«Urmas on kakelnud päris paljudega. Mitte et ta oleks eriliselt kaklushimuline, vaid pigem seetõttu, et ta ei talu ajukeppi ega pullisitta»
Loe Jan Kausi novelli «Fänn»

Kirjanik Jan Kaus.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Oktoobris tähistame eesti kirjanduse kuud. Avaldame sel puhul novelli «Fänn» Jan Kausi kogumikust «Enne kui unisusest saab reegel». Kogumik sisaldab 23 Jan Kausi novelli. Ulmet ja olmet, üleloomulikkust, siirust, absurdi, huumorit, meditatsiooni ja riuklikkust leidub selles kogumikus. On tõenäoline, et komplekti köidetuna eeldavad novellid lugejalt valmisolekut vahetada pidevalt lainepikkust, sest iga järgmine lugu võib avada maailma ning Jani loomingu hoopis erinevast ja erilisest küljest.

FÄNN

Ma olen Urmas Vadi fänn. Mu arust kirjutab ta väga hästi. Ta on üks huvitavamaid nüüdisaegseid eesti kirjanikke, kuna on teinud omaks meetodi, mis tundubki kuuluvat otsekui talle endale – mängib tegeliku elu ja väljamõeldise piiril. Ta räägib lugusid päriselt eksisteerinud või eksisteerivatest inimestest, reeglina tuntud loomeinimestest, sidudes nende elukäike väljamõeldistega, nii et sageli on raske aru saada, millal fakt fiktsiooniks muundub ja millisel määral on fantaasia sisse peitunud reaalselt juhtunu.

Muidugi on tore, et Urmas Vadi pole mitte ainult hea kirjanik, vaid ma võin teda pidada ka oma sõbraks. Või noh, vähemalt mõne aja eest võisin. Usun, et hoolimata kõigest sellest, mis aset leidis, peab ta kusagil sügaval mind ikka veel oma heaks sõbraks ja kunagi veel tuleb ta oma ühe kõige pühendunuma fänni palvele vastu ning mõistab teda.

Kõik sai alguse sellest, kui käisin vaatamas lavastust «Ma olen Ivo Linna». Urmas oli selle autor ja lavastaja. Nojah, eks sellelgi käigul kipub olema eellugu – Urmase varasem draamalooming. Enne kui ta hakkas omavahel põimima näitleja Raivo E. Tamme ja laulja Ivo Linna elulugu, et sellest üks korralik ja naljakas show välja kurnata, oli ta kirjutanud lavatükke mitmest tuntud teatriinimesest, sealhulgas oma sõbrast, multitalent Rein Pakust.

Nojah, oligi nii, et esietendusejärgsel hommikul helistasin Urmasele. Mõte oli mul tulnud juba varem, «Ma olen Ivo Linna» esietenduse ajal, aga arvasin, et ei hakka talle samal õhtul helistama, eks ta viibib parasjagu esika peol ning on samaaegselt elevil ja väsinud.

«No tere, Urmas!»

«Tere, Jan!»

«Kuule, vägev etendus oli. Tead, mul tuli mõte, et tulen sulle külla. Mul on üks idee.»

«Kuule, väga tore. Aga praegu on mul need «Ivo Linna» etendused, need kestavad laupäevani …»

«Ahah, ja-jah, nii et sa lähed siis laupäeval koju tagasi? Tartusse?»

«Nojah.»

«Kuule, aga väga hea, ma tulengi siis koos sinuga.»

«Tead, me läheme hilja õhtul, pärast viimase etenduse lõppu. Ja meil on auto täis.»

«Olgu, väga hea, no problem, tulen siis pühapäeval.»

Pühapäeval sõitsingi rongiga Tartusse ja nõudsin Urmaselt, et ta ei hakkaks mulle jaama vastu sõitma, tulen jala – ei tahtnud inimest solgutada, teisel niigi intensiivne nädalavahetus selja taga. Istusime Urmase juures veranda suure laua taha, jõime kohvi ja tulin kohe oma ideega lagedale. Vaat, mõte oli selline, et Urmas võiks minust ka sellise lavastuse teha. Noh, sellise, nagu ta oli teinud Rein Pakust või Peeter Volkonskist või nüüd viimati Iffist ja Raivo E. Tammest.

«Nojah …» venitas Urmas.

