Imbi Paju: Nõukogude ühiskond hävitas tänamise kultuuri

Imbi Paju Patarei vanglas. Foto: Erlend Staub

Imbi Paju psühhoajalooline teos «Tõrjutud mälestused», mis ilmus augusti alguses mälestuskirjanduse klassikasse kuuluvana, jagab raamatu lõpus tänusõnu inimestele, kes on olnud selle raamatu sünni juures, kes on pidanud seda teost väärtuslikuks empaatia- ja sõnumitoojaks üksikisiku ja riikide vahel ning selle kultuuriruumi sees, kust ollakse pärit ja kust ollakse saadud kaasa ühine kapital, et luua inimväärsemat elu. «Ükskõiksus tapab ja tänamine on kunst,» on kirjanik öelnud.

Paju näitab oma raamatus, kuidas kurjus õõnestab terrori, ajupesu ja vale näol inimese arusaama iseendast, teisest inimesest, oma kultuuriruumist, kuhu ollakse sündinud, sunnib tarduma paigale ja vaikima, maha salgama oma riigi loojaid, kirjanikke ja haritlasi, oma naabreid ja tihti ka oma perekonnaliikmeid ja sugulasi. See kurjus hävitas ära 80 protsenti Eesti Wabariigi ajal loodud kirjandusest ehk 30 miljonit teost, häbimärgistas Vene Nõukogude kriminaalkoodeksi abil inimesi, et nad hakkaksid endas kahtlema. Tänamine muutis oma sisu, see sai millegi saamise vahendiks materialistlikus ühiskonnas, mida Nõukogude Eesti oli. Siiras tänamise kultuur pole tänaseni päriselt taastunud, taastamistöö on aeglane, sest vajab julgust ja harjutamist. Tänamine ja lugupidamine on kultuur, mis loob sidusust ja õpetab vaatama ligimest väärtusliku inimesena. Järgnev tekstinäide on üks eeskuju andev pusletükk sellest inimeseks kasvamise protsessist.

Head lugemist ja koduseks tööks − igaüks võiks võtta paberi ja pliiatsi ja kirjutada tänukirja endale ja siis inimestele enda ümber. Kurjal on alati tugevam jõud kui heal, kirjutades saab hoida head silme ees ja sedakaudu südames, et püsiks tasakaal igapäevaelus.

Imbi Paju tänusõnad

Raamat «Tõrjutud mälestused» ilmus 2007. aastal. Kaks aastat varem, 2005. aastal oli valminud samanimeline dokumentaalfilm. Nende teoste sündimisele on aidanud kaasa paljud inimesed, kelle nimed käivad läbi ka mu teosest.

Raamat ja ka film on sellest ajast alates elanud oma elu, kulgenud läbi Euroopa ja Aasia, USA ja Kanada. Raamat on ilmunud tänaseks kaheksas keeles, lisaks soome ja eesti keelele rootsi, vene, saksa, inglise, ukraina ja rumeenia keeles ja läbirääkimised välismaa kirjastajatega käivad. Olen rõõmus ja tänulik, et olen saanud oma filmi näidata paljudel foorumitel, festivalidel, kinodes, konverentsidel ja muudel ajaloomälu käsitlevatel üritustel. Muu hulgas on «Tõrjutud mälestusi» filmi ja raamatuna kasutatud mitmetes ülikoolides õppematerjalina: lisaks Tartule British Columbia ülikoolis Vancouveris, Washingtoni ülikoolis Seattle'is, Regensburgi ülikoolis, Portugali katoliiklikus ülikoolis jne. Nii on need aidanud ka mujal maailmas paotada ust veel avamata ajalookambritesse. Kui 2019. aasta mais käisin ukrainakeelse väljaande ilmumise puhul Kiievis, siis märkis Ukraina tõlkija ja kirjanik Kseniya Zastavskaya, et Ukrainas pole varem ilmunud raamatut, kus kommunistliku terrori all kannatanud üksikinimese valu ja kogemus sel moel hääle saab. Kommunismi kuritegudel puudub rahvusvaheliselt oma Anne Frank.

Nüüd astub see raamat uuesti ka Eesti kultuuriruumi. Selle eest olen tänulik kirjastusele Gallus ja tekstiteadlikule ja ajaloopsühholoogiast huvitatud oma ala uue põlvkonna professionaalile, toimetaja Merit Kasele, kes on innustanud ja julgustanud mind raamatut uuesti Eestis välja andma. Hea, tark toimetaja ja meeskonnatööle orienteeritud kirjastus on igale kirjanikule suur aare ja tunnen sellest koostööst sügavat tänutunnet ja intellektuaalset rõõmu. Olen oma raamatud senini kirjutanud küll eesti keeles, aga ilmunud on need enne soome keelde tõlgituna Soomes, kus mu raamatute toimetajaks on olnud Mari Hyrkkänen kirjastusest Like. Temalt olen õppinud, kuidas hea raamat sünnib ja kuidas see inimesi kõnetama läheb. Olen rõõmus, et nüüd on mul ka Eestis kirjastus, kellega koostööst on peatselt sündimas lisaks «Tõrjutud mälestustele» ka täiesti uus teos.

