Arvustus. Selles raamatus on kõike

Kass Moskvas.

FOTO: Shutterstock

Külli Trummal arvustab Tänapäeva Punase raamatu sarjas ilmunud Grigori Služiteli teost «Saveli päevad».

Grigori Služitel «Saveli päevad»

FOTO: Raamat

Grigori Služitel «Saveli päevad»

Tänapäev, 2019

Punane raamat

Punase raamatu sarjas enamasti lugemispettumusi ei eksisteeri. Lihtsalt tõlgetesse on valitud nii head autorid, et iga köitega võid ennast pilgeni täis laadida elamusi, millest jätkub kauaks. Mõnikord ei pruugi aines sulle sobida, aga harivad ja nauditavad on olnud kõik tekstid, või noh suurem osa. Gurmeekirjandus.

Nõnda sai suvel kätte võetud tänavu ilmunud «Saveli päevad», mis aga esimestel lehekülgedel tundus ikka väga... võõras. Mina ei ole kassi-inimene, mul lihtsalt ei ole kassidega vedanud. Ma ei tunne nende hingeelu ja ma ei vaimustu neist, ei ravi tänavakasse ega too koju ühesilmseid isendeid. Mul ei ole isiklikku kassi. Kuid kuna ma seda algul võõristust tekitanud raamatut ikkagi käest ei pannud, hakkas juhtuma midagi imelikku. Ma lugesin ja nautisin. Olin kui kahes maailmas korraga. Sest Saveli on ju kass! Kogu lugu on kirja pandud Saveli poolt, tema jutustab oma elust Moskvas, sünnist alates. Grigori Služitel, kes tegelikult ei olevatki mingi kirjanik, vaid hoopis noor näitleja, pani kirja sellise loo, mida jutustab Kass. Ja tema käsikirja juhtus lauasahtlist lugema keegi päris-kirjanik, kes tunnistas autori geniaalseks. Mina, kes ma siis kassi lugu lugema jäingi, nõustun. See ongi geniaalne. Küsite, miks.

Selles raamatus on kõike. Saveli silmad on ju kassi silmad, ta liigub maapinnale lähedal, tema näeb Moskvat alt üles. Ja kogu tekst ongi justkui alt-üles võtmes kirja pandud. Tänavad tulevad lähemale, aknad on kõrgemal, majad on suuremad, vahemaad pikemad, pargid laiemad. Eluruumiks on kast või karp, või lõpuks isegi kuut. Inimesed on kui kõverpeeglis, aga väga täpselt paigas. Kõiki on märgatud, kõike on tähele pandud, tüübid on täpselt välja joonistatud, nii kassid kui ka inimesed. Inimeste elu kassi silmade läbi ei ole sugugi nii tavaline. Kõike leidub. Ja kasside maailm, kuhu sind tiritakse, tahad või ei taha, kuid hakkad aimama, milline reaalsus see on, milline valu ja vaev, vabadus ja kirg, sõprus ja vaen, kõik, kõik tunded, kogu skaala.

Ausõna, pärast seda lugemist ei vaata ma enam ühtegi kassi ükskõikselt. Ma tean nüüd rohkem. Ma tean asju, mida ma kunagi isegi mõelda pole osanud, ma tean midagi täiesti veidrat. Milleks meile kasside maailm, küsite? Tõepoolest. Aga nad ju elavad meiega, meie kõrval, meie tubades, majades, tänavatel. Nad on samasugused tüübid, nagu inimesed meie naabermajades, korterites, kõikjal. Ja nad näevad rohkem, kui me arvata oskame, kassid siis, nad näevad meid kogu aeg! Nad on meid luubi alla võtnud ja peavad arvet. Neil on arvel iga meie tegu, iga mõte! Nad loevad meid nagu lahtisi raamatuid, aga nad ei räägi. Ja see ongi müsteerium, Saveli avas selle laeka. Ka on neil oma roll täita inimeste elus, nad on igas mõttes inimsaatustesse sisse kirjutatud, me ei saa olla, ei ole kunagi olnud üksi. Inimene ja kass.

Hakkasin mõtlema kassidest, kellega olen elus kokku puutunud. Mõttes pidin ühe kassi pärast häbist punastama, kelle silmis olen ilmselt selline turakas, no ei osanud hakkama saada elementaarse asjaga, kassi pidamisega. Suhe lõppes enneaegselt. Ma tõesti tunnen häbi. Ei osanud näha kassi ilu, kui paljust ennast ilma jätsin. Olin lihtsalt teadmatuses, Savelit ei tundnud.

Grigori Služitelit on ilmselt valgustanud kasside jumala sõrm, mis on talle näidanud teed mõistmisele. Niimoodi kirjutada saab ainult see, kes tajub Saveli ja temataoliste, ja mitte ainult, vaid kogu maailma tohutu empaatiaga ja suhtub kui võrdsetesse või isegi ülivõrdsetesse ka endast nõrgematesse. Mitte inimene ei ole selles raamatus looduse kroon, vaid loomake. Seesama Saveli, ja teised. Niisugust arukust kiirgab sellest raamatust. Aitäh, Griša!

Võib ju öelda, et ah, mis, kassiraamat. Kuid selles raamatus on kõik oluline ridade vahel. Peegel on lihtsalt madalamale tõstetud, aga peegeldab ikka. Ja milline üleolek madalast, milline kartmatus tõele näkku vaadata! Milline suurus ja ehedus! Ma ei tea, vahest on Grigori olnud eelmises elus kass, muidu ta ei teaks...

Tagasi üles