«Ei-ei, ära saa valesti aru,» ütlesin, sest ei tahtnud oma sõpra piinlikku olukorda panna. «Ma olen juba igasugu asjadele aegsasti mõelnud. Sa ei peaks hakkama ise mingeid asju väga välja punnitama. Räägiksin sulle üksikasjalikult oma elust värke, mida sa pole varem kuulnud. Ma pole ju oma välisreisidest üldse sulle rääkinud, ega ma kole palju ole käinud, aga noh, Kanadas oli lahe ja Küprosel jäime peaaegu lennukist maha, ma arvan, et sealt saaks mõne päris naljaka motiivi, sellise kihvti väljamõeldise, mida annaks siis humoorikalt mängida selle vastu, kuidas ma päevade kaupa tööd teen – tead, vabakutselise kirjamehe raske töö, lamada voodis ja raamatuid lugeda, eks. Äkki teekski nii, et vedelen Küprosel mereäärses hotellis, väljas sirab päike ja on kakskümmend kaheksa kraadi sooja, aga ma loen Aristotelest ja jään peaaegu lennukist maha. Kuigi tegelikult ei lugenud ma mingit Aristotelest ja lennujaama sõitsime hoopis pealinnast, mitte mere äärest!»

Jan Kausi kogumik «Enne kui unisusest saab reegel».

FOTO: Raamat

«Ei, Jan,» segas Urmas mulle vahele. Urmas on üks otsekohesemaid inimesi, keda ma tean. Talle ei saa kaua aega jama ajada, ta katkestab sind ja paneb su paika ning kui sa edasi jaurad, võib asju isegi vana kooli kombel lahendama hakata. «Ega ma saan aru, aga vaata, sinuga on see asi, et … Nojah, sa ei ole ju näitleja.»

«Ei, aga see polegi tegelikult probleem,» ütlesin. «Vaata, ma olen ju tegelikult hea esineja. Minult pidevalt küsitakse pärast luulelugemisi, miks ma lavakasse ei läinud, isegi mõni proff näitleja on mulle komplimente teinud. Olengi hakanud mõtlema, et äkki olen nüüd ikkagi suureks lavaks valmis. Let’s face it, eks. Et olen valmis päris teatrilavale astuma. Ja mulle teeks suurt au, kui sina mulle teksti kirjutaksid ja teatri leiaksid. Olen ju su suurim fänn, oleks ilgelt äge koostööd teha.»

Urmas paistis korraks mõttesse vajuvat, mis mind pisut üllatas. Tekkis nõutu paus.

«Tead,» katkestas Urmas lõpuks vaikuse. «Sa oled mu hea sõber ja hea kirjanik ja kõik. Aga mul on tunne, et siin on veel üks asi ja ära pahanda, aga ma ütlen selle välja.»

Ja see, mida Urmas nüüd ütles, pani mu omakorda mõneks ajaks vaikima.

Nii me seal Urmase verandal siis veel pisut arutasime, võiks öelda, et isegi vaidlesime, kuni Urmas ja Eeva pidid külla minema – oli mingi ootamatu kutse – ja ma asutasin Tallinna naasma. Panin Urmasele südamele, et ta mõtleks sellele, mida ütlesin, kaaluks hoolikalt mu argumente, sest ma ju pakkusin talle kandikul uut huvitavat materjali. Lubasin nädala pärast helistada. Seda ma tegingi.

Urmas ütles, et ta oli mõelnud ja arvab ikkagi, et jääb ära. Palusin tal veel nädala mõelda.

«Mida siin enam mõelda,» vastas Urmas.

«Mõtle ikkagi,» vastasin ja katkestasin järsult kõne, eeldades, et ehk hakkab tal kripeldama ja ta helistab kohe tagasi. Panin telefoni hääletu peale, et lasta tal pisut praadida, ja vaatasin iga viie minuti tagant ekraani, et kas on tulnud sõnum või kõne. Samal õhtul kirjutasin talle veel pika kirja, kus sõnastasin uuesti oma varasemad mõtted ja kavatsused, argumenteerisin päris veenvalt. Päev hiljem helistasin Urmase abikaasale Eevale, selgitasin talle oma ideed ja palusin Urmast vaikselt, aga järjekindlalt mõjutada.

Ma ei mäleta, mida Eeva vastas, lisasin veel, et kuna kuulun kirjanike liidu juhatusse, on mul võimalik tasandada vajaduse korral Urmase teed hüvedeni, kuhu väga vähestel juurdepääs.

