:format(webp)/nginx/o/2019/09/27/12601604t1he501.jpg)
Eesti loomeilma tuli Toomas Kall 1960. aastate lõpul turistina. Karikaturist, parodist. Esimene neist on turist karikaga, teine turist parukaga. Mõlemad joonistasid, kas pliiatsi või sulega. Ajapikku jõi Kall oma karikad põhjani, loobus igapäevasest parukast ja hakkas joonistama sõnaga. Ka kinos ja teatris. Sellesse raamatukesse joonistas ta visuaalseltki tajutavad sõnapildid 26st eesti kirjanikust, kes Lutsu tegelastest lähtudes kirjutavad oma «Kevadet».
Kui mul pole loendamine sassi läinud, siis peaks «Paunvere lõpp» olema kirjanik Toomas Kalli kümnes raamat, seda tõlkeid arvesse võtmata. Ometi on mees igal aastakümnel pidanud kõigile olemasolevaile ja olematuile kunstiinstantsidele üha uuesti tõestama, et päriselt ta ei ole turist, vaid elab siin! Siin on tema kodumaa ja kodused asjad lähevad talle vägagi korda. Sovetiaja lõpul (1988) näitas sama probleemi lahendusvariante Peeter Urbla mängufilm «Ma ei ole turist», kuid inimmälu on vahel haugimäluga üpris sarnane ning kunsti- ja poliitelus valitseb praegu Eestiski umbmäärane «europiidne kaasaeg», mille kohta keegi ei tea, milline vastav kaasaegne peaks olema. Otseselt Toomas Kalli puhul ent kehtib kindlasti siinse kirjatüki pealkiri! Naljamees on tõsise loomuga mees ega lase end naljalt oma kodust perifeeriasse lükata. Kirjanduse poole pealt lisagem, et Kalli vaba orienteerumine Eesti kirjanduse ajaloos annab silmad ette nii mõnelegi, kes tahavad olla kirjandusloo asjatundjad!
/nginx/o/2019/10/04/12623160t1hbc03.jpg)
Siinvaadeldava raamatu ise-küsin-ise-vastan tüüpi saatesõnas märgib autor, et «Kevade» sai paroodiate lähteobjektiks seetõttu, et seda teost tunnevad meil ka need, kes teda lugenud ei ole. Võib-olla. Paroodia kui žanri olemuse kohta aga pärige aru Haapsalu mehelt Olev Remsult, sest Kall on praktik ja iseloomustab oma paroodias Remsut kui erudeeritud žanrianalüütikut, kel viited kasutatud kirjandusele kohe käepärast! Möödaminnes lisagem, et ka siinses raamatus veel talitusetöötajana («Loomingu» toimetus) parodeeritud Mihkel Mutist on nüüdseks saanud Haapsalu kirjanik. Kallil ta veel komandeerib iseennast kohtuma oma klassivenna Lutsuga (eesnime pole mainitud), et tellida tollelt kooliaineline teos.
Kena kõik, aga mismoodi Toomas Kall ise «Kevade» kirjutamist alustaks? Seda ta targu ei ütle, kuigi raamatu vanimad tekstid on dateeritud juba 1975. aastaga. Nõnda autor otse sunnib iseennast parodeerima, seega tehkem proovi: «Kui Toomas koos Uku-Ralf Tobiga Paunvere koolimajja jõudis, oli Toots juba õpetaja Lauri viiuli ära lõhkunud, tükid Kiirele Lati Patsuga pähe määrinud ja ise Paunveret valitseva Beata Kana eest Venemaale putkanud». Avanenud vaatepildi peale Kalli Sirbi-aegne «tankist» Tobi minestas ja ärkas uuele elule Madis-Ulf Regina. Toots olevat Maimu Bergi andmete kohaselt sattunud Venemaal Gruusia maffia võrku, muutunud Staliniks ja tulnud siis Paunverre tagasi. Kohtuma Hitleriga. Poola jagamiseni nad siiski ei jõudnud, Poola asjadega tegeleb Kallil Jaan Kaplinski, kes on slaavi «jäti» selgeks saanud ja kirjutab nüüd kirju Lutsule. Teispoolsusse.
Toomas ise kooli ei jäänudki, sest talle oli kohe selge, et kogu selle segaduse korraldas sotsiaalmeedia kaasabil Mart Juur oma moodsa e-«Kevadega». Kall ise jäi «vanade liistude juurde», puges selle raamatu algul Jaan Krossi nahka ja pani tema nimel monoloogina kirja Julk-Jüri rahalaenamispalve Tootsile. Järgnevas «näitemängus» leiab nii mõnigi «Kevade» tegelane endale väärilise osatäitja – nii saab Peeter Sauterist Paunvere Esmeraldasid jahtiv kellamees Lible ja Tõnu Õnnepalust päevikut pidav õpetaja Laur. Arno lastakse lastekirjanik Holger Pukil hilinemise eest nurka seisma panna, pärast aga selgub Jüri Tuuliku kuuldemängu kaudu, et Arno on hoopis Oskar Lutsu kaksikvend ja nad mõlemad pärinevad Linnusita saarelt!
Olgu, need on vanad asjad! Täna on Pukk samahästi kui unustatud kirjanik, Ülo Tuuliku vend Jürigi manalamees. Vahetusse nüüdisaega jõuab autor luuletajaid parodeerides, tehes seda muidugi värsivormis. Nii annab ta teada, et Hando Runnel oli juhtumisi vihakõne sünni juures, Ilmar Trullile omistatud tekstidele aga peab tarvilikuks lisada joonealuse märkuse, mis seletab, et sõna «neeger» tähendab afroameeriklast. Kuidas Viivi Luik sai seitsmendal rahukevadel näha «Taluperenaise» kaanel Lutsu ja Paul Viidingu kõrval ka Arvi Siia pilti, jääbki lahtiseks. Küllap selle korraldas Staliniks saanud Tootsi käsi...
Ent õndsa Mati Undi «Sügisballile» lisandunud «Kevadball» on saavutus omaette, seda Undi enda kirjutatud «Kevadisele Lutsule» vaatamata.
Autori kinnitust mööda sisaldab raamat 69 paroodiat. Lihtne aritmeetika näitab, et iga vaatlusaluse kirjaniku kohta tuleb siis keskmiselt 2,65 paroodiat.
Kentsakavõitu arv, isegi siis, kui iga luulekatket omaette looks lugeda. Tegelikult on asi märksa lihtsam – autor ei taha ümbritsevat nüüdisaega ignoreerida ja parodeerib seeläbi seltskonnaajakirjandust! Teatavasti tähistab sümbol 69 ühte kindlat seksipoosi ja seks on seltskonnakõmu «lemmikloom». Ehk kutsub kaanel ilutsev 69 kellegi ka seda raamatut nautima?
Ent Toots jäi kadunuks, Luts on surnud, Kiir vangimajas ja Paunvere maha põlenud. Nende lugude autor aga elab siin edasi! Loodetavasti veel kaua.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».
/nginx/o/2014/07/30/3243691t1h6f7e.jpg)