Raamatusoovitus: neli noort inimest ja üks ohtlik armastuskiri

Foto: Shutterstock

Lucinda Riley kogub Eestis populaarsust seitsme õe sarja raamatute tõlke tõttu. Positiivse vastukaja tõttu otsustas tema loominguga lähemalt tutvuda ka raamatublogija Mariann Vendelin, kes luges romaani «Armastuskiri».

Foto: Raamat

1995, London. Joanna Haslam on noor ajakirjanik, keda muserdab äsja lõppenud suhe. Naine peab halvast enesetundest hoolimata ja pealegi veel tõbisena sõitma kajastama kuulsa ja armastatud 95-aastase näitleja Sir James Harrisoni matuseid. Meest jääb eriti leinama pojatütar Zoe, tõusev täht filmimaailmas, ning tema poeg Jamie, keda naine üksi kasvatab. Zoe'i vend Marcus, pere must lammas, loodab vanaisa pärandusele, sest tema produtsendikarjäär pole sugugi edukas ning mehel oleks väga raha vaja, et minna edasi filmiprojektiga, millega loodab oma õnne ümber pöörata. Paraku ei saa Joanna matustel neist ühegagi intervjuud, sest on nõus aitama oma kõrval istuvat vanadaami, kellel teenistuse ajal halb hakkab. Hiljem saadab too Joannale kummalise kirja, mis vihjab minevikusaladustele, mille avaldamine viiks naise kiirelt karjääriredelil edasi. Joanna asub kirja jälgi ajama, mis paneb ta elu seda suuremasse hädaohtu, mida lähemal ta tõele on. Nimelt teeb Briti Julgeolekuteenistus omalt poolt kõik, et selle ilmsiks tulekut takistada. 

Võrreldes eelmise loetud raamatuga kulges «Armastukiri» aeglaselt. Romaani algus oli küllaltki segane, sest lugu hakkab lahti hargnema mitme tegelase vaatepunktist. Pealegi ei ole kohe aru saada, kuidas nad omavahel seotud on või miks nad üldse olulised on. Eeldasin sisututvustuse järgi, et juba esimeses peatükis mainitakse peidetud kirja, mille järgi raamat ka pealkirja on saanud, aga tegelikult tuli see mängu alles tükk maad hiljem. Õnneks hakkas lugemise ajal siiski vaiksel koitma, miks üks või teine tegelane oluline on ja mis tähendus on pisidetailidel. Poole peale jõudes oli igatahes põnevus juba üles kruvitud ning pinge ka peal. Hakkasin kartma tegelaste pärast ja tahtsin väga teada, millega kõik lõpeb. Nii juhtuski, et kui esimest poolt lugesin mitu päeva, siis teine pool läks ühel õhtul unetundide arvelt.

Mulle meeldiski selle romaani puhul kõige rohkem see tunne, mis mind valdas, kui lõpuks erinevad liinid kokku hakkasid jooksma. Saladuse, mis peitus armastuskirjas, arvasin küll ammu enne peategelast ära. See tundus nii ilmselge: kui see tõesti niivõrd ohtlik oli, siis mis ta muud ikka olla sai. Kuigi müsteerium jäi lahjaks, siis mahtus 479-leheküljelisse raamatusse palju teisi põnevaid teemasid. Kogu aeg saab nuputada, keda saab usaldada või kes kasutab tema käsutuses olevat informatsiooni omakasuks. Suur kaal oli muidugi romantikal ja teoses oli õige mitu paari. Paar viimast peatükki olid juba täitsa spioonipõneviku nägu ning avastasin äkki, et olin tegelastest hoolima hakanud ja valmis paar pisarat poetama. Viimane peatükk oli siiski liiga lääge ja utoopiline ja pani ainult silmi pööritama. Ma ei ole ammu lugenud raamatut, kus otsad nii konkreetselt kokku sõlmitakse.

Hoopis omaette loo võib leida kirjaniku eessõnast, kus selgub nii mõndagi romaani avaldamise kohta. Nimelt oleks Lucinda Riley karjäär selle raamatu tõttu peaaegu lõppenud. Naine alustas romaani kirjutamist 90ndate lõpus, elades Iirimaal imelise vaatega maamajas koos abikaasa ja kahe lapsega. Seal ilmus tema silme ette rannavalvemaja tegevuspaik. Äsja oli hukkunud printsess Diana ja inglise kuningakoda oli oma populaarsuse madalseisus. Raamatu keskseks teemaks on konflikt armastuse ja kohustuse vahel. Romaani esimene versioon oli 2000. aastal ilmumas nime all «Seeing Double», kuid enne teose trükki minekut tühistati tellimused, raamatuesitlused ja reklaamüritused. Lisaks ütles kirjastaja üles Lucinda järgmise raamatu lepingu. Vahepeal jõudis naine abielluda ning perekonnanime vahetada. Alles 2010. aastal läks trükki tema järgmine raamat. Kui ta oli avaldanud veel mitu romaani, tundis naine, et nüüd on õige aeg uuesti proovida ja ta kirjutas oma romaani ümber. Uueks pealkirjaks sai «The Love Letter», aga see on ilmunud ka nime all «Royal Secret». Lucinda Riley, neiupõlvenimega Edmonds on sündinud 1966. aastal Iirimaal. Ta on nooruses 7 aastat töötanud näitlejana, kuni mononukleoos karjääri lõpetas. Seejärel hakkas naine kirjutama. Tema esimene romaan ilmus 1992. aastal. Uut raamatut alustades ei ole kirjanik kunagi kindel, kuhu lugu välja jõuab, seda juhivad tegelased. Ka loopöörded tulevad kirjutamise käigus, ilma märkmeid tegemata. 

«Armastuskiri» on alternatiivajalooline põnevus- ja armastusromaan. On olemas nii minevikusaladused, spioonid kui ka suured tunded. Raamatu algus on aeglane, aga poole pealt muutub lugu väga põnevaks. Nautisin väga neid hetki, kui tabasin ära, miks üks või teine detail eelmistest peatükkidest tegelikult oluline oli. Küll rikkus loo ära viimane peatükk, mis oli mu maitse jaoks liiga lääge ja oleks võinud vabalt olemata olla. See-eest oli suur boonus autori eessõna, kus saab selgeks, miks raamat ilmus alles 20 aastat peale selle kirjutamist. Soovitan neile, kes suudavad ära kannatada aeglase alguse! Eriline maiuspala on romaan siis, kui armastad raamatuid, kus otsad ilusti kokku sõlmitakse. Kuna esimene Lucinda Riley romaan mulle meeldis, siis süvenes ka mu huvi, et võtta käsile kirjaniku seitsme õe sari.