Arvustus. Schrödingeri Šostakovitš ehk Julian Barnesi «Aja mürast» ja muustki

Dmitri Šostakovitš.1940. Foto: akg-images / scanpix

1979. aastal ilmus inglise keeles helilooja Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitši (1906–1975) biograafia, mille pani kirja vene musikoloog Solomon Volkov (snd 1944), kelle raamatu tõelevastavuse on hilisemad uurijad kõvasti kahtluse alla seadnud. Kaisa Maria Lingi arvustus Julian Barnesi teosele «Aja müra» ilmus esmakordselt Müürilehes. 

Foto: Raamat

Julian Barnes «Aja müra»

Tõlkinud Aet Varik, toimetanud Krista Leppikson, kujundanud Maris Kaskmann

Varrak, 2019

175 lk

Volkovi enese sõnul kohtusid nad heliloojaga kuuekümnendate lõpust seitsmekümnendate alguseni järjepidevalt nõnda, et Šostakovitš võttis talle hommikul telefonikõne küsimusega «Olete te hetkel vaba?», mispeale Volkov pidi kohale kiirustama ning kurikuulsalt sõnaahtrat ja usaldamatut muusikut intervjueerima hakkama, tehes samal ajal pliiatsiga kiirkirjas märkmeid. Valminud osad vormistas Volkov masinkirjas ning näitas neid seejärel Šostakovitšile, kes iga osa allkirjaga kinnitas[1]. 1976. aastal emigreerus Volkov läände. Käsikirja pidas ta selle sisu skandaalsuse tõttu Venemaal avaldamatuks. Nii ilmuski USAs kirjastuselt Harper & Row raamat «Testimony», mille autoriks on märgitud Dmitri Šostakovitš. Dmitri Dmitrijevitši ameerika biograafid Elizabeth Wilson ja Laurel Fay on suhtunud Volkovi biograafiasse halvasti varjatud põlgusega. Olgu sellega, kuidas on, igal juhul on Volkovi olmelisi, lõbusaid, «anekdootlikke»[2] lugusid nii heliloojast endast kui ka tema lugematutest kaasaegsetest vene kultuuritegelastest hulka lihtsam ja toredam lugeda kui ameeriklaste äärmiselt põhjalikult viidatud, indekseeritud ja kontrollitud oopuseid.

Kas jurodivõi või kaasajooksik?

Volkovi raamatus on aga üks oluline vastuolu, võib lausa öelda, et viga. Sissejuhatuses räägib Volkov, kuidas Šostakovitšist sai Mussorgski eeskujul «…teadlikult või tahtmatult järjekorras teine suur jurodivõi-helilooja»[3]. See väide tekitab kahtlust, sest Šostakovitš ei käitunud nagu avalik ullike, jumalahull, jurodivõi – temas oli selleks lihtsalt liiga palju vastuolulisi tahke. Võtame siia kõrvale Šostakovitšile omistatud anekdoodi sealtsamast «Tunnistusest», nimelt kirjelduse helilooja kaasteelise ja kolleegi pianist Maria Judina kohta: «Kuulsin Judina kohta järgmise loo. Ta oli kord küsinud laenuks viis rubla. «Mul läks toas aken katki, tuul tõmbab ja hirmus külm on, ma ei saa niimoodi elada.» Loomulikult anti talle see raha. Väljas oli talv. Mõne aja pärast mindi Judinale külla. Toas oli sama külm kui väljas ja katkine aknaava oli mingi kaltsuga täis topitud. «Kuidas nii, Maria Venjaminovna? Me andsime teile selle akna parandamiseks raha.» Ja ta vastas: «Annetasin selle kiriku vajaduste jaoks.» Mis see siis nüüd olgu? Kirikul võib olla erinevaid vajadusi, kuid vaimulikkond ometigi ei istu külmas katkiste akendega. Ohvrimeelsusel peaksid olema mõistlikud piirid. Selline käitumine lõhnab jurodstvo järele.»[4]

Jurodivõje, pühad hullud, lapsemeelsed tõerääkijad on vene kirjanduses ja kultuuriruumis muidugi erilise staatusega tegelased, aga Šostakovitš, olgugi et absoluutselt erakordne isiksus, ei olnud mingi jurodivõi. Ta ei kritiseerinud lapsesuuga mitte kunagi valitsevat korda nagu Dostojevski vürst Mõškin. Ta töötas Võimuga kaasa, lõi korrektseid kommunistlikke palasid, kirjutades samal ajal põnevat ja XX sajandi kontekstis tõeliselt olulist ja uuenduslikku muusikat. Alati see kahe tooli peal istumine muidugi ei õnnestunud.

