«See, mida ma varem kartsin, osutus ootamatuks rõõmuks»
Katkend Jevgeni Vodolazkini romaanist «Aviaator»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Postimehe romaanisarja esimestest raamatust. Jevgeni Vodolazkini «Aviaator» on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest.

FOTO: Raamat

Laupäev

Jah, me tutvusime Anastassiaga 1921. aastal. Muidugi mitte liuväljal. Majas Bolšoi prospekti ja Zverinski nurgal, kuhu Petrosovet meid emaga paigutas. Anti tuba tihedasti asustatud korteris. Meid pandi Vaimuliku Akadeemia professori Sergei Nikiforovitš Voronini ja tema tütre Anastassia juurde üürnikeks. Anastassia oli Sergejevna. Kutsusime teda lihtsalt Anastassiaks, kuid ei kunagi Nastjaks. Ei tea, miks ma teda nimelt nii kutsusin, kuigi ta oli ju minust kuus aastat noorem. Võib-olla mulle meeldis väga tema täisnimi ja iga kord hääldasin seda naudinguga: Anastassia.

Geiger tunnistas mulle, et tal pole aimu ka, kuidas minu juhtumi korral mälu taastub. Korrates elu enda sündmuste voolu? Või, mis kõige tõenäolisem, ilma igasuguse korrata läbisegi? Aga võib-olla peatudes rõõmsatel või kurbadel läbielatud sündmustel? Teadvusele on omane nihutada kõige halvem kaugeimasse mälusoppi ja kui mälu kokku variseb, hukkub halb ilmselt esmajärjekorras. Aga rõõmus jääb. Vot Anastassiat ma mäletasin sellest minutist, kui ärkasin. Ei saanud veel öelda, kes ta on ja kellena ta minu elus oli, aga mäletasin ju. Ainuüksi sellest, mida väljendas tema nimi, hakkas kerge.

Korteris jäeti Voroninitele ainult saal. Uksed kahte ühendatud tuppa – vasakul ja paremal ‒ löödi meie silme all laudadega kinni. Tumepruunide hööveldamata laudadega kaeti uste ilu «modernsega» üle. Naelutas kojamees, aga isa ja Voronini tütar vaatasid teda vaikides. Meie emaga seisime ka ja vaatasime. Kojamehe haamri hääl oli kord madal ja ladus, kord üllatavalt peenike. Kojamees oli purjus. Ta ei saanud naelapeadele pihta ja kui naelad kõverdusid, «pitseeris» neid lamajaid halastamatult puidu sisse. Minu voodi seisis hiljem selle kinni taotud ukse ääres ja õhtuti ma vaatasin «uputatud» naelu. Need häirisid mind tugevalt. Tahtsin need lauad mingite teistega asendada, aga siiski ei otsustanud neid lahti kiskuda. Hirmuäratav oli nende all sandistatud ust näha.

Saalist parempoolsesse tuppa paigutati Nikolai Ivanovitš Zaretski, vorstivabriku töötaja. Ta oli vaikne inimene, kuid ebameeldiv. Pesi ennast harva ja temast hoovas pidevalt liisunud lehka. Et sokke kulumise vastu kaitsta, ei pesnud ta neid üleliia, aga nõelus see-eest küllalt sageli, tulles selleks kööki. Seega siis köögis nõelus Nikolai Ivanovitš peamiselt sokke ja vestles, aga sõi eranditult oma toas vorstivabrikust toodud vorsti.

Meid emaga majutati vasakpoolsesse tuppa. Meie akendest oli näha osa Bolšoi prospektist ja osa Zverinskist – tänavast, mis viib loomaaia juurde. Esimesel õhtul seisime emaga suurte akende juures, vaadates kahe tänava liitumist. See oli nagu kahe jõe ühinemine – trotuaaridel möödujate sujuv liikumine ning mittekiirustavate tõldade ja autode libisemine. Vaatepilt võlus, raske oli pilku lahti kiskuda. Puhus tugev oktoobrituul ja aknaklaasid nõtkusid selle surve all: nende pinge oli nähtav. Mulle tundus aina, et kui puhub veel veidi tugevam tuul, ei pea klaasid vastu ja purskuvad valusa vihmana aknalauale, põrandale, möödujatele pähe.

Pimenes aegamisi, aga meie seisime ikka ja vaatasime, kuidas teel lülitati sisse laternad, muutes sõitjad tuledeojaks. Ma mõtlesin sellest, et meie akendest avaneb nüüd uus vaade, et meil on nüüd naabrid. Naabritüdruk ... See, mida ma varem kartsin (ei olnud ju kunagi naabritega elanud), osutus ootamatuks rõõmuks, kuigi ma endale veel ei tunnistanud, et see rõõm oli. Lihtsalt mõte sellest, et Anastassia, keda nägin, on nüüdsest alati kuskil siin lähedal, täitis keha füüsilise soojustundega. Vastasmaja esimesel korrusel oli valgustatud raamatupoe Žizn vitriin.

Tagasi üles