«Käed-jalad värisevad. Orgasmi järellainetusest, piinlikkusest, külmast põrandast, ehmatusest»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Dagmar Lambi uuest romaanist «Ü nagu üksikema». Raamat räägib loo ühe naise lõpust ja uuest algusest, hakkamasaamisest ja põrumisest, headest ja halbadest otsustest. See on kurb, naljakas, kohutav ja seksikas üheaegselt. 

Sel öösel istusin ma mitu tundi maja taga lumehunnikus. Käisin pissil pargitud autode vahel, sest tuppa ei pääsenud. Mul oli küll telefon, kuid sain aru, et mul ei ole mitte kellelegi helistada. Mariet ma siis veel ei tundnud, ema oli kaugel, Tallinnas ei olnud mul ühtegi nii head sõpra, kellele ma oleksin saanud öösel helistada. Muidugi oli mul siin tuttavaid, kuid kuidas ma oleksin seda seletanud? Mida ma ütlen õigustuseks selle kohta, et ma istun öösel lumehanges? See oleks avalik stseen, ja Joonas ei andestaks mulle seda iialgi.

Lõpuks hiilisin ma varahommikul koos postiljoniga koridori ning istusin trepi peal, kuni Joonas tööle hakkas minema. Ta lasi mu sõnagi lausumata korterisse ning lukustas ära minnes ukse. Kui olin kuuma duši all end üles soojendanud ning tassitäie tulist teed ära joonud, kontrollisin – jah, kõik võtmed oli ta kodust kaasa võtnud. Me ei rääkinud mitu päeva, kuid lõpuks me seksisime. Ja ma mäletan nii hästi, kuidas ta minusse sisenedes läbi hammaste sisistas: «Sa oled minu. Sa oled minu naine, sa oled minu oma. Sa jääd alatiseks minu omaks.»

Millegipärast tundus see tol hetkel nii julgustav, nii turvatunnet tekitav, et ma puhkesin nutma. Kergendusest.

***

FOTO: Raamat

Aga praegu ma seksin ja see tundub täiesti uus. Selles puudub igasugune kontroll, selles puudub manipuleerimine, see on nii puhas, nii siiras, nii ahne. Seksin nii nagu homset poleks. Mu armas sõber Veiko, lahutamatu kaaslane ülikoolipäevilt, kelle ammu olin silmist lasknud, on järsku siin, ta on minu peal ja mu sees, ta huuled on kõikjal. Ma ei tunne isegi, kui ebamugavalt kare on vaip köögipõrandal. Ma ei tunne enam ebamugavust, et tuli põleb ja ta mind näeb. Niimoodi, alasti, ihast poolhull, sosistamas seosetuid sõnu. Ja ometi pole see lihtsalt see, millena näib: suvaline üheöökepp suvalise tüübiga tänavalt. Ma tunnen Veikot ju üle kümne aasta. Ma usaldan teda täielikult, olgugi, et see kõik on nii ootamatu.

Kas tõesti võib selles jutus olla tõtt, et esimene seks on seda parem, mida kauem oodata? Oot, aga kes ütles, et tuleb veel teine või kolmas? Äkki see on siiski suvaline üheöökepp – vähemalt tema jaoks?

Sellele kõigele mõtlen juba siis, kui kahekesi kõrvuti põrandal lamame ja ma piinlikult teadlikuks saan, et mu pliidialune (seal, kuhu harja või tolmuimejaga ei ulata) on täis toidujäänuseid. Ja et mu pluus on kaela ümber känkras ning püksikud vasaku jala küljes tilpnemas. Issand, ja kõik need venitusarmid! Ja laelamp! Jeesus, Maria, Pootsman ja Mooses!

«Mis see nüüd siis oli?» Tõusen istukile ja hakkan rabistades riietuma. Käed-jalad värisevad. Orgasmi järellainetusest, piinlikkusest, külmast põrandast, ehmatusest.

«See oli suurepärane,» ütleb Veiko, naeratus hääles, ja silitab mu selga. Näen, kuidas käekarvakesed ühe mehena end püsti ajavad, nahk kattub kananahaga.

«Ei, aga tegelikult.»

«Kas sa kahetsed?» Mees tõuseb samuti istukile, toetab lõua oma õlale ja vaatab mulle otsa. Kuidas ma sain kunagi arvata, et ta pole «päris mees»? Ma ei tihka talle kaua otsa vaadata, sest ma ei oska kuidagi olla. Ta paneb mind nihelema nagu esimeses pingis istuva koolitüdruku, kellel on kodutöö tegemata.

«Ei kahetse, aga ... Sa ju tead, et ma olen ikka veel ametlikult abielus ja ...»

«... ja et sa oled lahutamas ja tegelikult vallaline.»

«Nojah, aga ...»

«Kas see tõesti morjendab sind praegu? Või on probleem milleski muus?»

Vaatan mehele otsa ja püüan samal ajal silmsidet kaotamata endale kuidagi pükse jalga venitada. Ma ei tea, miks. Ärge küsige, miks. Ma ju ütlesin, et ma ei oska tema juuresolekul enam kuidagi käituda.

«Probleem on ... Jumal küll, ma poleks arvanud, et minust saab naine, kes tahab pärast seksi sellest rääkida,» ohkan pooleldi muiates.

«Mina võin vabalt sinuga kõigest rääkida. Mida sa kuulda tahad?»

«Sa ei lasknud mul lõpetada.»

«Noh, minu meelest lasin ma sul korduvalt lõpetada.» Veiko hakkab naerma, tõuseb põrandalt ning aitab mu püsti. «Veini?»

Pinge hakkab lahtuma.

«Tead, sorri, ma lihtsalt ei suuda viimasel ajal oma aju välja lülitada. See tuleb vist kaasa sellise valusa lahkuminekuga. Et kogu aeg mõtled ja analüüsid, et aru saada, mis täpselt valesti läks, ning see kandub üle muudesse suhetesse, kui sa püüad iga hinna eest samu vigu vältida.» Joon veinipokaali ühe lonksuga tühjaks, istun toolile ja naeratan mehele. «Meil ei ole vaja millestki rääkida. Kõik on okei.»

«Oled kindel?»

«Täiesti.»

Veiko kummardub mind suudlema ja ma tunnen jälle seda mõnusat sooja keerist.

«Kas ma lõikan veel juustu?» Noogutan ja viipan käega külmkapi poole. Mu mõttelõnga katkestab telefoni piiksatus. Joonas.

Tulen täna läbi, meil on vaja rääkida.

Ah?!

Tagasi üles