:format(webp)/nginx/o/2019/09/26/12597687t1ha5a6.jpg)
Lastekirjandusest rääkides mõtleme eeskätt konkreetselt lastele kirjutatud raamatutele. Silme ette kangastuvad ohtrate värviliste illustratsioonidega teosed, milledes muinasjutud, fantaasialood või tõsielul põhinevad jutukesed, mis on olnud meie lapsepõlve lahutamatu osa. Kui küsida, siis enamus inimesi mäletab oma lemmikuid lasteraamatuid, kirjutab Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi alushariduse lektor Kerstin Kööp Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.
Isegi kui pealkiri ja autor on ununenud, osatakse meenutada loo sisu, kirjeldada illustratsioone ja raamatu (ette)lugemisega kaasnenud positiivset emotsiooni. Just see emotsioon, mida kogeti ja mis hoiab lapsi raamatute juures, on see, mida nii lapsevanemad kui õpetajad saavad kasutada raamatute kaudu õpetamisel, sest algselt loodi lastekirjandus pigem pedagoogiliseks kirjanduseks ja sel on siiani oluline roll lapse arengus ja õppimises (Minguez, 2014).
Esimene kokkupuude raamatuga toimub tavaliselt lapse esimesel eluaastal. Tänapäevased väikelaste raamatud on tähelepanuäratavalt värvikirevad ja tekitavad erinevaid helisid. Nad võivad olla papist, kangast, kummist, puidust või muust vastupidavamast materjalist. Ikka lapses raamatu vastu huvi tekitamises ühes lootusega, et huvi jätkub ka edaspidi. Väikelaps õpib raamatute kaudu nii värve, numbreid, kujundeid ja esemeid – esimesi sõnu.
Vanemaks saades hakkab last huvitama lisaks piltidele ka raamatu sisu, pildiraamatud asenduvad kindla süžee ja tegelaskujudega juturaamatutega. Mõistmaks raamatus toimuvat, palub laps vanemalt, et see talle loeks. Lastekirjanduse tarbimisel ongi suur osakaal just ettelugemisel. Esmalt on see igapäevane, sest laps ei oska veel ise. Kui ta juba lugema õpib, leiavad vanemad tihti, et nüüd võib laps ise raamatumaailma sukelduda. Samas võib lugemisoskus olla veel tasemel, kus sõnad ja laused kokku veeritakse, kuid sisu jääb arusaamatuks. See vähendab raamatuhuvi. Ka unustatakse, et ettelugemisel on lisaks sisu mõistmisele oluliseks teguriks ka ettelugemise ajal kogetav emotsioon. Laps saab olla koos talle olulise ja turvalise inimesega, kellel on tema jaoks aega. Koos saavad nad loetu üle arutleda ja veeta mõnusalt aega. Ühendades mõnusa koosolemise pedagoogilise / väärtuskasvatusliku mõtlemisega saame lapsega koos olles õpetada talle raamatu lugemise kaudu ka vajalikke teadmisi ja paneme ta mõtlema ja arutlema talle muidu keeruliste teemade üle.
Erineva sisuga raamatud saavad aidata lastel maailma asjadest paremini aru saada, vajadusel ka tema mure või probleemi toetada ja leevendada. Seega kujundab lastekirjandus oluliselt laste väärtuseid ja maailmavaadet. Traditsiooniliselt on siinkohal abiks muinasjutud. Neis on tegelaskujudel üks kindel roll ja üldiselt võidab hea kurja. Samas ei ole moodne maailm enam must-valge. Lastel on nii muresid kui rõõme, mida nad ei oska välja näidata ega jagada. Seetõttu ilmub üha enam raamatuid laste endi ja teiste tunnete mõistmiseks mõne keerulisema murega, näiteks leinaga, toime tulekuks.
Programmi «Kiusamisest vabaks!» põhiväärtuste õpetamisel on oluline roll ka lasteraamatutel. Õpetajad ja vanemad saavad erinevaid programmi väärtustega seotud raamatuid kasutada nii laste sotsiaalse arengu kui emotsioonidega hakkama saamise toetamisel. Programmis kasutusel oleva õpetaja käsiraamatu lõpus on loetelu soovituslikust kirjandusest. Lastekaitse Liit jagab soovitusi uuema kirjanduse kasutamiseks ka kodulehel.
Biblioteraapia lapse mure lahendajana
Seoses laste murede ja probleemide lahendamisega võib mainida ka biblioteraapiat, mis otsetõlkes tähendab «kirjandusravi». Biblioteraapia abil kasutatakse raamatuid või lugusid lapse toetamiseks nende probleemidele lahenduste leidmiseks. On leitud, et biblioteraapia kaudu saab mõjutada nii laste käitumist kui suhtumist (Rozalski, Stewart & Miller, 2010). Nii leitakse raamat või jutt, kus kuulajast lapsel on tegelasega samasugune mure. Sellise lähenemise kaudu samastub laps raamatu tegelasega ja võib lahendada olukorra loetud jutu järelduste põhjal. Ta ei ole enam üksi. See annab ka võimaluse rahulikult ja umbisikuliselt arutleda erinevate situatsioonide ja käitumisvõimaluste üle last süüdistamata või hukka mõistmata. Siiski tuleb olla veidi ettevaatlik. Kuusing (2019) toob välja, et biblioteraapia ei pruugi kõikidele sobida, sest selle toime on väga individuaalne.
Ei saa jätta tähelepanuta, et mida enam ja varajasemast east lapsele ette loetakse, seda suurem on tema sõnavara. See omakorda hõlbustab tulevikus lugema ja kirjutama õppimist (Fox, 2001).
Soovitan vanematel leida igapäevaselt aega lastega koos lugemiseks. See laiendab fantaasiamaailma, paneb nad mõtlema ja arutlema ning neile jäävad lapsepõlvest armsad mälestused koos kalliks saanud raamatutega. Jagage seda üleskutset kõigi lapsevanematega, et nad mõistaksid ette- ja kooslugemise mitmekülgset positiivset mõju.
Kasutatud allikad: