«Misasja, saadaval oled või? Sul on ju mees ja kolm last! Pane kohe linik pähe!»

Setu lihavõttekomme - munaveeretamine munaloomkal. Pildil munaveeretamise korraldanud Annela Laaneots 2001. aastal.

FOTO: Ove Maidla / Postimees

«Ma tahtsin sulle täna kindlasti öelda, et lahenda oma pea teema ära ja sea ennast korda,» ütleb Igor mulle, kui olen tema juures kodus andmas talle esimest intervjuud ülembsootskana ajalehe Setomaa jaoks. Loe katkendit Annela Laaneotsa raamatust «Minu Setomaa», kirjastuselt Petrone Print.

Aimasin, et see teema tõuseb. Varsti tuleb keegi, kes on mu hea tuttav ja kes seepärast julgeb öelda otse, et minu pea on tekitanud Setomaal üüratu arutelu.

Nimelt kannan peas litritega ehitud vanikut, seljal rippumas värvilised siidid.

Olen seto traditsioonidele, vanadele külakogukonna reeglitele ja sellest tulenevatele rõivaste kandmise korrale mittevastavas perekondlikus seisus – vabaabielus, registreerimata kooselus.

«Minu Setomaa»

FOTO: Petrone Print

Seetõttu tekitab minu seto rõivaste kandmise viis – kannan peas vallalise naise peakatet, vanikut – palju kõneainet ja minu pea teemast on kujunenud peateema.

Asi on selles, et vanades seto traditsioonides minusuguste jaoks reeglid puuduvad, sest minusuguseid siis ei olnud. Naised olid kas vallalised, abielus või lesed. Vabaabielus naissoost ülembsootskat, mis tinginuks selle teema varasema avaliku ja kirgliku tõusmise, pole Setomaal varem olnud.

Kui seto naine on abielus ja kiriklikult laulatatud, siis kannab ta valget pealinikut, mille all on kossad ehk linast punutud võltspatsid, mis annavad peale õige kuju. Liniku peale, ümber pea ja kossade, seotakse ilus tuttidega peavöö, mis hoiab kossasid ja linikut ümber pea kinni. Peavöö peale võib pidulikumal puhul siduda kaunistuseks siidlindi, mille peale on helmestega tikitud ilusad ja keerulised mustrid. Seda tikitud siidlinti kutsutakse helmiseks. Liniku otsad on kaunistatud kootud kirjaga ja niplis- ja/või heegelpitsiga. Kukla taha on lisaks seotud värvilised siidlindid.

Kui seto tüdruk ei ole veel abielus, kannab ta vanikut, siidiga tikitud ja värvilised paelad vaniku taga lehvimas. Vanatüdruk kannab pearätti, lesknaine aga ikka abielunaise peakatet.

Kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni oli setode tugevalt traditsioonilises kogukonnas võimalik ainult korrektse, tervikliku seto rõivastuse kandmine. Kui riietus polnud korrektne, tähendas see, et su majanduslik olukord on kehv ja sa ei saa omale täiskomplekti korralikke rõivaid lubada, või mis veel hullem: oled laisk ja hooletu.

Setomaal on tänini nõudlikke matroone, kes hoiavad noorte rõivastusel silma peal. Mõni neist ütleb oma arvamuse setole omaselt nii otsekoheselt välja, et noorel võib eluks ajaks rahvarõivaste kandmise isu pealt ära minna. Teine vihjab nii viisakalt, et see, kellele öeldi, pruugib alles mõne aja pärast aru saada, mida talle öelda taheti. Kogukondlik kontroll on autentsuse säilitamise vaatenurgast muidugi õige. Kui seto kogukond oleks olnud vähenõudlik ses osas, kuidas keegi seto rõivaid kannab, oleks paljutki, mis praegu on säilinud, juba ammu ajaloo hõlma vajunud.

Nüüd olen aga rõivastusega kogukonnale jutuainese pakkujaks mina, kes ma peaksin olema oma rahvale eeskujuks. Teisalt, ülembsootska on juht ja sellist matrooni, kes oleks mulle otse ütlema tulnud, et nii ei kõlba ringi käia, nagu ma käin, pole ka siiani veel leidunud. Ilmselt ühelt poolt seetõttu, et olen ikkagi ülembsootska – otse näkku ei öelda. Teisalt, ega «õiget lahendust» ju polegi. Olen vabaabielus, ja sellist perekonnaseisu siis, kui kogukonnnas oli täpselt määratud, kes kuidas rõivastub, ei eksisteerinud.