Aja mürast vaevatu

Sel aastal ilmus eesti keeles Julian Barnesi 2016. aastal kirjutatud romaan «Aja müra», mis räägib just neist kolmest momendist, mil Šostakovitšil ei õnnestunud keeruline balansseerimine, ühtaegu nii (Barnesi poolelt vaadatuna) eesriidetagusele režiimile kui ka Läänele meeldimine. Eneken Laanes kutsub neid momente «Aja müra» arvustuses vestlusteks võimuga[5]. Tegu on kolme sümboolse juhtumiga, kus Šostakovitš sattus nõukogude võimuga pahandustesse. Esmalt 1936. aastal, mil Stalin käis Moskva Suures Teatris vaatamas Šostakovitši paljukiidetud ooperit «Mtsenski maakonna leedi Macbeth», istudes valitsuse loožis, mille alla olid paigutatud puhk- ja löökpillirühmad, kes hirmust Suure Aedniku ees kasutasid ehk liialt forte’t. Järgmisel päeval ilmus Pravdas juhtkiri, milles Šostakovitš kuulutati formalistiks ja rahvavaenlaseks. Teda ei hukatud, nagu juhtus samal ajal nii paljude tema sõprade ja kolleegidega, teda ei saadetud isegi Siberisse. Ta kaotas töö konservatooriumis, temalt ei tellitud enam muusikat, rahaline seis oli kehv, kuid õigupoolest õnnestus tal oma tööd jätkata üpris segamatult. Ja hing jäi sisse.

Järgmine Barnesi kirjeldatud avalik hukkamõistmine toimus aastal 1948, mil Stalin oli juba üpris ohjeldamatu. Dmitri Dmitrijevitš võeti ette NSVL Heliloojate Liidu erakorralisel kongressil. Ta pidi kaitsma kongressisaali ees oma uut muusikat, mida peeti ikkagi liiga uuenduslikuks. Talle tuletati meelde, et kõik 1936. aastal öeldu kehtib ikka veel (formalist, rahvavaenlane), eriti kehvaks peeti Šostakovitši kaheksandat sümfooniat (minoorsed, dramaatilised toonid sõja võidu järel – kuhu see siis kõlbab?). Jällegi osutus kära küll suureks, aga midagi dramaatilist ei juhtunud, järgmisel aastal saatis Stalin ta hoopis New Yorki ülemaailmsele rahukonverentsile, sest eks ka Stalin tahtis näida armuline. Viimane «vestlus võimuga» toimus 1960. aastal, mil Hruštšov pidi Stalini terrori põhjalikult hukka mõistma – selleks sobis Šostakovitš kui üpriski ohutu (ja ehk viimane ellu jäänud) märter väga hästi, eriti kuna selleks ajaks oli temast saanud üks kuulsaimaid elavaid vene heliloojaid maailmas.

Barnesi romaani esimeseks allikaks on märgitud just Solomon Volkov. Pärast «Tunnistuse» ilmumist tegi Šostakovitši kuvand Läänes tõelise kannapöörde. Kui varem oli teda peetud kaasajooksikuks, siis nüüd sai temast sisepagulane par excellence, kannatav kunstnik, kes oli hingitsenud terve elu nõukogude rõhumise all, kirjutanud teoseid, mis väidetavalt kritiseerisid otse Võimu nina all režiimi. Võib ju küsida, kuivõrd muusika suudab selliseid sõnumeid edasi anda, kuigi Šostakovitš ise pidas muusikat vähemalt sama väljendusrikkaks kui kirjandust: «Mind teeb kurvaks vaid see, et inimesed ei saa alati aru, millest [seitsmes sümfoonia] jutustab, kuigi kõik on muusikas selgelt välja toodud.»[6]

