:format(webp)/nginx/o/2019/09/25/12592345t1hc44a.jpg)
Loe katkendit Paavo Kanguri kirjutatud raamatust «Mängur», mis räägib laulva revolutsiooni iidolist Edgar Savisaarest, tema muutumistest enne ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Raamatust saab lugeda, milline oli Nõukogude impeeriumi lagunemise ja Eesti iseseisvumise tegelik faabula, millised jõud seda käivitasid ja milline roll oli selles Savisaarel. Teose esitlus toimub 27. septembril kell 17.00 Tartu Kaubamaja Apollos.
Punane Lada 08 peatus Kaunase puiesteel
24. september 1987. Kannatuse kaotanud Edgar Savisaar otsustas kihutada koos oma noore ja ärksa naistuttava Vilja Laanaruga Tartusse, et viia Eesti isemajandamise idee kirjalik variant ajalehte Edasi.
Edasi ja Postimehe endine peatoimetaja Mart Kadastik meenutab: «Savisaar sõitis minu juurde koju Kaunase puiesteele. Teda saatnud daam jäi autosse. Teadsin Savisaart aastast 1981, olime koos käinud turismireisil Vietnamis ja sõitnud isegi ühes kupees Tallinnast Moskvasse. Kõik, millega ta hiljem kuulsaks sai, oli mulle tuttav. Ta oli väga metoodiline inimeste ärakasutaja ja naiste ärarääkija.
Savisaar oli trepist üles jõudes üpris higine, pakkusin talle Mehukattist tehtud apelsinimahla, mis oli siis kõva sõna. IME ettepaneku tekst oli tavalises kantseleikeeles ja aastal 1987 ei olnud sellised mõtted enam kõige radikaalsemad ega uudsemad. Mulle kui ajakirjanikule oli see muidugi võimalus rahuldada sisemist edevust ja auasi millegi uuega välja tulla.
Savisaarele viirastus kõikjal jälitamine, ta rõhutas konspiratsiooni ja täieliku salastatuse tähtsust. Ma olin tol ajal juba küllalt tark mõistmaks, et kuhugi kooskõlastama küll minna ei saa. Kui oleksin astunud üle Tartu parteikomitee ukseläve, oleks see asi seisma pandud. Ka oli seda ettepanekut võimatu avaldada Rahva Hääles, sest tsensorite arv pealinna lehes oli kindlasti suurem kui Tartus. Edasi oli veidi julgema keelekasutusega maakonnaleht. Skandaali puhul oleks saanud öelda, et provintsi isemõtlejad mõistsid perestroika suuniseid valesti. Ehk oleks andeks antud.
Nii toimetasin teksti veidi voolavamaks ja ulatasin selle järgmisel päeval tegevtoimetaja Vahur Kalmrele. Muutsin ka kirjutise pealkirja, mis algul kõlas «On tulnud idee: lähme üle isemajandamisele!». Ajalehes ilmus isemajandava Eesti idee pealkirja all «Ettepanek: viia Eesti üle isemajandamisele».
Algvariandi müüsime maha ühel Postimehe jõuluoksjonil, ostjaks oli Olari Taal. Odavalt sai. Hiljem puutusin Savisaarega kokku rahvarinde tegutsemise ajal. Sain suhteliselt kiiresti aru, et mul on valida sõltumatu peatoimetaja elustiili ja Savisaare teenri positsiooni vahel. Ta tahtis sind paratamatult ära kasutada ja oma vankri ette rakendada. Mina omakorda tahtsin Savisaart ise ära kasutada, et saada Postimehe erastamise ajal mingeid eeliseid. Lõpuks ostis kollektiiv väikeerastamise käigus Postimehe välja ja riiki tekkis sõltumatu meediagrupp.»
Käsikiri startis Tallinnast kolme mehe allkirjaga: Siim Kallas, Tiit Made ja Edgar Savisaar. Tee peal lisandus neljas nimi – Mikk Titma. Ta oli tollal sotsioloogiateadlane ja teaduste akadeemia instituudi juht, kellest hiljem sai kompartei ideoloogiasekretär. Tiit Made mälestuste kohaselt leiti neljas musketär viimasel hetkel.
Mikk Titma on rääkinud, et Savisaar otsis neljandat allkirja teadlaselt, kellel oleks kaalu väljaspool Eestit. Rein Otsason oli esimene valik, kuid tema keeldus oma allkirja andmast. Titma nägi teksti ja piirdus paari märkusega, et pehmendada kohti, mis võiksid põhjustada hilisemaid süüdistusi.
Peeter Kross: «Siim Kallas ja Savisaar kirjutasid viimase eksemplari kokku Siim Kallase kirjutusmasinal. Edasi peatoimetaja Mart Kadastik kohendas ja redigeeris artiklit järgmisel päeval.
Mikk Titma sattus allakirjutajate hulka alles viimasel hetkel. Mina ei tea senini täpselt, miks ja kuidas just nii välja kujunes. Ilmselt oli üheks loogiliseks põhjuseks ka see, et Savisaar otsis ettepanekule allakirjutajateks tol ajal Eesti ühiskonnas tuntud ja mõjukaid tegelasi. Lõppude lõpuks oli tema kogu selle ettevõtmise peamine vedaja, kes ka otsustas, kellele töögrupi liikmetest pakkuda artiklile alla kirjutamise võimalust. Artiklis on ka lõik, kus on öeldud, et selle ettepaneku ettevalmistamisel lõid kaasa mitmed majandusteadlased ja publitsistid. Igal juhul ei vasta aga tõele ajakirjanduses mitmeid kordi serveeritud spekulatsioon, et töögrupi ülejäänud liikmed ei julgenud alla kirjutada.
Solvumiseks aega ei olnud. Võitlus käis. Nelja mehe ettepanekul oli kogu Eesti rahvast selgelt ühendav ning majandusalast mõtlemist ja vabadustunnet ärgitav roll. Läks aasta, et jõuda päris IMEni – isemajandava Eesti üldkontseptsiooni koostamiseni. Kulus veel viis aastat, kuni jõuti tõelise imeni, Eesti taasiseseisvumiseni.»
Artikkel ilmus nelja mehe ettepanekuna laupäeval, 26. septembril 1987. Puhkes kogu ühiskonda haaranud arutelu. Ühiskond jagunes kaheks. Võimudele võis ettepanek tunduda natsionalismi ilminguna. Rahva Hääl oli tunduvalt reserveeritum, kuid Edasis jätkus veel mitu kuud palavikuline diskussioon, mille käigus Savisaar kogus sotsiaalset kapitali ja sai kuulsaks.