Kui seisin Seto kuningriigi päeval ülembsootska kandidaadina paku peal, kandsingi vanikut. Olin parasjagu nii riides, kui mulle kandideerimise ettepanek tehti. Samuti olin eelneva kümnendi või enam seto sündmustel vanikuga käinud ning inertsist ka pärast laste sündi.

See oli aga suur viga – seista paku peal, oma laps süles ja vanik peas! Tagasiside, et mitte väljenduda krõbedamalt, on kolmandate inimeste kaudu nüüdseks minuni jõudnud.

See oli aga suur viga – seista paku peal, oma laps süles ja vanik peas! 

Käin ühe Tallinna setode koori juhi juures nõu küsimas. Tema juurde läksin sellepärast, et mu kandidatuuri ülessättija Aare Hõrn soovitas, et küsiksin nõu. Sain Aare diplomaatilisest tähelepanu juhtimisest aru, et mul on teema lahendada.

«Saaksime sootska pulmad tema ametiajal, see oleks võimas,» vihjab Aare ka soovitud tulemusele. Ka seto kogukonna oluline arvamusliider, seesama koorijuht, ütlebki, et kõige parem oleks, kui ma kiirelt abielluks, siis saaksin kanda linikut ja mul poleks probleemi.

Seto kostipäival ehk kohvikutepäeval, nädal pärast mu

Setomaa ülembsootska Annela Laaneots, soome-ugri kultuuripealinn 2015 Setomaa, Obinitsa linnapea Evar Riitsaar, Seto Vanemate Kogu peavanem Vello Saar, Värska vallavanem Raul Kudre, Meremäe vallavanem Rein Järvelill ja Setomaa ajalehe toimetaja Ülle Kauksi tervitamas soome-ugri kultuuripealinna avatseremooniale külla sõitnud Eesti Vabariigi presidenti Toomas Hendrik Ilvest.

FOTO: Mirjam Nutov

ks valimist, võtab hea sõber seto noorte seltsi päevilt, Kolme Sõsara Hõrgutiste kodukohvikut pidav Triin mu kohe vahele ja ütleb «tere» asemel: «Misasja, sa kannad vanikut – saadaval oled või? Sul on ju mees ja kolm last! Pane kohe linik pähe!»

«Abielluge siis, mees ei taha sind ära võtta või?» kergitab arusaamatusest kulme ka üks hea eestlasest ekskolleeg, kui jutu käigus talle oma peateema keerukust seletan.

No kuidas ma nüüd abiellun kiirkorras? Kõlab nagu hädaristimine neile, kellele ei ennustatud vanasti pikki elupäevi. «Kui sa laulatatud ei ole, siis linikut kanda ei või, käid vanikuga,» ütleb seto leelokoori juht ja lisab, kui kole on vaadata üle 40aastaseid seto naisi, kes ikka veel vanikuga käivad. Kortsud ja vanik ei sobi kokku.

Mul on veel viis aastat aega, viskan omast arust nalja ja lahkun tema juurest mitte küll kerge südamega, aga ometi teadmisega, et ma tean, mis ma oma peateemaga nüüd teen. Kannan vanikut edasi.

Ma ei taha isegi ette kujutada, kuidas üle Setomaa võib kihada keskustelu uue ülembsootska sobimatu peakatte teemal, kui isegi Aare, kes «paabade loba» tavaliselt isegi tähele ei pane, tuli minuga pealinikust rääkima. Paabad, muide, on Setomaal väga austusväärsed!

Kokkuvõtlikult:

- ma ei tohi kanda linikut, sest ma pole abielus;

- ma ei tohi kanda rätikut, sest ma pole vanatüdruk;

- ma ei tohi kanda vanikut, sest mul on lapsed.

Mida siis tohib kanda vabaabielus naine? Kas peaks leiutama veel mingi uue pea katmise viisi, tulenevalt Setomaale saabunud moodsatest aegadest?

Tagasi üles