Samas oleks ka väär väita, et Dmitri Dmitrijevitš ei olnud mitte mingil juhul kommunist, vähemalt alguses uskus ta sellesse tuliselt. Oma mitmetahulisuses on Šostakovitšit keeruline üheselt määratleda. Kõigi tema biograafide eesmärk on olnud aus: näidata, et Šostakovitš oli lihtsalt inimene. Sedasama on õigupoolest taotlenud ka Julian Barnes. Aga Barnesi Šostakovitš, olgugi et äärmiselt inimlik, on õudselt traagiline. See on Šostakovitš, keda on kujundanud ehk eurooplaste süütunne selle pärast, et sõjajärgsel ajal saabusid nende maadele areng ja õitseng, samas kui Nõukogude Liidus kannatati ja surdi. Ja teisalt on niisugust tegelast kujundanud kindlasti ka see, et käesoleval ajal on Euroopas ja mujalgi tekkinud teistsuguseidki pingeid, mille allikaks tundub olevat justnimelt see endine õnnetu idablokk. Julian Barnesi romaan on fiktsioon ja seda ei olegi mõtet hinnata (ainult) tõele vastavuse kriteeriumi järgi. Selliste tekstide puhul ei tule aga kunagi kahjuks meenutada, kes on olnud nende kirjapanijad. See kehtib nii Barnesi, Volkovi, Fay kui ka Wilsoni kohta. Kõigil neil on olnud oma agenda ja sedakaudu ka oma Šostakovitš, ning ajalooline isik on jäänud teatud mõttes tagaplaanile. Barnesi romaani eestikeelse väljaande ümbrisvöö siseküljele trükitud tsitaat Anthony Marraarvustusest manab vast eriliselt selgelt silme ette raamatu implitsiitse lugeja: «See on tohutult kaunis ja võimas romaan, mis annab hääle keerulisele ja rusutud mehele, kelle muusika elas üle riigi, mis püüdis teda vaikima sundida.»

Skemaatiline elu kui ideoloogiline tööriist

Inimesed elavad ja surevad, nagu see neil ikka tavaks on olnud, kuid mõnede indiviidide elud on erakordsed selle poolest, et nad tõusevad teiste seast esile ning saavad konjunktuuri tööriistadeks nii eluajal kui ka postuumselt. Ja nõnda nad mütologiseeruvad, muutuvad skemaatilisteks konstruktsioonideks. Nii saab iga nende liigutus ja otsus tagasivaates tähenduslikuks, neis resoneeriks justkui terve ühiskond ning nende kaasaeg. Barnesi teos illustreerib sellist skemaatilisust erakordselt ilmekalt, kuna on koostatud kolmainsusena, seletades Šostakovitši elu traagikat (sic!) numeroloogiliste ja astroloogiliste mustrite abiga.

Skemaatilisi isikuid kasutatakse veel sajandeidki pärast reaalsete inimeste surma ja iga kümnend pakub jälle uue ideoloogilise prisma, millest läbi vaadates on nende saatus justkui õpetlik käsiraamat sellest, kuidas vältida ajaloos juba tehtud vigu. Sealjuures võivad selliseid isikuid oma vankrite ette rakendada nii vastandlikud poliitilised leerid, filosoofilised voolud kui ka ettevõtted. Säärasteks skemaatilisteks isikuteks on osutunud näiteks Pocahontas, Jeanne d’Arc, bluusmuusik Robert Johnson, Oscar Wilde, printsess Diana ja paljud teised (pole tegelikult oluline, et need isikud ka raudkindlalt reaalsed oleksid).