Tahan tänada raamatule uue väljanägemise andnud kunstnik Lilli-Krõõt Repnaud, kes pool aastat joonistas mu ema noorpõlve foto järgi tema portreed, et tabada Gulagist 1954. aastal tagasi Eestisse saabunud noore, 24-aastase naise silmadest peegelduvat kurbust, mille kõik kogetu sinna oli jätnud. Minu ja Lilli sügavad jutuajamised selle loomisprotsessi käigus on aidanud sündida kujundusel, mis on nii tundlikult kooskõlas sisuga. Kõigepealt sai sellest portreest 2019. aasta kevadel ingliskeelse «Tõrjutud mälestuste» («Memories Denied») uustrüki kaanekujundus, siis jõudis see ka ukrainakeelse väljaande ja nüüd eestikeelse kordustrüki kaanele. Positiivset tagasisidet tuli kujundusele ka Rumeenia kirjastuse toimetajalt ja tõlkijalt Loredana Voicilält, kes märkis, kuidas loodud kujundus toob esile üksikinimese elu õrnuse keset poliitilist julmust.

Nende 12 aasta jooksul olen ma pidevalt teinud koostööd kirjandusteadlase Leena Kurvet-Käosaarega, kes on nii «Tõrjutud mälestuste» raamatust kui ka filmist kirjutanud eesti ja ka inglise keeles. Need kirjutised on andnud mu tööle tagasipeegeldusi ja näidanud, kuidas erinevad mäluvormid, jutustused ja pildid kultuuride vahel rändavad ja kõnetavad. Kõik see on olnud mu enda loomingulise kasvamise seisukohalt väga oluline ja mõtlen sellele tänumeeles.

Meie intellektuaalsest koostööst sündis Leena eestvedamisel ka Tartu Ülikoolis 2019. aasta kevadel toimunud eluloo loovkirjutamise seminar, kus ma sain üliõpilastega oma teadmisi ja oskusi jagada.

Selliseid raamatuid nagu «Tõrjutud mälestused» ei ole võimalik kirjutada missioonita ja lootuseta, et seda loevad ka need inimesed, kes teevad poliitilisi otsuseid. Seepärast olen sügavalt tänulik kaitseuuringute keskusele ja 2019. aasta Lennart Meri konverentsi

«Üks minevik, mitu tulevikku» direktorile Eeva Eek-Pajustele, endisele selle konverentsi juhile Riina Kaljurannale ja kaitseuuringute keskuse juhatajale Sven Sakkovile, kelle arvates «Tõrjutud mälestused» on küpsenud sobivaks, et haakuda Lennart Merile pühendatud konverentsiteemaga. Nii kingiti ingliskeelne «Tõrjutud mälestuste» raamat kõigile 120 konverentsi külalisele, kelle sõnad, hoiakud ja arusaamad kujundavad meie ühist minevikku ja tulevikku. Pidasin sellist tähelepanu mu teosele ka isiklikult väga eriliseks. Esiteks sellepärast, et Lennart Meri pani aluse võimsale mälestustseremooniale «Eesti mäletab», mille käigus tuhanded represseeritud said Murtud Rukkilille märgi, mis mõjus teraapiliselt ja empaatiat loovalt kogu ühiskonnale. Samuti algatas ta inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvahelise osakonna töö, mis tegeleb inimõiguste küsimustega ja mis on meie kollektiivse identiteedi seisukohast olnud võimas elutahte ja õiglustahte väljendus.Lennart Meri konverents kannab Eesti ühiskonnas seda sügavust, mida kandis ka Lennart Meri ise presidendi, intellektuaali, mäluhoidja, kirjaniku ja filmitegijana. Usun, et tundlik kaanekujundus, ühe konverentsi alalise esineja Edward Lucase sissejuhatavad sõnad raamatule ja Sven Sakkovi avakõnes raamatule osutatud tähelepanu pani konverentsi külalisi uurima ka selle teose sisu, mis viib lugeja kohta, kus inimene on saanud sügavalt haavata. Seda on oluline tajuda neil, kelle poliitilised otsused mõjutavad kogu aeg üksikinimese saatust.

Samasuguse üllatuse osaliseks sain ka siis, kui Eesti Vabariigi justiitsminister andis raamatu käesoleva aasta 8. märtsil Brüsselis toimunud Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste nõukogude istungil Euroopa justiitsministritele kingituseks. Pärast mitut aastat tundsin, et Ajaloo Ingli sümbol, mille lõi filosoof Walter Benjamin ja millega mu raamat ka lõpeb, kannab sümboolselt seda teost just sinna, kus on vaja arutada ja mõtiskleda inimelu haavatavuse üle, sest ajalugu pole lõpuks ju midagi muud kui inimese elu.

Täiesti eraldi teema on ka see, et kui tegelda minevikuteemadega, siis kindlasti ei too selle töö eest kõik lilli, vaid ellu ärkavad ka n-ö sümboolsed deemonid, eitamise ja tõrjumise mehhanismid ja tänapäevalgi veel avamata ajaloo vari. See kõik annab toitu infosõjale, psühholoogilisele sõjale ja manipuleerib ajaloonarratiividega. Elame aastal 2019 nagu kõverpeeglitega maailmas, kus tõde ja inimese elu hämardub. Infosõda on loonud koguni natsismi ja kommunismi konkurentsi. Ühiskonnad killustuvad, neid jagatakse vasakpoolseks ja parempoolseks, vasak- ja paremäärmuslikuks. Sellepärast on oluline seista sümboolselt Ajaloo Ingliga koos purustuste ja ohvrite ees, keda ei saa küll äratada ellu, aga kes tuletavad meelde inimsuse pimedat poolt, mille tasakaalustamiseks psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud ei leidnudki lahendust, jättes selle ülesande tulevastele põlvkondadele.

Tegelemine ajaloo- ja mälutööga ja see, milliseid reaktsioone see ühiskonnas kaasa toob, on sarnane teraapilise protsessiga, kus valulikud kohad ja oma südametunnistuse, ego ja moraalsete väljakutsetega vastuollu minek põhjustab agressiivsust. Nendele väljakutsetele reageerimine on nõudnud minult palju õppimist ja andnud seeläbi võimaluse inimesena kasvada. Seepärast olen eriti tänulik psühhoanalüütikule ja soomerootsi kirjanikule Mikael Enckelile ja mu psühhoterapeudile Sirpa Tuominenile, kes on aidanud mul neid tekkinud reaktsioone avada ja muuta teadmise osaks.

Ei saa jätta märkimata, et raamatu sünni juures mängis suurt rolli mu hea sõber, ajakirjanik Stefan Brunow, tänu kellele jõudis raamatusse tema vanavanaisa, Eestist pärit tuntud bioloogi ja humanisti Jakob von Uexkülli pere kirjavahetus, ja kes oma küsimustega selle ajastu kohta suunas mu pilku ning pani uurima, kuidas muutus kommunistliku diktatuuri all inimeste õiglustaju ning kui kuritegelik ja lausa saatanlik oli Vene NFSV kriminaalkoodeks, mis inimeste hävitamiseks kasutusele võeti. Ka seda, kuidas mõjus 30 miljoni raamatu hävitamine ja lääneliku ning humaanse huminataarteaduse traditsiooni hävitamine ja asendamine materialistliku maailmavaatega, kus mõiste „püha” oli seotud marksismi ja leninismiga. Nõukogude süsteemis elanuna poleks ma ise osanud neid kihte niimoodi avada, nagu nad seal on.

Tahan ka tänada head sõpra kirjanik Ilmar Taskat õlatunde ja mäluteemaliste vestluste eest. Samuti meie hulgast lahkunud Eesti juudi muuseumi loojat Mark Rõbakit ja Peipsiääre vanausulisi, kes panid mind mõistma, kui hea ja tollal erakordne oli Eesti Wabariigi rahvusvähemuste kultuur ja suhtumine vähemustesse. 1935. aastal, kui Saksamaal kiusati taga seksuaalvähemusi, tühistati Eestis seadus, mille järgi kahe samast soost inimese vaheline suhe on kriminaalne. Nii anti maailmale sõnum, et inimene ja tema õigused väärivad kaitset, mitte koonduslaagreid.

Mul oleks öelda tänusõnu nii paljudele inimestele. Osade nimed, kes on jäädvustatud raamatusse, räägivad ise enda eest. Lisaks on mu südames ja sisemistes aruteludes veel paljud, kellega olen neil teemadel rääkinud ja keda ei väsi tänamast ka otse.

Üle kõige olen aga tänulik oma emale Aino Pajule ja isale Heino Pajule, kes sündisid 1930. aastatel iseseisvasse Eesti riiki ja kellega olen arutlenud kuni tänaseni sügavatel eksistentsiaalsetel teemadel. Nad on aidanud mul hoida elus kultuurilist järjepidevust ja tänu neile olen õppinud humanistlikku mälu, kaastunnet, tundlikkust ja uudishimu elu suhtes. Oma vennale Üllar Pajule olen tänuvõlglane selle eest, et meie vanemate eest hoolitsemine on jäänud rohkem tema õlgadele, mis on andnud mulle võimaluse viibida oma loomingulises ruumis ja kirjutada ning rahvusvaheliselt ringi liikuda. Olen tänulik oma pojale Marko Martinsonile, kes on peegeldanud mulle tagasi, et mäletamine, ,,tõrjutud mälestuste” avamine, kaastunne ja mineviku teadvustamine teeb inimese ilusaks ja tundlikuks.

Imbi Paju

2019, Tallinn