Ayahuasca müüdid: «Ahvid ka ei suutnud seda vaatepilti taluda. Nad hakkasid oma saba sööma»

Ayahuasca tseremoonia Costa Ricas.

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit raamatust «Ayahuasca müüdid ja isiklikud kogemused». Eesti keeles ilmunud mahuka raamatu üks koostajatest Luis Luna (Colombia) räägib raamatust 3. oktoobril Tallinnas kinos Kosmos IMAX.

Gerardo Reichel-Dolmatoff

Järgnev tekst on tõlge desanade müüdist.

«See oli naine. Tema nimi oli gahpí mahsó ehk Yajé-naine. See juhtus aegade alguses. Aegade alguses, kui Anakonda kanuu tõusis jõgesid mööda, et asustada kogu maa inimestega, ilmus Yajé-naine. Kanuu oli jõudnud kohta, mida nimetati dia vii, Vetemaja, ja mehed istusid esimeses maloka’s kui Yajé-naine saabus. Ta seisatas maloka ees ja sünnitas seal oma lapse; jah, just seal ta sünnitaski. Yajé-naine võttis ühe tooka-taime ja puhastas sellega ennast ja last. Selle taime lehtede alumine külg on punane nagu veri, ja ta võttis need lehed ning puhastas last. Lehed olid säravpunased, helepunased, ja nabaväät samuti. See oli punane ja kollane ja valge, kirkalt särav. Nabaväät oli pikk, üks suur jupp. Tema oligi yajé-väädi ema. Maloka’s istusid mehed, inimkonna esivanemad, tukano hõimurahvaste esiisad. Seal olid desanad, õiged tukanod, pira-tapujad ja ananod, nad kõik olid seal. Nad olid tulnud vastu võtma yajé-vääti. Igaühele neist pidi antama yajé-väät, ja nad olid tulnud kokku sellest osa saama. Siis astus naine maloka poole, kus mehed istusid; ta astus uksest sisse, laps kätel. Kui mehed nägid naist koos lapsega, muutusid nad uimaseks ja sattusid hämmingusse. Nad oleksid nagu ära uppunud, kui nad seda naist ja tema last vaatasid. Ta kõndis maloka keskele ja seal seistes küsis: «Kes on selle lapse isa?»

Mehed istusid ja tundsid iiveldust ja uimasust; nad ei suutnud enam mõelda. Ahvid ka, jah, ahvid istusid ja närisid taimi; need olid bayapia lehed.

Ahvid ka ei suutnud seda vaatepilti taluda. Nad hakkasid oma saba sööma. Tapiirid ka sõid oma saba, mis tol ajal oli veel küllalt pikk. Oravadki sõid oma saba ja närisid taimi. Orav tegi saba närides veidi häält, kiu-kiu-kiu. «Minuga on päris hull lugu,» ütles orav. «Ma söön oma saba.» «Mis toimub?» küsisid ahvid ja katsusid oma saba, aga neil polnudki seda enam. «Meiega on päris hull lugu,» ütlesid ahvid. «Oh mind vaesekest,» ütles üks ahv, «ma lähen hulluks, kui ma oma saba söön. Oh mind vaesekest!»

Yajé-naine seisis maloka keskel ja küsis: «Kes on selle lapse isa?»

Seal oli üks mees, kes istus nurgas ja tal tilkus suunurgast ila. Ta tõusis, haaras lapse paremast jalast kinni ja ütles: «Mina olen tema isa!» «Ei,» hõikas teine, «mina olen ta isa!» «Ei!» ütlesid teisedki. Kõik hüüdsid: «Mina olen selle lapse isa!» Ja siis läksid kõik mehed selle lapse juurde ja rebisid ta tükkideks. Nad rebisid ta küljest nabaväädi ja sõrmed, käed ja jalad. Nad rebisid selle lapse tükkideks. Igaüks sai ühe osa, selle osa, mis oli tema ja tema rahva jagu. Ja sellest ajast on igal rahval oma yajé.

Sel hetkel katkestas keegi jutustuse ja küsis, kuidas see naine rasedaks oli jäänud.

«See oli vanamees, isake Päike; tema oli fallos. Naine vaatas teda ja ta vaatas vastu, ja sellest, kuidas ta vaatas, sai seeme, sest tema oli yajé olend. Isake Päike oli yajé-meister, suguaktimeister. Vetemajas jäi naine rasedaks läbi silmade. Sellest, et ta vaatas isake Päikese poole, jäi ta lapseootele. Kõik juhtus läbi silma.

Yajé-naine oli tulnud koos meestega. Sel ajal, kui mehed cashirí’d valmistasid, läks naine maloka’st välja ja sünnitas yajé-väädi lapse. Oli öö. Mehed otsisid midagi, millest purju jääda. Yajé-laps sündis sel ajal, kui mehed püüdsid ennast millegagi uimastada. Nad olid just laulma hakanud; nende laul peletas last eemale. Nad tõrjusid teda sëmé-puust kõristiga. Loomad, kes olid oma saba ära söönud, hakkasid omavahel paarituma, sest nad olid joobes. Yajé oleks pidanud andma ainult meeldivaid visioone, aga mõned hakkasid oksele ja tõrjusid ta seepärast ära.

Naine oli kõndinud maloka keskele. Seal oli üks kast sulgedest peaehetega; ja tulease. Kui naine sisse oli tulnud, oli ainult üks meestest pea selge hoidnud ja polnud uimaseks jäänud. Mehed jõid sel ajal, kui naine sünnitas, ja nad olid kohe purju jäänud. Alguses hakkas pea ringi käima, siis nägid nad punaseid värve, sünnitusverd. Siis tuli ta lapsega ja niipea, kui ta sisse astus, kaotasid kõik aru. Ainult üks neist suutis vastu panna ja haaras esimesest yajé-oksast. Siis käitus meie esiisa nagu varas, ta võttis oma kõrvast vaskse rõnga ja murdis selle pooleks, siis lõikas ta selle terava servaga nabaväädi läbi. Ta lõikas suure tüki. Sellepärast ongi yajé väädi kujul. Nad kõik rebisid sellest lapsest tükke. Teised mehed olid juba lapsest oma tüki kätte saanud, kui lõpuks meie esiisa, boréka, oma tüki järele läks. Meie esiisa ei teadnud, kuidas yajé’d kasutada, ta jäi liiga purju.»

Nüüd jäi üle veel uurida, miks pidi isake Päike üldse yajé looma ja mis kavatsus tal oli, et sellise vägeva aine inimkonnale andis. Siin järgneb vastus desana payé sõnadega:

«See oli see kollane valgus. Inimesed olid nagu loomad; nad ei teadnud, kuidas kollast valgust kasutada. Isake Päike pidi neile õpetama, kuidas seda kasutada. Yajé’d luues oli tal oropendola-linnu kuju. Ta võttis universumi suure kuumuse ja pani selle Yajé-naise sisse. Oropendola-lind rändas ülesjõge ja nelja päevaga tegi ta yajé valmis. Isake Päike sõitis oma kanuus, üksinda, aegade alguses, jõge mööda üles. Aeg-ajalt ta peatus ja võttis oma kõristi ning osutas sellega siia ja sinna, püüdes leida täpset kohta, kust yajé väge võiks leida. Inimkond vajas suhtlemisviisi; sel põhjusel isake Päike yajé’d otsiski. Kus iganes ta kärestike juures peatus, pistis ta oma kepi jõekaldal maasse. Aga kepp ei jäänud püsti seisma; ta seisis viltu. Ja nii läks ta edasi ja proovis uuesti. Aga taaskord jäi see viltu. Ta läks muudkui edasi ja edasi, ja lõpuks jäi see otse, see seisis püsti; see oligi õige koht. See juhtus Ipanoré kose juures Nyí kaljul. See juhtus seal, kus isake Päike oropendola-linnuna otsis yajé’le kohta. Kui ta oli koha leidnud, naasis isake Päike Vetemajja. Ta läks piinlikkuse pärast, sest värv oli nii puhas, kollane päikese värv, päikese jõud. Värv tundis häbi. Nüüd istus ta kolm päeva, mõtles ja mõtles, kuidas kasutada seda värvi õigesti, ilma kahju tegemata. Alguses ta mõtles, et universumi kuumuse värv meenutab caimo (puuvili) värvi; aga see polnud tõsi. Ei, see oli teistsugune värv. Ta mõtles ja mõtles, kuni leidis õige värvi, mida inimesed peaksid kasutama, kui nad oma naisi valivad. Ta andis inimestele selle värvi; ta andis neile kollase valguse. Ta andis neile yajé. Ja andes neile yajé, andis ta neile nende elu; ta andis neile reeglid, mille järgi nad peaksid elama. Kui nad said yajé, leidsid nad oma põllud, oma vestlused. Nüüd neil oli yajé ja paljud teised asjad lisaks, mille abil suhelda – vestlused, laulud, toit ja kurjad asjad ka. Nüüd nad olid leidnud oma koha, mis siis, et oli ka muresid ja nad aeg-ajalt eksisid. Istudes seal Vetemajas, olid nad leidnud oma eluviisi.»

(Katkend Gerardo Reichel-Dolmatoffi raamatust «The Shaman and the Jaguar: A Study of Narcotic Drugs among the Indians of Colombia», Philadelphia: Temple UP, 1975, lk 134–136. Katkendit on kasutatud Inés Reicheli ja Estate of Reichel-Dolmatoffi loal.)

Kosmos IMAX kinos saab sel õhtul näha ka auhinnatud dokumentaalfilmi «From Shock to Awe»!

Tagasi üles