Olgu aga märgitud, et Julian Barnes hindab vene kirjanikest enim Tšehhovit ja Turgenevit[7], samal ajal kui Šostakovitši süda kuulus Mihhail Zoštšenkole ja eelkõige muidugi Nikolai Gogolile. Viimased olid suured satiirikud, groteski viljelejad, ja huumor viib ehk kõige lähemale ajaloolisele Šostakovitšile. Ta ise küllap armastaks ja naudiks seda tantsu, mis tema eluloo ja mitmete biograafiate ümber on toimunud. Sel mehel oli huumorimeelt, oli stiili. Ja eelkõige ei olnud ta snoob, ta ei vajanud seda, et kõik oleks õige, korrektne, püha ja ülev: «Ma ei salga oma huvi mustlasromansside vastu. Ma ei näe selles midagi häbiväärset, vastupidiselt Prokofjevile, kes teeskles püha viha, kui juhtus kuulma sellist muusikat. Tema muusikaline haridus oli ilmselt minu omast parem. Vähemalt ei ole ma snoob.»[8]

Barnes tugines romaani kirjutades nii Wilsonile kui ka Volkovile, kuid tema Šostakovitš sai ikkagi täiesti omanäoline, nimelt eepiline, rõhutud ja elus pettunud. Volkovi Šostakovitš oli maalähedasem, kuid seejuures nõudlik, lausa lapsikult jonniv, neurootiline, aga samas hea huumorimeelega, Elizabeth Wilsoni ja Laurel Fay Šostakovitšid on jällegi fragmenteeritud ja akadeemilised.

Minu Šostakovitš kujuneb samuti vastuoluliseks isikuks, kes ühendab endas iseloomujooni, mida ma armastan, ja neid, mis mulle eriti ei sümpatiseeri. Volkovi teosest võib leida hetki, mil ta on kaastundlik: «Nii tahtsin minagi publikule meelde tuletada, et vangid on õnnetud inimesed ja maaslamajat ei tohi lüüa.»[9] Siis on ta jälle patriootlik, kuid vastuoluline: «Sõda oli mõistagi möödapääsmatu… Ent kui sõjast ei pääse, peaks sellega tegelema professionaalid… Ma vihkan sõda… Inimesel on vaid üks isamaa.»[10] Seejärel on ta kibestunud: «Ärge uskuge humaniste, kodanikud.»[11] Mõistlik, läbinisti mõistlik: «Surma ja selle väe eitamisest on vähe kasu… Ent mõistmine ei ole sama, mis surma kummardamine.»[12] Ja lõpmatult naljakas: «Pärast Borissi surma «Boriss Godunovis» muutub muusika nii mažoorseks, et rohkem mažoorne ei saa enam ollagi.»[13]

Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitš võib olla täpselt see, keda on aja müra sees parasjagu tarvis. Kui vaja, siis ta kirjutab laulukesi komsomolist ja ooperit kõikvõimsast Leninist (mis tal biograafide sõnul alati parasjagu pooleli oligi), ning siis jällegi kõlab tema teostes Stalini sarkastiline portree, väljendades vastikust nõukogude võimu vastu. Kas ta on kaasajooksik või õõnestaja, püha või alatu, kapriisne või mõistlik, närviline või rahulik, tugev või nõrk – seda ei ole enam võimalik kõiges selles biograafiate ja romaanide segapudrus täpselt välja selgitada. Ja kas seda ongi vaja?

[1] Šostakovitš, D. D.; Volkov, S. 2002. Tunnistus, lk 11.

[2] Fay, L. 2000. Shostakovich: A Life, lk 4.

[3] Šostakovitš, D. D.; Volkov, S. 2002. Tunnistus, lk 17.

[4] Ibid., lk 74.

[5] Laanes, E. 2019. Ajaloo sosin üle aja müra. – Sirp, 24.05.

[6] Šostakovitš, D. D.; Volkov, S. 2002. Tunnistus, lk 138.

[7] Varik, A. 2019. Sõna ise on see, mis loeb. Intervjuu Julian Barnesiga. – Sirp, 24.05.

[8] Šostakovitš, D. D.; Volkov, S. 2002. Tunnistus, lk 33.

[9] Ibid., lk 115–116.

[10] Ibid., lk 110.

[11] Ibid., lk 190.

[12] Ibid., lk 174.

[13] Ibid.

Kaisa Maria Ling on bluusilaulja, kirjandusteadlane ja kultuurikorraldaja, kelle biograafias hakatakse 2019. aasta suve kutsuma Šostakovitši ajajärguks.