid, või: tähed, sõnad, laused, peatükid. Ühe tasandi tervik saab järgmise tasandi terviku osaks. Teisisõnu, looduslikud hierarhiad koosnevad hoolonitest ehk tervik-osadest. Sellepärast ütlebki Koestler, et «hierarhia» tuleks nimetada ümber «holarhiaks». Tal on igati õigus. Peaaegu kõik kasvuprotsessid mateeriast elu ja mõistuseni toimuvad läbi looduslike holarhiate ehk järjestuste, mis viivad üha suurema holismi ja terviklikkuseni, läbi tervikute, millest saavad uute tervikute osad – see ongi looduslik hierarhia ehk holarhia.
K: Inimesed kardavad türanlikke hierarhiaid.
KW: Ning õigustatult. Kui looduslikus hierarhias üritab mõni hoolon oma positsiooni ära kasutada ja terviku üle domineerida, tekibki patoloogiline ehk türanlik hierarhia – vähirakk domineerib keha üle, fašistlik diktaator domineerib ühiskondliku süsteemi üle, repressiivne ego domineerib organismi üle ja nii edasi. Patoloogiliste holarhiate ravi ei seisne vabanemises holarhiast kui sellisest (mis poleks nagunii võimalik), vaid ülbe hooloni peatamises ning taasintegreerimises looduslikku holarhiasse ehk talle nii-öelda õige koha kättenäitamises. Hierarhiate kritiseerijad – keda on musttuhat – lihtsalt segavad holarhiad ära nende patoloogiatega, visates lapse ühes pesuveega välja.
K: Väidetavalt tahavad nad hierarhiast vabaneda seepärast, et õiges holismis koheldakse nende meelest kõiki võrdselt, mis toimib ühteliitvalt.
KW: Tegelikult on asi vastupidine: holismi saab saavutada ainult holarhia kaudu. Kui holistid väidavad, et tervik on suurem kui tema osade summa, siis see tähendab, et tervik paikneb kõrgemal ehk sügavamal korrastatuse tasandil kui tema osad – ning see on hierarhia, holarhia. Üksikmolekulid ühendatakse rakuks vaid tänu omadustele, mida molekulid üksikult ei vaja – rakk on holarhiliselt organiseeritud. Holarhiata oleksid meil lihtsalt hunnikud, mitte tervikud. Me oleks hunniku-, mitte tervikuteoreerikud.
K: Kuid paljud feministid ja ökofilosoofid väidavad, et igasugune hierahiseerimine ja «järjestamine» on rõhuv, isegi fašistlik. Nad nimetavad väärtusastmeid «iganenud paradigmaks», «patriarhaalseks» ja rõhuvaks ning nende meelest tuleks järjestav maailmavaade asendada seostavaga. Nad lähevad sel teemal lausa agressiivseks ning pilluvad väga karme süüdistusi.
KW: Jätab veidi ebasiira mulje, hierarhiad on paratamatud. Isegi sinu mainitud hierarhiavastastel teoreetikutel on oma hierarhia, oma järjestus. Nende meelest on seostamine parem kui järjestamine. See on ka hierarhia, väärtuste järjestamine. Aga kuna nad seda ei tunnista, on nende hierarhiad teadvustamata, varjatud, mahasalatud. Nende hierarhia salgab hierarhiat. Nende järjestamissüsteem ütleb, et järjestamine on halb.
K: Sa nimetad seda «vastuoluks teooria ja tegelikkuse vahel».
KW: Jah, nende hierarhiavastane hoiak on sisemiselt vasturääkiv. Ka neil teoreetikutel on oma hierarhia, kuid see on varjatud või peidetud. Oma salahierarhiaga ründavad nad kõiki teisi hierarhiaid, kuulutades end «vabaks» kogu sest vastikust järjestamisest. Nad süüdistavad teisi asjades, mida ise teevad; sellest jääb paha maik suhu.
K: Aga hierarhiaid on süüdistatud paljudes kuritarvitustes, nagu sa ka ise oled pikalt-laialt seletanud.
KW: Jah, selles mõttes ühinen ma nende kriitikanootidega. Mis ei tähenda, et hierarhiatest-holarhiatest tuleks üldse vabaneda, see on nagunii võimatu. Soov järjestamisest vabaneda on samuti järjestamine. Ka hierarhia eitamine on hierarhia. Juba sellepärast, et Kosmos koosneb hoolonitest ehk tervik-osadest ning hoolonid eksisteerivad holarhiliselt, ei saa me sellega kaasnevaid järjestusi vältida. Pigem peame püüdma eristada looduslikke holarhiaid patoloogilistest ehk türanlikest.
K: Nii et holarhiad on möödapääsmatud.
KW: Jah, hoolonid ehk tervik-osad on möödapääsmatud. Kõik evolutsioonid ja arengud järgivad holarisatsiooni mudelit – need on jadad, kus ülemine aina hõlmab alumist ja terviklikkus üha suureneb, mis kujutabki endast holistlikku järjestamist. Holismi põhiprintsiibiks on just sellepärast holarhia, et kõrgem või sügavam dimensioon evib printsiipi, „liimi“ või mustrit, mis liidab ja seostab muidu omavahel konfliktsed ja isoleeritud osad koherentseks üksuseks – loob mõõtme, kus üksikosad tunnetavad oma ühtekuuluvust ja pääsevad tühipalja osa, fragmendi saatusest. Nii et ka seostamine on oluline, kuid see toimub järjestamise ja holarhia raames ning saab eksisteerida ainult tänu holarhiale, mis pakub kõrgema või sügavama mõõtme, mille piires seostamine ja liitumine saab toimuda. Muidu oleksid meil lihtsalt hunnikud, mitte tervikud.
Kui aga mõni hoolon kuritarvitab oma positsiooni holarhias (ihates olla ainult tervik, mitte tervik ja osa), siis moondub looduslik normaalne holarhia patoloogiliseks ehk türanlikuks või teisisõnu – tekib haigus, patoloogia, kõrvalekalle – kas psüühiline, emotsionaalne, sotsiaalne, kultuuriline või vaimne. Meie kohus on „rünnata“ neid patoloogilisi hierarhiaid, mitte selleks, et vabaneda hierarhiast üldse, vaid et haiglase asemele tekiks normaalne, looduslik hierarhia, mis kasvaks ja areneks tervislikult.
Artur Koestler on loonud termini «hoolon» ehk tervik-osa, et tähistada üksust, mis on iseenesest tervik ja samal ajal mingi teise terviku osa. Kui olemasolevaid asju ja protsesse lähemalt uurida, saab peagi ilmseks, et need pole ainult tervikud, vaid ka millegi muu osad. Näiteks on tervikaatom osa tervikmolekulist, see omakorda on osa tervikrakust, tervikrakk on osa tervikorganismist ja nii edasi. Kõik need üksused pole tervikud ega osad, vaid tervik/osad ehk hoolonid.