Lugu sellest, kuidas Amalie Schwappachi rajatud Tallinna esimene ametlik bordell ööpimeduses maha põles

Foto: Sander Ilvest / Postimees

Loe katkendit Aarne Rubeni raamatust «Öönaine valguses ja varjus». Selle raamatu peategelased on suuremalt jaolt pisut vähem tuntud inimesed, kelle lood ütlevad midagi üldistavat kogu nende ajastu kohta. Nad on eksinud mõne oma aja tõekspidamise, tava, moraalinormi või koguni seaduse vastu ning see on muutnud nii nende kui teiste inimeste elusid. Muuhulgas kohtume siin läbi Eesti rändava tulevase tsaarinnaga, kloostrist mehe pärast lahkunud nunnaga, eduka bordellipidaja, naistemehest juveelivarga ning naisrevolutsionääridega. Nendes lugudes avaneb ajalugu isiklike lugude kogu ilus ja traagikas.

Foto: Raamat

Amalie Schwappach (neiuna Fischer) rajas 1902. aastal Polgu ja Mardi tänavale Tallinna esimesed ametlikud bordellid. Ta oli enda andmeil sündinud 28. jaanuaril 1866, kuid 1939. aasta kirikukirja järgi on ta kuus aastat noorem. Schwappachi sünnidaatum jääb seega ajaloo hämarusse.

Amaliele kuuluv suur ja keskmise hinnaga bordell Victoria avas ukse aadressil Mardi tn 7. See oli ka tuntuim, teistest nii suure aukartusega ei kõneldud. See on jätnud oma jälje folkloori ja mälestustesse.

***

Kui Amalie Schwappach rajas 1902. aastal Mardi tänavale Victoria, siis juba kuue aasta pärast põles see maha, šveitseri hooletuse tõttu. Kivist ehitati asemele samanimeline lõbuasutus. Kuid nii puit- kui kivihoones maksis ööpilet neli rubla, seega oli kallis lits odavast viisteist korda kallim. Victoria oli seejuures mugav ja kliendisõbralik. Kõige alumisel korrusel oli suur tutvumissaal, seal tehti esimesed põsemusid ja prostituut mängis esialgu hetääri osa. Edasi mindi juba daami buduaari. Teise klassi lõbumajades olid vaid sirmid, nii et klientide ähkimine ja lõbunaiste kilkamine kostis naabrile ära. Kolmanda klassi lõbumajad olid nagu kaasaegsed ajalehetoimetused, kus hõiked võisid vastu kõlada ja üks naine teisele vastu tulles öelda: «Ma lähen täna vasakusse tiiba, mul on kaks klienti ootel.» Kuid selleski majas võis seitsmekümne viie kopikaga keppi saada. Selliste suurte «tsehhide» eelis peitubki selles, et töötajad on omavahel solidaarsemad: kui midagi juhtub, siis aetakse kõik tänavale. Ja heade lõbumajade ülesanne ei olnud klienti kohe voodisse paisata: klient ei ole ainult kepimasin. Ta tuli ahvatluste maailma tuua järk-järgult ja inimlikult: hea kokteili ja mõnusa jutuga.

***

1914. aasta 27. mai suviselt soojal varahommikul jäi üks Mardi uulitsa «paradiisi», Deutscher Rheini klient magama, sigaret suus. Punane kukk levis kiiresti edasi ja üle tänava kostus naisterahva eestikeelne naisterahva hädakisa: «Appi! Appi!». See kostis Liivamäe uulitsale ära. Kuna tuli haaras kiiresti koridori, asusid lõbunaised klientide abiga kiiresti voodilinasid sõlmima, et aknast alla saada, sest oma elunatuke oli ju kõigile nii kallis. Köite abil laskus palju öösärkides naisi sillutisele, kuid mõned olid ka vastuvõtukleidi väel, mõnedel aga vaid lina või käterätt nööriga ümber niuete sõlmitud. Päris alasti peljati laskuda. Üks vene rahvusest prostituut põles sisse ja keegi mees murdis kolmandalt korralt alla hüpates oma mõlemad jalaluud. Toompea ametnik A. V. hüppas ka õnnetult alla ja suri hiljem haiglas murdunud selgrooga. Temal jäi tulle sada rubla, kuid mis sellest enam! Üks vabrikudirektori abi vaakus samuti pärast õnnetust nädalaid elu ja surma vahel, kuid tuli võitlusest siiski auga välja.

Umbes poole tunni pärast jõudis kohale tuletõrje, kuid ei suutnud voolikut maja veetoruga ühendada; toru oli muda täis. Lahkete naiste naabruses Septembri tänavas asus kaks maja ning tuli oli neile niivõrd lähedal, et katusel tõrvapapp sulama hakkas ja ladisedes maha jooksis. Majaomanikud Tammi ja Paavel jooksid käsi murdes oma majade ees. «Tsilindrisi, wärwimütsa, kalossa ja tuhwleid oli uulits nagu täis pillutud,» teatas järgmise päeva Meie Tallinna Ajaleht.

Keegi üliõpilane tuli hääle mõttele: ta haaras põlevast aknast laskudes telefonitraatidest kinni, kuid need teda välja ei kannatanud. «Maas salkas ta aluspesu wäel kiiresti minema,» teab seitung. Mõnedel avalikel naisterahvastel oli õnne, nemad lasid end akna simsist kinni hoides tasakesi alla, pääsedes vaid kriimustusega. Nii ka see naine, kellega studioosusehärra oli koos olnud – tema võeti alla telefonitraatidest. Teisel pool Polgu tänavat asus kolm avalikku maja: Royal-Stern, Victoria (mis ka ise 1908. aastal oli põlenud) ja Mandshuria. Kuumus purustas neil kõigil mõned aknad. Tööd teha ei saanud ses piirkonnas hommikul keegi. Deutscher Rhein oli ühes ainsa venelannast ohvriga maani maha põlenud, kustutada ei olnud seal enam midagi. Linnavalitsus võttis kohe jutuaineks nende asutuste üleviimise Sikupilli tänava kivimajadesse. See üritus jäi pooleli maailmasõja tõttu.