Kuidas juurida välja kurjust täis metsa

FOTO: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Naomi Noviki teost «Välja juuritud» ja tutvustab seda ka teistele.

See raamat jõudis minuni huvitaval moel. Kirjastusel Tänapäev oli mõni aeg tagasi huvitav mäng. Nimelt peitsid nad üle Eesti raamatuid ja jagasid sotsiaalmeedias vihjeid nende asukoha kohta. Mul õnnestus ka üks raamat leida ning kõigi raamatuleidjate vahel loositi lisaks veel välja üks vabalt valitud raamat kirjastuselt. Loosiõnn naeratas mulle ning valisingi endale just selle raamatu, mida täna tutvustan. Romaan on riiulis õige kaua ootanud, millal ma ta ometi kätte võtan, aga lõpuks jõudis tema aeg kätte.

FOTO: Raamat

Polnya. Agnieszka elab kenas orus ühes väikeses külas. Ta on küllaltki harilik tüdruk, kelle ainus anne on ta enda sõnul päeva jooksul ära määrida või katki rebida kõik oma riided. Agnieszkal on parim sõbranna Kasia, kelle seltsis ta veedab enamiku päevi. Mitte kuigi kaugel asub Mets, mille kohta ei saa öelda ühtki head sõna. See sünge paik pakatab kurjusest ning valmistub ülejäänud orgu enda alla neelama. Häda toob kõik, mis Metsast pärineb ning sinna uidanud inimesed tõenäoliselt enam iseendana ei välju. Oru elanikke kaitseb Metsa pealetungi eest sajanditevanune võlur Lohe, kes elab oru servas kõrges tornis ning tasuna valib ta iga kümne aasta tagant ühe 17-aastase külaneiu, kes kolib tema juurde torni. Tavaliselt võtab võlur selle kõige kaunima ja andekama. Keegi ei tea, mis tüdrukuga tornis elamise ajal juhtub, kuid kümne aasta möödudes ei soovi ükski neist tulla tagasi elama oma endisesse kodukülla. Ees ootabki järgmise tüdruku valik ning sel aastal on kõik veendunud, et Lohe valib Kasia. Agnieszka on sõbranna pärast hirmul, kuid üllatuslikult võtab võlur kaasa hoopis tema enda.

Sellega lugu ka lõppes: mitte keegi ei läinud Metsa ega tulnud sealt uuesti välja, vähemalt mitte tervena ja iseendana. Mõnikord tuldi pimedana ja karjudes, teinekord tundmatuseni väändunu ja moonutatuna, ning mis kõige hullem - mõnikord tuldi välja küll oma näoga, kuid mõrvarina, sest miski oli nende sees kohutavalt valeks pöördunud.

«Välja juuritud» algab sarnaselt mitmete teiste fantaasiaromaanidega, kus peategelaseks olev pealtnäha andetu isik ilmutab erakordseid võimeid. Kui noor tütarlaps nägusa võluri käe all õppima asub, arvasin end teadvat, kuhu lugu edasi tüürib. Mul oli õigus vaid ühes asjas ning kõik ülejäänud loopöörded (neid oli palju) olid ootamatud. Üldse on tegu ühe tempokama raamatuga, mis mulle viimasel ajal kätte on sattunud. Igav ei hakanud kordagi, pigem oli raske raamatut käest panna. Agnieszka sattus nimelt pidevalt erinevatesse sekeldustesse ning üks seiklus ei jõudnud veel lõppedagi, enne kui järgmine algas. Nautisin väga, et raamat suutis üleval hoida pinget ning tekitada õudu tegelaste saatuse ees. Tabasin end paar korda mõttelt, nagu oleks ühtede kaante vahele surutud terve triloogia. Mulle meeldis aga väga kirjaniku otsus kirjutada eraldiseisev romaan, sest neid tundub olevat nii vähe.

Teistest sarnase ülesehitusega lugudest eristub «Välja juuritud» muinasjuttudest laenatud elementide poolest, kasvõi neidude andmine Lohele. Pealegi on lood, mis taaskasutavad muinasjutte või mütoloogiat, ühed mu lemmikutest. Nagu riiginimi Polnya juba vihjab, siis rahvajutud, mille detaile raamatust leia võib, on pärit Poolast. Ka tegelaste nimed on poola päritoluga: Agnieszka, Kasia, Jerzy jne. Kes ära arvab, mis naaberriik see Rosya on?

Raamat moodustab rahuldust pakkuva terviku, kus pea kõik niidiotsad kokku jooksevad. Vastuse saab ka küsimus, kust Mets pärineb. Mulle nii meeldisid kõik need selgitused ning kuidas kõik kokku klappis. Näiteks raamatu pealkiri «Välja juuritud» tundus alguses täiesti mittemidagiütlev ning ei kutsunud üldse lugema, kuid raamatus on juured ja välja juurimine väga oluline teema ning pealkiri sobib loole ideaalselt.

Fantaasiaromaanist kirjutades ei saa üle ega ümber sellest, kuidas toimib maailm ja võlukunst. Raamatus üleliia selgitamist ei toimu, saab vaid aimu, et võimul on kuningas ning naaberriigiga ollakse vaenujalal. Puudub ka Polnya või Rosya kaart, kuid seda ei ole raske endale ise ette kujutada. Siiski saab üsna põhjaliku ülevaate Metsast ning mõnest jubedusest, mis sellest sündinud on. Peatükid, kus Agnieszka Metsa satub olid ühed minu lemmikutest oma kirjelduste poolest, mis aitasid vaenulikku taimestikku väga hästi vaimusilma manada. Sama elavad olid ka võlukunsti kirjeldused ning üleüldse oli maagiasüsteem huvitav, õieti süsteem kui selline puudus, sest erinevad nõiad ja võlurid rakendavad raamatus oma võimeid erinevalt. Enamik kasutab iseäralikus keeles lausutud keerulisi võlusõnu ja loitse, mida saab õppida raamatutest. Märkimisväärne on ka see, kuidas mõjutab loitsu selle selge välja hääldamine, mille muutmisel saab näiteks kauni kleidi asemel selga hoopis kaltsud. Agnieszka stiil on tavalisest erinev ning paljud Lohe õpetatud loitsud ei tule neiul välja. Ta leiab abi hoopis vanadest märkmetest, mis teised mõttetuna kõrvale on heitnud. Lisaks suudab tüdruk ise intuitiivselt loitse leida. Eriti hästi toimib tal nende ümisemine või laulmine.

Agnieszka meeldis mulle peategelasena. Ta oli mõnusalt südikas ja põikpäine ning tänu tema kombele spontaanselt tegutseda, said paljud sekeldused alguse. Tüdruk tundus reaalne ka selle poolest, et teda ei kannustanud maailma päästmine, vaid hoolitsemine oma lähedaste eest. Kasia seevastu mulle erilist muljet ei jätnud, kuigi peategelane mõtles temast ülivõrdes. Lohe  tundus paeluvalt salapärane ning meenutas mulle millegipärast võlur Howli. Tema ja Agnieszka dünaamika lõi kohati päris muhedaid stseene, sest võlur ei osanud tüdrukuga käituda. Kuigi raamatus oli palju kurjust ning lõpu poole ka ohtralt verevalamist, siis vastukaaluks sai vahepeal muiata ka. 

Hindasin raamatut nelja tärniga viiest ning see oleks vabalt võinud olla ka viie tärni lugemine, kui raamatus poleks olnud üht seksistseeni, mis mind kohutavalt häiris. See tekitas minus liiga palju küsimusi. Näiteks ei saanud ma peast mõtet, kas see oli Agnieszka esimene kord, sest ta oli ju alles 17. Ei jäänud muljet, et tal oleks külas kallim olnud, aga stseeni kirjelduses ei mainitud kordagi ka kogenematust. Jäin veel juurdlema, kuidas raamatus kirjeldatud ühiskonnas suhted üldse toimivad, kas seks enne abielu on tabu või mitte jne. Ühesõnaga tundus kogu see stseen tarbetuna. Kuigi plusspunkti saab autor selle eest, et kirjeldused olid põhjalikud, mitte ei mainitud möödaminnes, et selline asi toimus.

Naomi Novik on 1973. aastal sündinud ameerika kirjanik. Tema isa on leedu ja ema poola juurtega. Naine on suur raamatusõber juba varasest noorusest. Näiteks luges ta juba 6-aastasena «Sõrmuste isandat». Peale ülikooli töötas Novik aga hoopis programmeerijana ning kirjutas vabal ajal fännijutte. Naise esimene romaan ilmus 2006. aastal ning kannab pealkirja «Tema majesteedi lohe». Selle raamatuga saab alguse Temeraire sari, mis on tänaseks juba 9-osaline. Eesti keeles on ilmunud küll vaid esimene raamat. «Välja juuritud» on naise esimene eraldiseisev romaan ning see ilmus 2015. aastal. Raamat oli Noviku jaoks viis lükata edasi parasjagu pooleli oleva Temeraire sarja osa kirjutamist. Lõppsõnas kirjeldab autor oma inspiratsiooniallikaid, kuhu kuuluvad näiteks lapsepõlves ema jutustatud poole muinasjutud. 

«Välja juuritud» on eraldiseisev fantaasiaromaan, milles võib aimata slaavi muinasjuttude elemente. Tegu ei ole siiski lasteraamatuga, sest esinevad nii õõvastavad tapatalgud kui ka päris kuum seksistseen. Viimane oli minu jaoks küll ainuke tõrvatilk selles meepotis, sest see ei klappinud kuidagi ülejäänud looga. Veel iseloomustavad seda lugu kiire tempo, palju seiklusi ja üllatavad loopöörded. Raamatu põnevaim osa oli selle kurjam - Mets. Veel võlusid mind elavad kirjeldused, mis väga hästi loo sisse viisid. Raamatu lõpp oli mõnusalt terviklik ja täpselt mulle meele järele. Soovitan kindlasti see teos kätte võtta, kui ootate lugu, mis haarab paari peatükiga endasse ning ei lase lahti enne kui viimane lehekülg läbi on! 

Tagasi üles