Kui nädal täis sai ja ma Urmase numbri valisin, ei võtnud Urmas vastu. Kirjutasin talle Facebooki ja helistasin iga tunni aja tagant, aga ei kippu ega kõppu. Mõtlesin, et sõidan Tartusse, aga siis sain aru, et minu kannatusel on ka piir. Sõpradega ikkagi nii ei käituta. Öelgu otse näkku, mis ta arvab, selle asemel et hakata mind sedasi vältima.

Võite arvata, et olin päris nördinud. Eks mul on komme ennast üles ka kütta, ajada mõtted peas keema. Mõtlesin, et okei, kui sina mind ei kaitse, ei kaitse ka mina sind.

Juhtuski nii, et meil oli paar päeva hiljem kirjanike liidu juhatuse koosolek, kus arutati üht erakordset võimalust minna kuuks ajaks uhiuude loomemajja Tšiilisse. Üks tuntud ettevõtja oli ostnud tükikese maad Ayséni kandis Vaikse ookeani kaldal ja rajanud sinna elamise, kuhu ta kutsus meie loomeinimesigi tema kulul puhkama. Ettevõtja oli pakkunud välja kaks stipendiumi kirjanikele. Arutasime asja ja lõpuks jäi sõelale neli autorit, Urmas nende hulgas. Võite arvata, et tegin kõik endast oleneva, et Urmas seda stipendiumi ei saaks. Meil läks Maarja Kangroga päris tuliseks vaidluseks, Urmas oli Maarja favoriit. Ärge mõistke mind valesti, tavaolukorras oleks mu eelistus Maarja omaga kattunud, aga praegu tundsin, et mu sõber vajab väikest reality check’i.

Kirjanik Urmas Vadi.

FOTO: Kristjan Teedema / Postimees

Mõni aeg hiljem jõudis kätte kirjanike liidu üldkoosolek. Kui asi algas, läksin alla, sest kes see ikka viitsib neid igavaid ettekandeid kuulata, läksin Loomingu kohvituppa, et rahus üks suits teha. Olin vaevalt jõudnud tõmmata paar mahvi, kui uks lahti lendas ja Urmas tuppa astus.

Olgu järgneva selgituseks öeldud, et Urmasega nalja pole. Oleksin muidugi pidanud sellele varem mõtlema, aga tühja sellest. Urmas on kakelnud päris paljudega. Mitte et ta oleks eriliselt kaklushimuline, vaid pigem seetõttu, et ta ei talu ajukeppi ega pullisitta. Psühholoogilisi mänge ta ei armasta, inimsuhted pole Urmase jaoks mingi male. Pigem ikkagi sinna kabe kanti. Lihtne ja otsekohene nagu Sauteri proosa. Füüsiline vägivald pole talle mitte eesmärk omaette, vaid moodus saata inimesi konkreetselt perse. Sestap on ta ristanud rusikaid kahe üsna tülika kontingendiga: sugulaste ja teiste kirjanikega. Kui ei usu, lugege ta novelli Jüri Ehlvestist. Ehlvest sai Vadilt kolakat, nii et tuhises.

Kui Ehlvest oli kirjanike hulgas esimene, siis mina olen teine. Urmas lõi mind ainult korra. Leidsin end kohvitoa põrandalt, silm kirvendas, veri nirises põrandaplaatidele, oli tunne, et rusikas oli tabanud tervet nägu.

«Rohkem pole mul sulle midagi öelda,» ütles Urmas ja astus toast välja. Jäin hetkeks põrandale lebama, seal oli hea jahe. «See üldkogu on sinu jaoks läbi,» mõtlesin ja kuulsin korraga ukse taga hääli. Mu hea sõber ja eesti üks parimaid luuletajaid Jürgen Rooste oli tulnud Urmasega rääkima. Jürgeni hääl jättis argliku, aga samas väga sisendusjõulise mulje. Ta rääkis Sveta Grigorjevast – oma kallimast ja muusast, luuletajast ja tantsijast. Et Sveta pole kogu seda väiklast kirjanduselu väärt, kogu seda musta pesu, Sveta pole siit ilmast, tema võitleb jumalate, mitte luuletajate kategoorias, et Urmas võiks Svetast ooperi teha või siis midagi antiiktragöödia võtmes.

