«Kuidas ma kasvatan lapse üles, kui ma ei saa endale isegi nuga lubada?»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Dagmar Lambi uuest romaanist «Ü nagu üksikema». Raamat räägib loo ühe naise lõpust ja uuest algusest, hakkamasaamisest ja põrumisest, headest ja halbadest otsustest. See on kurb, naljakas, kohutav ja seksikas üheaegselt. 

Poes käimine on tekitanud minus uue ärevushäire vormi. Ma jälestan kaubanduskeskusi. Ma ei taha näha uusi tooteid. Ma ei taha midagi teada uutest maitsetest, ma ei taha näha ühtki kokasaadet, sest see tähendaks, et ma saaks värske meeldetuletuse, kui palju on maailmas asju, retsepte, roogasid, mida ma ei saa endale lubada, sest meie pere nädalaeelarve jääb alla 30 euro. Jah, ma majandan nibin-nabin ära, kuid ma kannan pidevalt õlul seda ränka raskust, mis vemmeldab lakkamatult kuklas: raha ei ole, raha ei ole, raha ei ole ...

Sest mis siis, kui pesumasin läheb katki? Mis siis, kui laps jääb haigeks ja ilma oma lasteaiatoidust? Mis siis, kui lapsed tahavad rühmaga teatrisse minna? Mis siis, kui poja kombeka lukk läheb katki ja kohe on uut vaja? Mis siis, kui mu lollakal kaltsukast ostetud ja niigi räbalal mantlil hakkab nööp ära kukkuma? See kõik ajab mind närvi, teeb vihaseks ja peamiselt paneb ennast haletsema. Kuidas ma olen nii vanaks elanud ja ikka nõnda virelen?

FOTO: Raamat

Liigun kassade poole, nädala söök korvis. Arvutan igaks juhuks veel üle, kas tuleb kenasti välja. Võtan telefoni, et kontrollida – äkki on siiski Joonas saatnud Kristjanile elatisraha? Alles eelmisel nädalal vaidlesime selle üle, alles eelmisel nädalal pidin talle taas selgitama, et see raha pole mulle, ma ei kasuta seda mingiteks oma meelelahutusteks või kunstripsmeteks, meil on reaalselt elamiseks seda raha vaja.

«Ära hakka jälle pihta,» raius Joonas telefoni. «See, et sina oled majanduslikult võimetu oma elu korraldama, ei ole minu mure. Äkki käiks siis vähem kohvikus ja ei ostaks iga uut hilpu?»

«Joonas, sa tead väga hästi, et ma ...»

«Midagi ma ei tea! Pealegi, sul peaks neid pauguraudu ju leiduma, kes sulle veini võivad osta!»

«Millest sa räägid?! Ma palun ainult, et sa aitaksid katta pooled Kristjani elamiskulud. Lasteaed maksab raha, hoidja maksab raha ja söök ja kommunaalid ja ...»

«Tere tulemast pärisellu! Kui sul olnuks vähegi oidu sellele mõelda, enne kui meie abielule uisapäisa vee peale tõmbasid, siis sul praegu selliseid probleeme poleks. Ja just seda need on – sinu probleemid.»

Nõnda see vestlus käis, ikka ühest nurgast teise põrgates, kuhugi välja jõudmata. Mis aga kõige alandavam – ma pean seda iga natukese aja tagant uuesti tegema. Millal see ükskord läbi saab?

Millal ma ükskord saan endale lubada ürte ja juurikaid, mis ei tule külmaletist?!

Mälupilt. On esimene õhtu, kui Kristjaniga uues korteris ööbime. Ma olin meie ühisest kodust kaasa haaranud kõik peamise, mis mul pähe tuli: meie riided, suurem osa Joonase mänguasju, minu raamatud, minu kaasavaraks saadud nõud ja käterätikud. Kõik, mis mahtus ära naabrimehe kaubikusse, kes lahkelt oma abi pakkus, kui nägi mind teist korda taksoga edasi-tagasi sõitvat, kastid ja kohvrid tagaistmel.

Ma olin isegi taibanud kaasa pakkida mõned toiduvarud: maalt toodud kartuli, kuivaineid, potid ja pannid, õli, nipet-näpet külmkapist. Kuid kui olin kastid jõudnud üles vedada ja poja hoidja juurest ära tuua ning hakkasin kiiret õhtusööki valmistama, avastasin, et olin unustanud ühe eluks väga vajaliku riista. Terves majapidamises polnud ühtegi nuga.

Õigemini, pärast muidugi avastasin, et olin noad hoolikalt käterättidesse mässinud, aga ilmselt viibisin mingis kummalises afektiseisundis, kuna ma ei suutnud seda meenutada. Olin väsinud ja näljane. Mu pangaarve oli praktiliselt tühi ning õhtusöögivalikuks olid kartulid või kruubid. Kruubipuder veega kõlas jõledalt, seega istusin ma tükk aega köögis, vahtisin mullast kartulit oma käes ja mõtlesin, mida kuradit pihta hakata. Hammustada tükke ja pannile visata? Keeta ja pudelipõhjaga pudruks tampida?

Lahendus osutus loominguliselt lihtsaks, sest põrandal istudes märkasin, et üks linoleumi põrandal hoidev liist oli lahtine. Kakkusin selle ära ning sain kodukootud (üsna pika) noalaadse toote.

Sel õhtul ei söönud me küll korralikult kooritud kartuleid, kuid vähemalt olid neil viiludel mingisugused viilulaadsed omadused. Kuid senimaani kummitab peas mõte, mis pliidi ääres seistes pähe tungis: ma olen nii vaene, et ei saa endale isegi nuga osta.

Kindlasti on inimesi, kes on vaesemad, ütlesin endale. Ära hädalda, ütlesin endale. Sa alustad otsast, sa annad endast parima, ütlesin endale, ja hakkasin endas aina enam kahtlema.

Kas see on tõesti parim, mida ma saan pakkuda? Kas polnud ehk minematormamine suur viga? Kuidas me siin hakkama saame? Kuidas ma kasvatan lapse üles, kui ma ei saa endale isegi nuga lubada?

Samad mõtted tungivad pähe ka praegu, kui seisan kümnete teiste hallide kujudega üheks massiks sulades poesabas.

Kuidas ma kasvatan lapse üles, kui ma lihtsalt ei saagi midagi lubada?

Pangarakendus on lõpuks end telefonis lahti kerinud. Silmad venivad üllatusest suureks. Seal on raha. Mitte palju, aga meie paari nädala toidueelarve jagu küll.

Selgitus: Sa oled sitt valetaja.

Marie.

Pööran end järjekorrast välja ning kõnnin otsejoones tagasi juurikaleti juurde.

Sel õhtul sööme esimest korda üle pika aja pojaga ahjulõhet.

Kõrvale koriandriselt värske salat. Ei mingit külmutatud juurikat.

Tagasi üles