«Nii puudutatakse, kui kardetakse luid murda»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Postimehe romaanisarja esimestest raamatust. Jevgeni Vodolazkini «Aviaator» on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest.

Ütlesin talle: külmaga kanna mütsi, muidu külmetad kõrvad ära. Vaata, kui paljud möödujad on kõrvadeta, laususin ma. Ta nõustus, jaa-jaa, peaks küll, aga ei kandnud. Naeris nalja peale ja jätkas mütsita käimist.

FOTO: Raamat

Vaat selline pildike ujus mällu, kuigi kellest siin on juttu – pole õrna aimugi. Või näiteks meenus skandaal – ilmetu, kurnav. Ei tea, kus puhkes. Kahju on sellest, et algas see kõik ju üldjoontes hästi, võib öelda isegi heasoovlikult, aga pärast sõimasid kõik kõiki. Peamine, hiljem imestasid nad ka ise, miks? Keegi märkis, et matustel juhtub tihti nii: pool tunnikest räägitakse sellest, kui hea inimene kadunuke oli. Aga siis meenub kellelegi kohalolijatest, et kadunuke, tuleb välja, ei olnud ainult hea inimene. Ja siis, nagu käsu peale, hakkavad paljud välja ütlema, täiendama – ja tulevad vähehaaval järeldusele, et üldiselt oli ta esmaklassiline lurjus.

Või siis juba päris viirastuslik nägemus: kellelegi antakse vorstijupiga vastu pead, ja see inimene veereb allamäge, veereb ega suuda peatuda, ja sellest veeremisest käib pea ringi …

Minu pea. Käib ringi. Laman voodis.

Kus ma olen?

Sammud.

Sisenes valges kitlis tundmatu. Seisis, pani käe huultele, vaatas mind (ukseavas on veel kellegi pea). Mina omakorda vaatasin teda justkui silmi avamata. Pooleldi suletud ripsmete vahelt. Ta märkas nende värelemist.

«Ärkasite?»

Avasin silmad. Lähenenud mu voodile, sirutas tundmatu käe: «Geiger. Teie arst.»

Tirisin teki alt parema käe välja ja tundsin Geigeri õrna käepigistust. Nii puudutatakse, kui kardetakse luid murda. Ta vaatas hetke ringi ja uks paugatas kinni.

Mu kätt hoides kummardus Geiger minu poole: «Aga teie olete Innokenti Petrovitš Platonov, kas pole nii?»

Ma ei saanud seda kinnitada. Kui ta nii ütleb, tähendab, tal on selleks alust. Innokenti Petrovitš … Peitsin vaikides käe teki alla tagasi.

«Te ei mäleta mitte midagi?» küsis Geiger.

Noogutasin pead. Innokenti Petrovitš Platonov. Austust äratav. Natuke võib-olla kirjanduslikki.

«Kas mäletate, kuidas ma äsja teie voodi juurde tulin? Mis ma oma nimeks ütlesin?»

Miks ta minuga siis nii? Või olen ma tõesti nii kehvas seisus?

Pidanud pausi, kähistan: «Mäletan.»

«Aga enne seda?»

Tundsin, kuidas pisarad mind lämmatavad. Ja siis need tungisidki välja ja ma lausa nutsin. Võtnud sängi kõrvalt laualt salvräti, kuivatas Geiger sellega mu nägu.

«No mis te nüüd, Innokenti Petrovitš. Ilmas on nii vähe sündmusi, mida tasub mäletada, aga teie lähete tujust ära.»

«Kas mu mälu taastub?»

«Ma väga loodan. Teie juhtumi puhul ei saa midagi kindlalt muidugi väita.» Ta pani mulle kraadiklaasi.

«Teate, meenutage võimalikult palju, siin on tähtis teie pingutus. Vaja on, et just

teie ise kõik meelde tuletaksite.»

Näen Geigeri ninas karvu. Lõual on kriimustused hommikusest habemeajamisest. Ta vaatab mind rahulikult. Kõrge laup, sirge nina, näpitsprillid – nagu keegi oleks ta joonistanud. On üks tüüp nägusid, mis tunduvad väljamõeldistena.

«Kas ma sattusin avariisse?»

«Võib ka nii öelda.»

Avatud õhuaknas seguneb palati õhk talvise aknataguse õhuga. Muutub häguseks, väreleb ning raami vertikaalne list sulandub ühte puutüvega, ja siis need varased hämarikud – ma olen seda kuskil juba näinud. Ja lendlevaid lumehelbeid olen näinud. Sulavad, jõudmata aknalauale … Kus?

«Ma ei mäleta midagi. Ainult mingeid pisiasju – lumehelbed haigla õhuaknas, klaasi jahedus, kui seda laubaga puutuda. Sündmusi – ei mäleta.»

«Ma muidugi võiksin teile midagi teie minevikust meenutada, aga täies ulatuses elu ümber ei jutusta. Tean teie elust vaid kõige pealiskaudsemat: kus te elasite, kellega läbi käisite.

Seejuures ei tea ma teie mõtete ega tunnete lugu, mõistate?»

Ta tõmbas kraadiklaasi mu kaenla alt välja. «38,5. Paljuvõitu.»

Esmaspäev

Eile veel ei eksisteerinud aega. Aga täna – esmaspäev. Asi oli nii. Geiger tõi pliiatsi ja paksu vihiku. Läks minema. Tuli tagasi kirjaalusega.

«Kirjutage kõik üles, mis päeva jooksul toimus. Ja kõik, mis minevikust meenub, pange ka kirja. See päevik on minu jaoks. Et ma näeksin, kui kiiresti me edusamme teeme.»

«Seni on kõik minu sündmused seotud teiega. Tähendab, tuleb teist kirjutada?»

«Abgemacht! Kirjeldage ja hinnake mind iga külje pealt – nii tõmbab minu tagasihoidlik isik teie teadvuseniidid endaga kaasa. Aga me laiendame teie suhtlusringi tasapisi.»

Geiger asetas kirjutusaluse mu kõhule. See tõusis koos iga minu hingetõmbega kurvalt üles, aga välja oleks nagu ise hinganud. Geiger sättis asju. Avas vihiku, pistis pliiatsi mu sõrmede vahele – see oli tegelikult liiast. Ma olen haige (võib muidugi küsida, mis mul viga on?), kuid käed-jalad liiguvad. Millest õigupoolest kirjutada? Midagi ju ei toimu ja midagi ei meenu.

Vihik on ilmatu paks – sellest jätkuks terve romaani jaoks. Keerutan pliiatsit peos. Mis haigus mul ikkagi on? Doktor, jään ma elama?

«Doktor, mis kuupäev täna on?»

Ta vaikib. Mina vaikin ka. Kas ma küsisin siis midagi ebasündsat?

«Teeme nii,» lausub Geiger lõpuks, „et te panete kirja vaid nädalapäevad. Nii on meil ajaga kergem toime tulla.»

Geiger ise on mõistatuslik.

Vastan: «Abgemacht.»

Naerab.

Aga mina võtsin kätte ning kirjutasin kõik üles – eilsest ja tänasest.

Tagasi üles