Nojah, me ei suhelnud Urmasega tükk aega. Hiljem sain teada, et Maarja oli Urmasele selle Tšiili-asja välja lobisenud. Ja ma teadsin kuidagi, et Urmas ei andnud mulle molli mitte seetõttu, et ta stipendiumist ilma jäi, vaid et asi ülepea nii kaugele läks. Oli viimane aeg see lugu lõpetada, mul tuli ennast sõna otseses mõttes lööduks tunnistada. Lugesin nendel kuudel lohutuseks raamatut paralleeluniversumitest ja mõtlesin, et mingis reaalsuses lavastab Urmas parasjagu Vanemuise suurel laval tükki «Jan Kausi lahkunud lennuk», peaosas nimikangelane.

Mingi aja pärast aga hakkasin mõtlema, et Urmas pole ju kuri inimene. Tema raamatud pole kunagi kurjad, tema naljad ei solva kedagi, kõige rohkem ehk irriteerivad. Kindlasti ta kahetseb ja meil oleks parem alustada puhtalt lehelt.

Kui viimasest kohtumisest oli möödas umbes pool aastat, otsustasin, et üllatan teda. Ostsin Eevale ilusa salli, lastele kommi ja mõtlesin ilmuda lihtsalt nende ukse taha, et rõõmus üllatus või nii. Et näe, Urmas, siin ma olen ja las jääda see, mis oli, ning vaatame, mis edasi saab. Istusin rongi ja sõitsin Tartusse. Kõndisin Urmase maja juurde ja koputasin uksele. Ootasin pisut, koputasin uuesti. Vaikus. Läksin kõrvalhoone ukse taha – äkki Urmas nikerdab seal midagi, ehitab sauna põrandat või miskit sellist. Ei olnud sealgi hiirepoega. Kõndisin ümber maja, kiikasin sisse igast verandaaknast. Ei kedagi.

Korraga kuulsin selja tagant häält. Ma täitsa ehmatasin, sest põõsa taga liigutas ennast mingi tume kogu. Tahtsin juba punuma pista, et järsku olen sattunud vargale, kellele ei meeldi tunnistajad, aga siis tõusis kogu püsti ja hüüatas: «Otsite Urmast, jah?»

Noogutasin. Mees ütles, et ärgu ma kartku, ta lihtsalt ootab Urmast, sest on omadega plindris ja vajab hädasti abi ning kuigi Urmas on teda juba korra pikalt saatnud – mitte kuidagi inetult ega füüsiliselt, aga siiski täiesti konkreetselt (jah, mõtlesin, seda Urmas oskab), siis ometi mõtles ta, et küsija suu peale ei lööda, isegi kui küsitakse rohkem kui korra, ja hoolimata sellest, et Urmas oma romaanis teda sapiselt kirjeldab, sest peedimuuseum pole naljaasi*, pole kerge peeti, oma suurimat kirge, sedasi eksponeerida, et see suurt hulka inimesi juurde meelitaks –, on tal tunne, et just Urmas Vadi sees on olemas see ideaalne reklaamlause peedimuuseumi ja peedi olemuse kohta, et tegelikult Urmas teadis, et peet pole pelgalt peet, ja viimane kord ütles ta seda Urmasele võibolla liiga ülbelt ja pealetükkivalt, aga nüüd mõtles ta teha hulga rahulikumalt ja lahkemalt, ta saab aru, et lause väljamõtlemine on ka töö, mis eeldab tasu – tal on korralik Urmase-kõrgune kott vinnutatud punapeedilõike juba valmis ja ootel –, et kuna ta on Urmase loomingu fänn, tahaks ta lauset just temalt; lauset, mis oleks ühtaegu naljakas ja tõene. Sest seda ju Urmas oskab.

Nii me jäimegi rääkima ning kuna vihma hakkas sadama ja Vadisid polnud ikka veel näha, läksin mehega kaasa, sõitsime rongiga Lõuna-Eesti kaunite kuplite vahele ja veetsin oma esimese öö peedimuuseumi põrandal suure vahtplastist peedi kõrval. Nagu ühe kuulsa filmi lõpus öeldakse: see oli ühe ilusa sõpruse algus.

* Vt U. Vadi, Tagasi Eestisse. Saarde-Pärnu, 2012, lk 10–11.

Tagasi üles