«Robinsoni esimene mõte oli, et keegi on tuumapommi plahvatama pannud»
Katkend Sergi Plohhi raamatust «Tšornobõl»

Tšornobõl 1986. aasta juunis.

FOTO: STF / AFP / Scanpix

Loe katkendit Sergi Plohhi põnevikuna kirjutatud ajaloolisest romaanist «Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu». 1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.

1986. aasta 28. aprilli hommikul kella seitsme paiku läks 29-aastane keemik Cliff Robinson, kes töötas Stockholmist kahe tunni autosõidu kaugusel Forsmarki tuumajõujaamas, pärast hommikusööki hambaid pesema. Nii nagu tuhandeid kordi varem, pidi ta pesuruumist riietusruumi minekuks läbima kiirgustajuri. Seekord aga läks kõik teisiti, sest käivitus häire. Kummaline, mõtles Robinson, sest ta polnud jalaga astunud kontrollalale, kus ta oleks võinud kiiritada saada. Ta läbis veel kord tajuri ja see käivitus jälle. Alles kolmandal katsel jäi alarm tummaks. Sellest järeldas Robinson, et neetud jubin oli lihtsalt rikkis.

Aprill 1986. 4. reaktor Tšornobõli tuumajaamas.

FOTO: NOVOSTI/SIPA / Scanpix

Robinsoni töö jaamas oli jälgida kiirgustaset. Kui irooniline, mõtles ta, et tajur valis just tema, et näidata, kui valvas süsteem on. Hea, et see aru pähe võttis. Robinson asus täitma oma ülesandeid, unustades ootamatu alarmi. Kuid kui ta pöördus samal hommikul hiljem tagasi, nägi ta tööliste rodu, kes ei saanud samuti tajurist mööda alarmi vallandamata. Selle asemel, et alarmi kontrollida, võttis Robinson ühe tajuri juures ootava töölise kinga ja viis selle uurimiseks laborisse. See, mida ta avastas, tekitas temas hirmuvärinaid. «Ma nägin pilti, mida ma eales ei unusta,» meenutas ta hiljem. «King oli väga saastatud. Ma nägin, kuidas näit kiiresti tõusis.»

Robinsoni esimene mõte oli, et keegi on tuumapommi plahvatama pannud: kingast kiirgusid radioaktiivsed elemendid, mida nad jaamas tavaliselt ei tuvastanud. Ta kandis uurimistulemused oma ülemusele ette, ja sealt saadeti need edasi Rootsi kiirgusohutuse ametile Stockholmis. Ametnikud pealinnas mõtlesid, et probleem peitub tõenäoliselt jõujaamas ja Forsmarki töölised evakueeriti aega viitmata. Kontrolliti jaama radioaktiivsust, kuid selle käigus ei avastatud midagi ja mõne tunni järel oli selge, et jaam polnud saastatuse põhjus. Ka pommi hüpotees välistati, sest radioaktiivsed elemendid ei viidanud pommile. Kuna radioaktiivsuse tase oli kõrge teisteski tuumaelektrijaamades, oli ilmne, et radioaktiivsed osakesed pärinesid välismaalt.

Puud Tšornobõli ohutsoonis on saastunud. Päev pärast tuumaõnnetust.

FOTO: NOVOSTI/SIPA / Scanpix

Arvutused ja tuule suund osutasid kagusse – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidule, ühele kahest maailma tuumasuurriigist. Kas seal oli juhtunud midagi kohutavat? Kuid nõukogulased vaikisid. Rootsi kiirgusohutuse amet võttis ühendust Nõukogude ametnikega, kes eitasid, et tuumasaaste võis põhjustada miski nende territooriumil toimunu. Kuid Skandinaavia riikides registreeriti jätkuvalt ebanormaalselt kõrget kiirgustaset: Rootsis tõusis gammakiirgus 30 kuni 40 protsenti, Norras kaks ja Soomes kuus korda normaalsest kõrgemale.

Kaks radioaktiivset gaasi, ksenoon ja krüptoon, uraani tuumasünteesi kaasproduktid, liikusid läbi Skandinaavia, regiooni, mis hõlmas mitte ainult Soomet, Rootsit ja Norrat, vaid ka Taanit. Testid osutasid, et radioaktiivse saastumise allikas, kus iganes see ka ei asunud, eraldas jätkuvalt ohtlikke aineid. Rootslased pöördusid korduvalt tuumaenergia haldamise ja tootmise eest vastutava kolme Nõukogude asutuse poole, kuid nood ei tunnistanud, et teavad mingist avariist või plahvatusest. Rootsi keskkonnaminister Birgitta Dahl teatas, et riik, kes vastutab radioaktiivsuse levimise eest, rikub rahvusvahelisi lepinguid, varjates maailma avalikkuse eest tähtsat informatsiooni. Sellele ei järgnenud mingit reaktsiooni. Rootsi diplomaadid otsisid abi oma endiselt välisministrilt Hans Blixilt, kes juhtis Viinis Rahvusvahelist Aatomienergia Agentuuri, kus oldi samuti teadmatuses.

Tuumajaama ümbruse puhastamine.

FOTO: Vitaliy Ankov / RIA Novosti / Scanpix

Polnud selge, mida oodata. Kuigi kiirgustase oli kõrge, ei kujutanud see veel vahetut ohtu inimestele ja taimestikule. Kuid mis siis, kui saastamine jätkus või isegi suurenes? Ja mis oli juhtunud seal, piki Nõukogude piiri jooksva raudse eesriide taga? Kas see oli uue maailmasõja algus või hiiglaslike mõõtmetega tuumakatastroof? Nii või teisiti pidi see mõjutama kogu maailma. Juba mõjutaski. Kuid nõukogulased vaikisid endiselt.

Tagasi üles